Eesti jõed

Eesti jõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti jõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti jõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti jõed viivad pähklikoori merre,

kuid Emajõest ei pääse üle keegi.

Eesti tõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti tõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti tõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti tõed viivad pähklikoori merre,

kuid Ematõest ei pääse üle keegi.

Tubli tugitoolisportlase tutti-frutti

Kui juba pidutseda, siis täiega!

Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.

Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?

Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.

Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.

Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.

Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.

Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.

Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.

Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.

Freepik

Eesti koondise etteasted? Eneseületusi oleks võinud ikka rohkem olla, aga no mis parata. Olümpiarõngad ripuvad nagu needus sportlaste pea kohal. Kõige rohkem on kahju kurlingupaarist. Nende kaks eelmist hooaega olid suurepärased, aga miskipärast kadus hea minek just olümpia eel. Kurling on pagana põnev mäng, tahaks rohkem näha. Muide, miks ei võiks tulevikus lisaks paarismängijatele olümpiale pääseda ka Eesti mees- ja naiskond?

Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.

Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.

Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.

Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.

Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!

Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Mina tõde ei tea ja hoian sportlikus mõttes pöialt mõlemale. Arvata võib, et Sildarude peredraama saab veel hulga koledaid peatükke. Sellest on ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha. Kodusõjas ei ole võitjaid.

Kumb on tugitoolisportlase jaoks tähtsam: tulemus või emotsioon? Eks mõlemad, aga vahel kaalub vägev emotsioon üles ka kõige kirkamad medalid. Sildaru hõbe ei pannud mind huilgama ega kargama, ent Petrõkina 7. koha sõit andis väga mõnusa laksu.

Pidu oli kõva, tahaks veel! Luban olla kohal ka nelja aasta pärast Prantsuse Alpides.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.

Kuhu kadus tibla munn?

Paberile põlistatud ÕS-i pole ilmtingimata vaja

Jaanipäev ei möödu vihmata ja uue ÕS-i ilmumine skandaalita. Meie oma eesti keel kütab kirgi ja ajab närvi. Kui emotsioonid aga mõistuse piiri ületavad, võetakse kirves ning raiutakse viisakusreeglid sodiks. Uks läheb lahti ja diskussiooniga liitub too kõigile tuttav vanakurat, Hitler. Vastase fašistiks tembeldamine käib nii lihtsalt ja tavapäraselt, et seda ei pane enam õieti tähelegi. Mulle ei meeldi su seisukoht – järelikult oled fašist! Nüüd on siis Hitleri perre sattunud ka ÕS-i koostajad.

Õigekeelsussõnaraamat (see pikk lohemadu!) on kirjakeele norm, ei rohkemat ega vähemat. Kui mõne aasta eest levisid kuuldused, et uuendatud ÕS-i enam paberil välja ei antagi, hakkasid Sirbis ja mujal kõlama hädasignaalid. Raamat peab ilmtingimata olema, ÕS-i järgmise trüki tühistamine oleks võrdne laulupeo ärajätmisega! ÕS on ju keelepiibel, pühakiri, jumala sõna! Enne kui kirjaoskamatu paturahvas jõudis põrgu variseda, tuli piibel taas, aga teistmoodi kui varem. Osa jumalikke ilmutusi, nagu „munn”, „tibla”, „morda” ja „mölakas”, on välja jäänud. Muidugi on selles süüdi saatana käsilased, keelefašistid. Risti lüüa, üles puua!

Mina pole ÕS-iusuline. Kooliajal sai seda tundides sirvitud küll, aga kui lõpukirjandit kirjutasin, seisis see telliskivikene mul kasutult lauanurgal. Polnud vaja ühegi sõna tähendust, käänamist või pööramist järele vaadata. Usaldasin oma pisikest ajukest. Klassivendadele pakkus ÕS huvi hoopis teisest kandist. Nimelt uuriti, mida „perse”, „peeru” ja „vitu” kohta kirjutati. Paraku neid ja teisi sõnu, mida koolis kõige rohkem tarvitatakse ja armastatakse, ÕS-ist enam ei leia. Tõepoolest, fašism!

Minul pole sooja ega külma, kas ÕS raamatuna ilmub või mitte ning milliseid sõnu see sisaldab. On isegi üllatav, kui paljud soovivad ÕS-i endale soetada ja riiulile sättida. Kas ÕS-i õnnelikud omanikud võtavad selle nüüdsest iga päev kätte? Lubage kahelda. Entsüklopeediaid enam raamatutena välja ei anta, miks on siis paberil ÕS endiselt sedavõrd tähtis? Sõnaveebis, mida ma ise ka sageli kasutan, on kõik sõnad ja sõnaühendid olemas, isegi kordades suuremal arvul kui ÕS-is. Kaante vahele ei saa kõiki eesti keele rikkusi nagunii mahutada. Uusi sõnu üha lisandub ja ega vanadki kuhugi kao.

