Hää väega kotus 20 aastat tagasi

Suur vanapaberihunnik kõledas kamorkas. Kõik need ajalehed, mille postimees aastate jooksul postkasti on toppinud, leiavad oma viimse puhkepaiga seal, nukras hunnikus. Hiljuti krahmasin sealt tubli sületäie ajalehti – tulehakatuseks. Ahju rändas neist kõige noorem, paari aasta eest trükivalgust näinud Maaleht. Aga vaat, mis veel näppu jäi! Antsla Linna Sõnumid. Välja antud laupäeval, 23. detsembril 1995.

Minus ärkas ajaloolane. Ei teadnud ma säärasest lehest varem midagi. Mis kahekümne aasta eest Antsla kandis õigupoolest toimus, millest inimesed mõtlesid, kuidas elu kulges? Leht on mõistagi pidurüüs ja meeleolu enamjaolt pühalik. Jõulud ju päris ukse ees. Linnavolikogu ja –valitsus soovivad kaaslinlastele jõulurahu ja head uut aastat. Antsla apteek soovib tugevat tervist. Meeldivaid kohtumisi uuel aastal soovib tarbijate ühistu.

Teisel leheküljel avaneb fotoreportaaž, millega antakse ülevaade mõningatest Antslas tegutsevatest ettevõtetest. Alles on neist praeguseks vaid üks – lillepood Vesiroos. Kaks mööblifirmat, õmblustsehh ja kohvik, mis 20 aasta eest fotosilma ette jäid, on ammu kaduvikku vajunud. Heidan pilgu tarbijate ühistu kaupluste lahtiolekuaegadele. Mööblikauplust enam pole, taara kokkuostu ja sööklat samuti mitte. Tarekese-nimeline kiosk on kolinud omaaegsesse keldripoodi ja saanud nimeks Tare, kauplus Edu tegutseb edasi A ja O-na. Hauka on endiselt Hauka, ehkki vahepeal on ta rikka kosilase leidnud ja kannab nüüd perekonnanime Konsum.

Mis veel? Tarbijate ühistu juhatuse liige mainib oma artiklis, et Antsla suurim üritus on Hauka laat. Paarikümne aastaga ei ole laat lahjemaks jäänud, vaid hoopis priskemaks paisunud ja – kahju küll – enamasti just selle kommertsliku labraka järgi Antslat mujal Eestis teataksegi.

Jõulumeeleolust hoolimata on ajalehe valdav toon võrdlemisi kurblik. Peaaegu masendav. Üheksakümne viiendaks aastaks olid rängad reformid Eesti põhjalikult läbi raputanud. Samal ajal käisid lõputud poliitilised kemplused maal, linnas ja Toompeal. Kui tulevik polnud just tume, siis udune kindlasti.

Mis kõige hirmsam – mitmed mõtted ja tõdemused, mis toonasesse ajalehte trükitud, kõlavad päevakajaliselt ka praegu. Sõna saab linnapea: „Et viimased aastad on kaasa toonud eelkõige raskusi ja lootusetusetunnet, siis eestlase tüüpiline käitumisviis on kujunenud selliseks, et ta põgeneb oma koju. Ta otsib sealt varju ja reageerib umbusuga isegi võimalusele, kui talle pakutakse head. [---] Vähendame lootusi, et keegi tuleb ja teeb meile kõik valmis.“ Väljavõte linnavolikogu esimehe artiklist: „Vähe on Antslas ka tootmist, äritegevust, ettevõtlikke inimesi, lapsi ja noori inimesi. [---] Kui Võrumaa on vabariigi ääremaa, siis Antsla on Võrumaa ääremaa. On seda juba ammu.“

Pensionär ja põline antslalane kirjutab: „Soovitaksin Riigikogul lõpetada laste liivakastimäng ja omavahel nääklemine, aeg on hakata ühiselt ajama Eesti asja nagu kord ja kohus.“ Sealsamas kõrval ütleb äsja Antslasse kolinud noor õpetaja: „Kurdetakse, et pole tegijaid-organiseerijaid. Paraku just needsamad nooremapoolsed kurtjad võtavad tihtipeale oma seitse asja ja kolivad mujale. Sinna, kus juba tegijad ootamas.“

