Ma olen imelik

Ma olen nii imelik, et ma ei palunud oma abikaasa kätt. Ma palusin tema jalga.

Ma olen nii imelik, et mardipäeval ei jookse ma mitte Marti, vaid Peetrit.

Ma olen nii imelik, et mu arvutil on hiire asemel rott.

Ma olen nii imelik, et mu pükstel pole lukku. On ainult võti.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö munavalget. Söön hoopis munamusta.

Ma olen nii imelik, et lapsena polnud mul suus piimahambaid. Olid ainult leivahambad.

Ma olen nii imelik, et jõulude ajal ei keeda ma mitte hapukapsaid, vaid hapukurke.

Ma olen nii imelik, et ma ei lähe sauna aadamaülikonnas. Lähen hoopis aadamakleidis.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta suhu, vaid ninna.

Ma olen nii imelik, et minu maja kohal ei sära mitte Põhjanael, vaid Põhjahaamer.

Ma olen nii imelik, et ma ei mängi kunagi mäkra. Mängin kobrast.

Ma olen nii imelik, et mind ei tõmmata kunagi haneks. Mind tõmmatakse pardiks.

Ma olen nii imelik, et ma ei haara kunagi härjal sarvist. Haaran tal munadest.

Ma olen nii imelik, et tänavat ületades ei astu ma sebrale. Astun põdrale.

Ma olen nii imelik, et mu laps ei käi lasteaias. Ta käib loomaaias.

Ma olen nii imelik, et ma ei kanna kunagi triiksärki. Enamasti kannan puusärki.

Ma olen nii imelik, et ma ei sõitnud puhkusele mitte Ahvenamaale, vaid Heeringamaale.

Ma olen nii imelik, et ma ei saada kunagi meile. Saadan hoopis neile.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö jäätist vahvlitopsist. Söön tikutopsist.

Ma olen nii imelik, et mulle ei too kinke mitte Jõuluvana, vaid Jõulunoor.

Ma olen nii imelik, et ma ei laienda silmaringi, vaid kõrvaruutu.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö hot dogi, vaid cold cati.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta päikest. Võtan kuud.

Ma olen nii imelik, et täitsa imelik hakkab.

Hõbevalge Kunksmoor läks kevadel keisri hullu juurde tõde ja õigust nõudma

Aga seltsimees laps eksis koos Rehepapiga lingvistilisse metsa

Pots-pots, kukkus mu postkasti kiri. Oled lugemisuuringus juba osalenud? Mis uuring? Aa, rahvusraamatukogu avaldas raamatuaasta puhul küsimustiku, et välja selgitada, kas eestlased on endiselt lugeja rahvas või on lugemisharjumused muutumas. Uuringu eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest.

Selge, teeme ära!

Palusin kratil joonistada pilt Kunksmoorist.
Tulemus on selline.

Esimene küsimus. Mitu raamatut sul kodus on?

Rohkem kui 500. Tahaks kekutada ja vastata: rohkem kui 1000, aga sellist varianti ei pakutagi. Peaks kõik need raamatud kunagi ükshaaval kokku lugema, aga selleks võib kuluda pool päeva. Või pool aastat.

Teine. Mitu raamatut loed aastas?

Jälle läheb käiku kõige kopsakam vastusevariant: rohkem kui 20. Nende seas paarkümmend paksemat ja paarkümmend õhemat raamatut. Küsimus pole tegelikult päris täpne. Peaks küsima, kui palju päriselt ka läbi loed. Mõni võib ka niisama sirvimist lugemiseks pidada.

Kolmas. Milliseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Pakkuda saab kuni viis teost.

Kahe esimesega on lihtne, „Kevade” ning „Tõe ja õiguse” eest ei pääse põrguski. Lisan viisikusse ka „Hõbevalge”, „Keisri hullu” ja „Kunksmoori”. Viis väga erinevat teost, mis kõik omal moel defineerivad eestlust, need on meie juur- ja tüvitekstid. Sorri, Kalevipoeg! Sinule kohta pole.

Neljas. Mis on kõige olulisem 21. sajandil ilmunud teos?

Mõtlen väheke ja ütlen „Lingvistiline mets”, ehkki kõrvu vahelt vuhisevad läbi ka „Seltsimees laps”, „Rehepapp”, „Serafima ja Bogdan”, „Klaaslaps” ja „Nullpunkt”. „Metsa” poole kaldun seetõttu, et olen ka ise metsa poole. Mikita istub mulle. Istub lausa pähe. Pealegi teeb „Lingvistiline mets” eesti lugejaga enam-vähem sama, mida „Hõbevalge” - kõditab rahvuslikku eneseteadvust ja tapab alaväärsuskompleksi.