Miks kired ÕS-i kohal ikkagi nii tuliselt lõõmavad? Eestlane olevat raamatuusku, küllap seepärast. Õnnetuseks võib usk muutuda ka fanaatiliseks. Sellelt pinnalt need antikristused ja fašistid võrsuvadki. Roppuste ja sõimusõnade väljajätt kirjakeele normi kehtestavast raamatust pole mingi kuritegu.

Hoopis tõsisem mure on eesti keeles umbrohuna vohavad ingliskeelsed toortõlked ja tsitaatsõnad. Kaebused tuleb saata sellesse suunda. Samas ei tasu keele eest hoolitsedes ka liiale minna. Teaduses ja seaduses peab keel olema otse loomulikult selge, korrektne ja puhas, üheselt mõistetav ning igati arusaadav. Ent ilukirjanduses pole korrektsus kõige olulisem. Loeb hoopis keele mitmekesisus, rikas sõnavara, kujundlikkus, stiil ja vorm. Ilukirjanduses võib ka valekeelsus olla täiesti omal kohal.

Ilus keel läheb paljudele korda. Veel toredam oleks, kui ilus keel läheks ka käiku.

Säutsud

Taevas

helesinine.

Lumi

supervalge.

Päike

valus silmale.

Muld

jäätund, kalge.

Jõgi 

voolab edasi.

On ikka olnud sedasi.

Aga telekas teatab,

raadio raiub,

lehed lärmavad:

pole endist midagi,

pole läänt ja idagi.

Muutuvad keeled ja hambad suus,

neli saab kolmeks ja ploomiks arbuus.

Miski pole sama, ei iialgi sama –

ekraanid tõttavad hoiatama.

Jama, veel üks jama!

Ei põllud anna leivateri.

Saab soolast pipar ja mullast meri.

Saab koerast kass ja taadist eit.

Oh õudust, selline feit!

Kuid tihane põõsal hüüab

kui vanasti:

"Sitsikleit!"

Kaks tukatit tarkuse eest

Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri väike reis tõi suure pöörde

Kes vähegi ajalugu õppinud, teab ilusat lugu kahest eesti koolipoisist, kes Rootsi kuninga juures käisid ja oma teadmiste eest kiita said. Need poisid olid muidugi Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Tollest mäletamist väärt reisist möödub tänavu 340 aastat.

Aga alustame päris algusest. Elas kord vanal heal Rootsi ajal üks noor hea rootslane, kel nimeks Bengt Gottfried Forselius. Esmase hariduse sai ta Tallinna gümnaasiumist ehk praegusest Gustav Adolfi koolist ning õppis hiljem Saksamaal juristiks. Kirikuõpetaja pojana oli tal kange tahtmine inimesi aidata ja neile raasukese haridust jagada.

Umbes 24-aastaselt avas ta Tartu külje all Piiskopi mõisas seminari, kus asus hoolega köstreid-koolmeistreid välja õpetama. Vaid nelja aastaga käis tema koolist läbi ligi 160 poissi. Tüdrukutele ei olnud niisugused spetsialistikursused ette nähtud, ehkki ka tütarlastekoolid polnud päris haruldased. Toosama mõis, kus Forselius õpetust andis, oli varem kuulunud Tartu Katariina nunnakloostrile, mille juures tegutses lühikest aega tüdrukutele mõeldud kool.

Forselius õpetas uutmoodi. Lugema ei õpitud enam igat tähte püüdlikult veerides, vaid häälides ehk sõnu üksikute häälikute kaupa välja öeldes. Noor õpetaja koostas ka uuele metoodikale vastava aabitsa, mille hilisemad, põhja- ja lõunaeestikeelsed kordustrükid on õnneks säilinud. Nagu ikka, polnud vanad peerud noore ja uuendusmeelse mehe ettevõtmistega nõus. Aga lõpuks saavad uued ideed vanadest ikka jagu.

Ehkki Liivimaa kindralsuperindendent ehk kõrgeim kirikujuht Johann Fischer toetas igati Forseliuse tegevust, käis baltisaksa parunitele ja vonnidele rootslasest õpetajahakatis närvidele. Milleks matsidele haridus? Milleks põrsastele pärlid? Nagunii ei oska matsid A-d ja B-d kokku lugeda, õpeta neid palju tahad!

Forselius, äksi täis ja kindel oma eesmärgis, otsustas seepeale kriitikute suud muda täis toppida. Ta valis välja kaks oma lemmikõpilast – Jaagu ja Jüri – ning põrutas nendega üle laia mere Stockholmi, otse kuningalossi.

