Otsides tahtejõu allikat
Kaja Kallas kinkis Volodõmõr Zelenskõile pusa kirjaga
„Kaitsetahe”. Ei meenugi, et oleksin varem seda sõna kuulnud.
Iga uudne sõna tekitab minus uudishimu ja kiusatuse häkkida selle
etümoloogilisse programmi. Lootusetult haigetel on elutahe ja
kaotusseisu jäänutel võidutahe. Tahtmine tugevneb ju ikka suures
kitsikuses. Kas kaitsetahe on suurim neil, kes tunnevad end
kaitsetuna? Otse loomulikult. Sellepärast Eesti ostabki moodsat
sõjavarustust, laiendab polügoone ja hakkab vene piirile punkreid
ehitama.
Tahet jätkub siis, kui jätkub jõudu. Meil on vastupanujõudu,
hingejõudu ja võib-olla isegi võlujõudu, aga inimjõudu kipub
nappima. Kuidas on lood tahtejõuga, täpsemalt kaitsetahtejõuga?
Kes tunneb end kaitsetuna, tunneb ühtlasi hirmu. Meil on põhjust
verist vene karu peljata, ehkki NATO lõvikari seisab selja taga.
Hirm muudab aga hoopis nõrgaks. Seega ei tohi ülemäära pabistada.
Kaitsetahtega suureneb ka julgus ja enesekindlus. Tuleb tegutseda
(mida Eesti ka jõudumööda teeb), et hirm keha ja vaimu ei halvaks.
 |
| Kaitseministeerium |
Kui mõrtsukad värava taga laamendavad, peab valima: kas peitu
pugeda, põgeneda või valmistuda vastuhakuks. Peitupugemisele kulub
vähe energiat, põgenemisele natuke enam. Võidelda suudavad ainult
kõige tugevamad. See kehtib igas mõeldavas valdkonnas, mitte üksnes
sõjas. Peab saama tugevaks, et sõna otseses mõttes elu eest
võidelda. Kurjamid kiusavad? Tee tööd ja pumpa muskleid, siis nad
niisama enam ligi ei tiku. Kui tulevadki, oled valmis võitlema ja
võitma.
Ometi on igaühel õigus ka sõja (või mistahes raskuste) eest
pageda. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kõik põgenejad
pole argpüksid, sest igaüks ei jaksa ega saagi võidelda. Ka
põgenemine nõuab julgust. Vii peitu maailma vabadus! Need, kes
Teise maailmasõja päevil Eestist läände pagesid, võtsid endaga
vabaduse kaasa. Hästi tegid, sest paigalejääjad suleti raudse
eesriide taha.
Mis saab aga neist, kes üritavad peitu pugeda? Sõja, vägivalla,
hirmu, iseenda eest? Peitmine on petmine. Teisalt – peita on
põhjust vaid seda, mis kallis. Aastakümneid tuli vabadust punavõimu
eest peita. Nagu ka sinimustvalget lippu. Paraku ei saa iseennast
kurja eest pikalt varjata. Nõrkadel pole lootust. Eriti
tahtenõrkadel.
Sõda ei mölla ainult kuulide, mürskude ja miinide toel, riikide
ja inimeste vahel. Koletuid lahinguid tuleb pidada ka tollesamuse
kuramusega - iseendaga. Arst näiteks ütleb: jäta suitsetamine,
võta kaalust alla, hakka tervislikult toituma! Kerge öelda.
Selleks, et oma elukvaliteeti parandada, peab olema palju tahtejõudu.
Kus on tahtejõu allikas? Kuidas seda treenida?
Jälle tuleb mängu hirm. Mitte halvav ja nõrgestav, vaid
motiveeriv ja võimestav hirm. Kui ma oma eluviisi ei muuda, halveneb
tervis veelgi, vikatimees tuleb varakult külla, palju jääb
tegemata ja nägemata. Hirm tuleviku ees sunnib tegutsema. Kahjuks
igaüks niikaugele ei jõua. Kes ei tegutse, annab alla. Käegalöömine
surmab ka lootuse.
Niisiis: lootus ja tahe on alati seotud. Tahe
elada, võidelda ja võita annab lootust, et elu muutub ükskord
paremaks ning maailm rahulikumaks.
Lootus pole kunagi lollide lohutus. Lootuses on tohutu jõud.