Viies. Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu?

Otse loomulikult! Alveri, Rummo ja Viidingu raamatuksed satuvad korduvalt pihku. Loen läbi, loen üle, loen välja, loen sisse. Need värsid ei värise.

Kuues. Parim aeg ja koht lugemiseks on...

suvi ja võrkkiik. Mis sest, et vabas õhus mulle lugeda ei meeldi ja võrkkiike ka pole.

Seitsmes. Kas oled sel aastal ostnud mõne raamatu?

Jah. Päris hulga. Kõige paremad on need, mis allahinnatud.

Laenutanud raamatu raamatukogust?

Jah. Ainult Mirkost.

Kuulanud mõnda audioraamatut?

Ei. Ma pole kunagi ühtki audioraamatut kõrva saanud. Samas – ennelõunati Vikerraadios kõlavad järjejutud liigituvad ka audiokirjanduse alla, või kuidas?

Lugenud mõnda e-raamatut?

Jah. Enamasti teaduslikku kirjandust.

Kasutanud mõnda lugemisäppi?

Ei. Mis loomad need lugemisäpud üldse on?

Kaheksas. Kas kuulud mõnda raamatuklubisse?

Ei. Aga oleks tore.

Üheksas. Kas oled sellel aastal käinud mõnel raamatuesitlusel?

Ei. Pole just kõige huvitavamad üritused, ausalt öeldes.

Kümnes. Kui tihti külastad raamatupoodi?

Üle kümne korra aastas.

Üheteistkümnes. Enamasti loen...

eesti keeles.

Kaheteistkümnes. Kas oled osalenud või plaanid osaleda mõnel raamatuaasta sündmusel?

Vastan jah, ehkki õige vastus on ei tea.

Kolmeteistkümnes. Kas oled mures eesti kirjanduse tuleviku pärast?

Ei. Miks peaks? Vaja on lugeda, mitte muretseda! Meil on nii palju ägedaid kirjanikke, sisukat ja mitmekesist kirjandust ilmub kuhjade viisi. Isegi kui lugejad välja surevad, siis kirjandus ei sure. Raamatud jäävad lihtsalt puutumatult tolmuma, kuni muutuvad mullaks ja kõduks. Raamatukõdust võrsuvad aga uued metsad.

Neljateistkümnes. Kui võidaksid 50 € raamatupoe kinkekaardi, millise teose ostaksid?

Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”. Kuradi kallis raamat (36,95 €), aga võiks riiulil olla.

Viieteistkümnes. Palun soovita lugemiseks mõnda head raamatut!

Mis seal ikka, soovitan ennast. „Poiss, kes mängis madudega”, mille kohta kratipoiss ChatGPT ütleb järgmist:

„Romaan ei keskendu ainult klassikalisele kuriteole, vaid ka psühholoogilisele sügavusele – peategelaste sisemaailmale, motiividele ja emotsionaalsele arengule. See lisab loole kihilisust ja muudab selle enamaks kui lihtsalt krimiromaaniks.

Raamat käsitleb tõsiseid ja tumedaid teemasid, nagu lapsepõlvetraumad, üksildus, võõrandumine ja vägivald. Pealkirjas olevad maod on sümboolsed – need võivad viidata ohtudele, salakavalusele, sisemistele hirmudele või psüühilisele painajale.

Kahro keel on küpse ja ladusa stiiliga, kirjeldused detailirohked, kuid mitte ülemäära pikad ja autor oskab pinget kruvida nii, et lugeja tahab edasi lugeda.”

Kratt teab, mida räägib.

Head raamatuaasta jätku!

Sa oled oma elu peategelane

„Pikad paberid” kui loodusfilm noortest eneseotsijatest

Mulle meeldib jälgida, kuidas kanad juhuslikke terakesi otsides siblivad, õrrel istudes sulekuue seest mikrofloorat nokivad, endale liiva sisse paraja augu kaevavad, seal mõnusasti pikutavad ja õndsalt tiibu sirutavad. Mõtlesin kord, et peaks kanade rahulikust idüllilisest elust filmi väntama, vahelduseks kogu sellele märulile, porrile ja südant ribastavale draamale, mida ekraanid muidu üksteise võidu pakuvad. Aga näe, režissöör Meel Paliale jõudis minust ette. Tõsi, ta ei filminud üles mitte kanu, vaid noori täiskasvanuid, kes Tallinna-nimelises aedikus sabistavad. Filmi pealkirjaks pandi „Pikad paberid”.

