Hea kirjanik peaks olema apoliitiline, aseksuaalne ja ateist. Need omadused annavad talle neutraalse platvormi, millelt maailma ja inimesi vaadelda. Aga väga heaks ei saa ta kunagi, proovigu palju tahes. Väga hea kirjanik peab olema tsentrist, biseksuaal ja panteist. Ta kogeb maailma vahetult, elab täiel rinnal, julgelt proovides, katsetades, rännates ja avastades. Kes tunneb elu läbi ja lõhki, kõigis selle nüanssides, suudab luua mõttekaid teoseid.
 |
| Pixabay |
Anton Tšehhov kirjutas 1889. aastal: "Lavale ei tohi tuua laetud püssi, kui see ei tee pauku." Viisteist aastat hiljem väljendas ta sama mõtet: "Kui esimeses vaatuses ripub seinal püstol, siis järgmises vaatuses peab see ka tulistama." Tšehhov oli veendunud, et autor ei tohi anda publikule katteta lubadusi. Kõik, mis raamatulehekülgedel või teatrilaval sünnib, peab olema põhjendatud. Suurepärane autor suudab eristada tähtsaid asju tühistest. Ta jätab kõrvale kõik ebavajaliku, kitkub tekstist välja umbrohu, harvendab, pügab ja kärbib, et kaunimad õied saaksid särada ja magusamad viljad paisuda.
Sageli tekib kiusatus hullu panna. Kirjandus on juba eos hullude ala. Tahaks korraga kirjutada absoluutselt kõigest, mis pähe sigineb, panna paberile, pillates ja külluslikult, las lugejad närivad, õgivad, kugistavad ja lämbuvad! Loomislust võtab kaine mõistuse üle võimust. Iga raamat olgu kui viimane, täiel rinnal kirjutatud, higi, vere ja tatiga üle piserdatud. Kui juba looming, siis igavene nagu põrgu!
Ent järsku tuleb Tšehhov tuhvleid lohistades, kustunud plotski kõrva taga, hullunud kirjaniku töötuppa, koputab talle õlale ja noomib: "Ärge tassige lavale püssi, kui te ei kavatse lasta!" Tema teab, tema oli viimase tsaari ajal meister, semmis kolme õega, rüüpas kirsiaias kanget kohvi ja lennutas kajakaid. Vähem on parem! Aga kes suudaks perutama kippuvat Pegasust taltsutada - ikka tahaks öelda rohkem kui sõnad mahutavad.
Ilmas on tuhandeid teemasid, mida käsitleda, miljoneid südametuikeid, mida tindi sisse kasta ja paberile lärtsatada. Tahtmisest kirjutada jääb ometi väheks. Talendi rohkus või nappus määrab loovisiku mängumaa piirid. Harjutamine tegevat meistriks, kuid annet ei saa osta isegi kogu Jeff Bezose varanduse eest (mida viimastel andmetel on pea 150 miljardit dollarit). Mida see andetu kirjamees, kel kuppel suuri ja tähtsaid mõtteid täis, tegema peaks? Kust leida õigeid sõnu, kust leida see vägi, mis sõnad efektselt ritta sätiks?
 |
| Pixabay |
Vene-juudi kirjanik Jossif Brodski ütles oma sõbra, balletitantsija Mihhail Barõšnikovi kohta: "See mees teeb jalaga seda, mida mina ei suuda käega teha." Jah, vahel tundub tõesti, et sõnad on liiga väetid. Kõiki muljeid, tundeid ja mõtteid ei saa kirjanduse kaudu edasi anda. Tahaks öelda midagi üli-üliolulist, mis hingel raskelt kipitab, aga tihedalt täis kribatud lehekülgedelt peegeldub ikka tühjus. On asju, mida saab öelda vaid jalaga, tantsides, pööraseid piruette võttes. Teinekord koguneb hingele miski, mida saab vaid pintsliga edasi anda, savisse või marmorisse jäädvustada. Mõni lugu ei tööta iial raamatuna, küll aga filmi või teatritükina. Ole vaid hea kirjanik ja tunne ära, kuidas on õige...
Kui napib teadmisi ja elukogemust, ei saa kirjutada tipptasemel romaani. Kirjanik saab kiita peamiselt kahel juhul: 1) kui ta on tark 2) kui tal on mõni kriitikust sõber. Lolli kirjanikku ei armasta keegi peale tema enda. Kahjuks pole tarkus oma teha.
Hea kirjanik võib olla ka hea inimene. Väga hea kirjanik on paras nuhtlus. Andekad inimesed ja vagur iseloom saavad harva kokku. Andekas kirjanik pole kunagi teretulnud, sest ta püstitab liiga keerulisi ja valusaid küsimusi. Aga vastuseid ta muidugi ei anna.
Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Loojal on lootust
Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Loojal on lootust