Karl XI võttis külalised meeleldi vastu. Jaak ja Jüri said kroonikandjale ning tema kaaskonnale näidata, kui hästi nad katekismust loevad, koraale laulavad ning ristiusu põhialuseid tunnevad. Loomulikult toimus see kõik eesti keeles. Kas kunagi varem oli Rootsi kuningapalees eesti keel üldse kõlanud? Vaevalt küll. Kuningas jäi rahule ja kinkis mõlemale poisile tukati ehk kuldraha.

Ega me sellest reisist rohkem teagi. Kustkaudu Forselius ja tema õpilased Rootsi sõitsid? Kas Tallinnast või Riiast? Kas tagasi tuldi sama marsruuti pidi? Kaua reisusellid teel olid? Kas nad viibisid Rootsis päevi või nädalaid? Kas Jaak ja Jüri tutvusid Stockholmis ka vaatamisväärsustega? Ja mis kõige tähtsam: mida nad kuningalt saadud tukati eest ostsid?

Jaak ja Jüri olid arvatavasti 15- või 16-aastased ehk tänapäevases mõttes teismelised. On isegi raske ette kujutada, mida üks rootsiaegne nooruk võis endale ihaldada. Jalgratast või telefoni nad kindlasti ei ostnud. Kondoome samuti mitte. Leiba, juustu ja soolaräimi? No ühe kuldse tukati eest oleks võinud kokku ajada mitme aasta kalavarud. Kuldraha oli tollal Liivimaal haruldus, tavaline talupoeg seda üldjuhul käes hoida ei saanudki. Seda enam pidid Jaak ja Jüri olema tehtud kutid, kui nad kodumaale jõudes kuldset imetükki oma tuttavatele näitasid. Aga võib-olla peitsid nad selle kohemaid ära – üks tammejuure ja teine aidanurga alla.

Või ostsid hobusevarsa. Või taskukella. Või mõne raamatu. Näiteks värskelt trükikojast tulnud tartukeelse „Vastse Testamendi”, mille üks tõlkijaist ja väljaandjaist oli Kambja pastor Andreas Virginius – sama mees, kelle ärgitusel oli Ignatsi Jaak Forseliuse kooli üldse sattunud.

Pärisorjadest talupoegadel polnud tol ajal mingit võimalust ringi reisida, aga Jaak ja Jüri said juba natuke maailma näha. Forseliuse käe all omandatud haridus oli vahest kuldsemgi kui kuninga tukat. Nimelt oli seminari lõpetajatel võimalus ise köstriks või koolmeistriks hakata. Nende ametite pidajad olid aga pärisorjusest vabastatud. Haridus toob vabaduse. Pea seda meeles, koolijüts!

Pixabay

Forselius hukkus laevaõnnetuses juba 1688. aastal. Noor mees jäigi nooreks. Aga ahelreaktsiooni, mille ta oli algatanud, polnud enam võimalik peatada. Kümned poisid, keda ta oli õpetanud, jätkasid tema tööd. Teadmisi ja oskusi anti üha edasi otsekui nakkust, targemalt vähem targemale, vanemalt nooremale, meistrilt õpipoisile. Tekkis eesti soost maaharitlaste tõug.

Ignatsi Jaagust sai lugupeetud köster. Tal oli vähemalt seitse last, kõik kasitud ja haritud. Kolmest pojast said kirikuõpetajad. Jaak andis Kambjas aastate jooksul haridust mitmesajale õpilasele. Vähehaaval pääses vaimuvalgus ka tahmunud rehetaredesse.

Ignatsi Jaagu vereliin ulatub koguni laulupeokombe algatamise juurde. Tema lapselapselapselaps Adalbert Hugo Willigerode oli 1869. aastal esimese üldlaulupeo toimkonna juht. Tõsi, Ignatsi Jaagu sugu oli selleks ajaks saksastunud ning ka Willigerode seisis traditsiooniliste baltisaksa väärtuste eest. Ent laulupeo mõju eesti rahva eneseteadvusele on muidugi võimatu alahinnata.

Aga see teine poiss, Pakri Hansu Jüri? Mis temast sai? Siinkohal ajalugu vaikib. Üheski kirikuraamatus ega muus kirjalikus allikas pole temast märkigi. Rootsi aja lõpust on säilinud Rõuge kihelkonnas kirjutatud kiri, millele on alla kirjutanud keegi köster Jüri, aga loomulikult ei pea see olema Ignatsi Jaagu reisikaaslane. Jüri kadus koos tukatiga nagu kääbik Bilbo sõrmusega ning ilmselt ei leia me teda enam kunagi üles.