Freepik

Sitax ilus film. Sellega olekski kõik justkui öeldud, aga no lisame mõne mõtte veel. Ei ole ju sünnis pikkadele paberitele lühikeste lipikutega vastata. Filmi peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk) igavleb ja vegeteerib, kuni satub kokku ühe paraja präänikuga, kes nimetab ennast Siloks (Karl Birnbaum). Kutt muudab Sebastiani vaadet ja käiku. Ära tee seda, mida sa ei taha - naudi elu, mees! Sa oled oma elu peategelane. Okei. Sebastian tuleb töölt ära ja keskendub lõbutsemisele. Ühel peol, kuhu Silo teda viib, kohtab ta toredat tüdrukut Norat (Maria Helena Seppik). Esialgu seob neid armastus vanade filmide vastu ja seejärel lihtsalt armastus. Nii hoogsalt see lähebki, ehkki jah, ka pilved saabuvad üsna kähku paradiisi kohale.

Kui noorpaar Sõpruse kino trepil ühe linateose üle arutleb, viskab Sebastian õhku huvitava mõtte: mõne filmi keskel juhtub nii, et tegelased ei tegutse edasi oma tahte järgi, vaid hakkavad kujunema vastavalt filmi sisule. Neist kaob inimlikkus. Pole vist juhus, et see jutuajamine toimub enam-vähem täpselt „Pikkade paberite” keskel. Aga SEE FILM ei lase sisul tegelaste üle võimutseda. Nad jäävad inimlikuks, loomulikuks. Toonimuutus siiski tuleb.

Filmi esimene pool on muretu, teine pool murelik. Muidugi oleks lahe tegelda puhtalt vaimsete ja tähenduslike asjadega, kogu aeg midagi uut ja rikastavat kogeda, inimesena areneda. Ometi tuleb ka raha teenida ja ühiskondlikke koormisi kanda. Iga päev ei saa olla pidupäev, ikka vajub see neetud argihallus kaela. Sebastian istub parema meelega soojas vannis ja loeb raamatut, selle asemel et poest süüa tuua või kartuleid koorida. Aga nii see ju kesta ei saa. Kuidas leida tasakaal kohustuste ja naudingute vahel?

Noorte kõhklused on nii mõistetavad. Iga põlvkond kõhkleb, ehkki mitte tingimata ühtmoodi. Tahaks kuuluda kuhugi, teha midagi, olla keegi. Aga südame kutsele järgnedes võib hoopis täiega rappa põrutada. Kus on see kompass, mis teed näitaks? Või kas seda õiget teed ongi?

Ühe mokalaada käigus naljatlevad noormehed selle üle, et varsti saavad tolmuimejad nii targaks, et inimesed peavad hakkama nende heaks koristama. Nalja tagant kumab aga tõsine mure. Kas inimesel on enam kohta, kui masinad ja tehisaru me tegevuse üle võtavad? Ja siis veel sõda sõja otsa, täizza puzzis...

Vanemale põlvkonnale ses filmis sõna ei anta, nad jäävad lihtsalt statistideks ja õige kah. Mis nad tulevad noori õpetama, kuidas peab elama või kuidas surema! Mis nad kudrutavad noist aegadest, kui taevas oli sinisem ja kased kandsid õunu! Noorte päralt on tulevik ja see tulevik tuleb neil endil leiutada.

„Pikkades paberites” pole ühtki negatiivset tegelast. Samas ei sooritata ka mingeid kangelastegusid. Noored lihtsalt kulgevad omasoodu, lõbutsevad, joovad, suitsetavad (s.h. savutavad), hängivad, mängivad, trallitavad, kallitavad ja unistavad. Õnneks pole unistused veel käibemaksu all. Perutav hedonism? Ei. Elu nautimist pole tarvis hukka mõista või välja vabandada. Igaühele kuluks ära selline sõber nagu Silo, kellega koos pidu panna, ujumas käia, tünnisaunas liguneda, joogat teha, ringi rallida, laulda, tantsida, jämmida, lihtsalt olla. Vahel ongi vaja niisama olla, et mõtted ja plaanid paika loksutada, leidmaks sobiv tee, oma tee.

Filmi lõpp annab mõista: kõik tegelased leiavad viimaks päris oma tee. Selles pole põhjust kahelda.