18. jaanuar 2019

Imedest ja imemisest

Ettevõtja peab olema ettevõtlik, looja loov. Igasugune tõsine ettevõtmine nõuab hoolt ja täpsust, looming sisaldab riske. Seetõttu on ettevõtja-loovisiku (need on ju põhimõtteliselt üks ja sama) tähelend piiratud tema loomusega. Arg inimene ei sobi äri- ega kunstitegijaks. Loovisik ei tohi mingil juhul põdeda hea õpilase sündroomi: oi, kas ma ikka teen õigesti, mida ma tegema pean, et "suurtele" meele järele olla. Loomingus ei kehti "õige" ega "vale". Kõik algab julgest pealehakkamisest.

Paraku juhtub tihti sedasi, et plaanid, soovid ja unistused võivad olla nii säravad kui tahes, väärt tulemust ei saa ühegi töö kallale asudes tagada. Eriti siis, kui käsil on loominguline töö. Ükski kirjanik ei taha kirjutada magedat raamatut. Ükski lavastaja ei taha tuua lavale tükki, mida keegi vaadata ei viitsi. Ole sa filmirežissöör, koreograaf, skulptor või siidimaalija - ikka tahaks edasi anda oma sõnumit, mõtet, tunnet, tahaks kõnetada paljusid inimesi. (Keegi pole veel kurtnud selle üle, et tal on liiga palju publikut!) Aga oh häda! Mõni teos lihtsalt ei haara kaasa, jätab külmaks, sõnum läheb kaotsi ja kaob tuuletiivul igavikku.

Pixabay
Õnnestunud kunstiteos on alati ime. Imesid - teadagi! - juhtub harva. Ent siiski näib, et kunstimaailmas tuleb imesid ette hoopis sagedamini kui argielus. Iga loovisik ei saa olla imetegija, imede loomine on meistrite võimalus, au ja kohustus. Ometi sirutuvad paljud loojad imede järele, neid tahab näha, kuulda ja tunda ka publik. Pettumust pole võimalik vältida, kuid õnnestunud teos õnnistab kõiki, nii andjat kui saajaid.

Vahel tahaks nagu midagi teha. Midagi enneolematut. Erilist, kordumatut, ajatut. Tahaks lennata, aga tiivad ei kanna. Inimesed nurisevad, loojat süüdistatakse oskamatuses. Ent kõige rohkem nuhtleb end looja ise. Ta ei näita seda enamasti välja. Kui, siis harva. Ainult kõige lähedasematele.

Luua on keeruline, riske palju. Materjali, millest meistriteoseid luua, napib. Mis töösturitel viga - nemad võivad tonnide viisi toorainet osta, kui ainult kopikaid jätkub. Saab tutvustega, kui muidu ei leia. Aga looja materjal pole käega katsutav, selle peab ise, oma higi ja pisaratega välja teenima.

Vahel tuleb vähesega leppida. Ei ole mõtet kusagilt midagi välja imeda. Kuigi mõnikord võib imemine päris mõnus olla. Näiteks kui lauale tuuakse maasika- või jäätisekokteil. Ka tolmu imeda on mõnus. Looming tahab küpsemist, läbi elamist ja läbi kogemist. Muusad käivad külas siis, kui ise tahavad. Nad ei helista ette.

Milline rõõm, kui muusa juhtub vahel külla tulema! Ja milliseid kinke ta endaga toob! Endorfiinide vool täidab kere, mõtted pääsevad keereldes liikuma nagu jääpangad kevadisel jõel ning jälle särtsub põues lihtsameelne lootus: seekord loon ma meistriteose!