Kuhu sa põgened, vaba laps?

Otsides tahtejõu allikat

Kaja Kallas kinkis Volodõmõr Zelenskõile pusa kirjaga „Kaitsetahe”. Ei meenugi, et oleksin varem seda sõna kuulnud. Iga uudne sõna tekitab minus uudishimu ja kiusatuse häkkida selle etümoloogilisse programmi. Lootusetult haigetel on elutahe ja kaotusseisu jäänutel võidutahe. Tahtmine tugevneb ju ikka suures kitsikuses. Kas kaitsetahe on suurim neil, kes tunnevad end kaitsetuna? Otse loomulikult. Sellepärast Eesti ostabki moodsat sõjavarustust, laiendab polügoone ja hakkab vene piirile punkreid ehitama.

Tahet jätkub siis, kui jätkub jõudu. Meil on vastupanujõudu, hingejõudu ja võib-olla isegi võlujõudu, aga inimjõudu kipub nappima. Kuidas on lood tahtejõuga, täpsemalt kaitsetahtejõuga? Kes tunneb end kaitsetuna, tunneb ühtlasi hirmu. Meil on põhjust verist vene karu peljata, ehkki NATO lõvikari seisab selja taga. Hirm muudab aga hoopis nõrgaks. Seega ei tohi ülemäära pabistada. Kaitsetahtega suureneb ka julgus ja enesekindlus. Tuleb tegutseda (mida Eesti ka jõudumööda teeb), et hirm keha ja vaimu ei halvaks.

Kaitseministeerium

Kui mõrtsukad värava taga laamendavad, peab valima: kas peitu pugeda, põgeneda või valmistuda vastuhakuks. Peitupugemisele kulub vähe energiat, põgenemisele natuke enam. Võidelda suudavad ainult kõige tugevamad. See kehtib igas mõeldavas valdkonnas, mitte üksnes sõjas. Peab saama tugevaks, et sõna otseses mõttes elu eest võidelda. Kurjamid kiusavad? Tee tööd ja pumpa muskleid, siis nad niisama enam ligi ei tiku. Kui tulevadki, oled valmis võitlema ja võitma.

Ometi on igaühel õigus ka sõja (või mistahes raskuste) eest pageda. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kõik põgenejad pole argpüksid, sest igaüks ei jaksa ega saagi võidelda. Ka põgenemine nõuab julgust. Vii peitu maailma vabadus! Need, kes Teise maailmasõja päevil Eestist läände pagesid, võtsid endaga vabaduse kaasa. Hästi tegid, sest paigalejääjad suleti raudse eesriide taha.

Mis saab aga neist, kes üritavad peitu pugeda? Sõja, vägivalla, hirmu, iseenda eest? Peitmine on petmine. Teisalt – peita on põhjust vaid seda, mis kallis. Aastakümneid tuli vabadust punavõimu eest peita. Nagu ka sinimustvalget lippu. Paraku ei saa iseennast kurja eest pikalt varjata. Nõrkadel pole lootust. Eriti tahtenõrkadel.

Sõda ei mölla ainult kuulide, mürskude ja miinide toel, riikide ja inimeste vahel. Koletuid lahinguid tuleb pidada ka tollesamuse kuramusega - iseendaga. Arst näiteks ütleb: jäta suitsetamine, võta kaalust alla, hakka tervislikult toituma! Kerge öelda. Selleks, et oma elukvaliteeti parandada, peab olema palju tahtejõudu. Kus on tahtejõu allikas? Kuidas seda treenida?

Jälle tuleb mängu hirm. Mitte halvav ja nõrgestav, vaid motiveeriv ja võimestav hirm. Kui ma oma eluviisi ei muuda, halveneb tervis veelgi, vikatimees tuleb varakult külla, palju jääb tegemata ja nägemata. Hirm tuleviku ees sunnib tegutsema. Kahjuks igaüks niikaugele ei jõua. Kes ei tegutse, annab alla. Käegalöömine surmab ka lootuse.

Niisiis: lootus ja tahe on alati seotud. Tahe elada, võidelda ja võita annab lootust, et elu muutub ükskord paremaks ning maailm rahulikumaks.

Lootus pole kunagi lollide lohutus. Lootuses on tohutu jõud.