Aga annab taevas elu, annab ka lootust. Mõned jõulusoovid kõlavad ajatuna. Kooli huvijuht ütleb näiteks nõnda: „Soovin, et kõik inimesed peaksid üksteisest lugu, suudaksid mõelda positiivselt ja olla sallivad.“ Linnakultuurimaja metoodik aga võtab oma jutu kokku järgmiselt: „Käes on jõuluaeg. Aeg leida rahu, külvata headust. Muuta pimedus valguseks, pisar naeruks, valu armastuseks.“

*

Selline oli täpselt 20 aastat tagasi ilmunud Antsla Linna Sõnumite esimene number. Ei tea ütelda, mitu numbrit veel välja anti. Fakt on see, et neli aastat hiljem, 1999, sai iseseisvast Antsla linnast lõplikult ajalugu. Linna ja valla ühinemisega lasti lendu vabariigi üks esimesi haldusreformi pääsukesi. Pudrumägesid pole kahekümne aastaga valda tekkinud, piimajõed on kuival, kuid elukene veereb ikka tasa ja targu edasi.

Tänavu sai Antsla vald endale ametliku tunnuslause: hää väega kotus. (Tõlge põhjaeestlastele: hea väega koht.) Eks neid häid ja väekaid kohti ole Eestimaal teisigi, tähtis on, et inimesed ise oma kodukanti väärtustaks ja leiaks sealt midagi, mille üle uhkust tunda. Hea väega täidavad iga koha just inimesed, sest nendeta poleks meil ühtegi küla, alevit ega valda. Järeldus: inimest tuleb hoida, üksteist märgata ja tublisid tegijaid hea sõnaga õnnistada.

Uue aasta soovi asemel oleks mul riigiisadele üks ettepanek: maainimene tuleb võtta looduskaitse alla. Eesti püsib just niikaua, kuni püsib maa ja inimene, kes tema eest hoolt kannab.

Sõnavangistus

Viimasel ajal on ilmunud õige mitmest sulest kurblik tõdemus: sõnu on liiga palju, nende tähendus nõrgeneb ja loba võtab võimust. Arvamusliidreid leidub vähemasti sama palju kui sibab laane all sipelgaid, autoriteetidega on ammu hüvasti jäetud. Kellegi sõnal pole suurt kaalu, sest igaühel on õigus ja sageli lausa kohustus arvamust avaldada. Arvamused, teadagi, võivad aga üksteisele risti-vastu käia.

Kuidas sellise olukorrani on jõutud? Loomulikult tänu demokraatiale. Toosamune „igaühe õigus“, mis kuulub demokraatliku riigikorra põhikomplekti, lasebki piiramatult sõnu toota. Iseenesest pole see halb, sõnavabadus maitseb ju magusalt ja egas keegi taha, et just tema suu lukku lüüakse. Ka lollusi võib liikvele lasta.

Nõukogude aja peale mõeldes õhkavad vanema põlvkonna kultuuriinimesed nostalgiliselt – jah, võim oli sant, aga kirjamehi ja kunstnikke kuulati. Rahvas austas neid, kel oli midagi olulist öelda ja kes ütlesid seda vajadusel ka läbi vere ja higi. Praegusel Venemaal on seis enam-vähem sama. Miks kummardavad kunstitundlikud venelased endiselt kirjanike ees? Miks sünnib Venemaal hulgaliselt kullaprooviga kirjandust? Sest peale kirjanike ei ole Venemaale rohkem moraalimajakaid jäänud. Poliitpropaganda ei toida hinge ega mõistust. Keegi peab tõtt ka rääkima. Igal maal ja igal ajal leidub inimesi, kes tahavad tõtt kuulda, olgugi et valed kõlavad hoopis kaunimalt.

Demokraatia pidavat olema relativismi diktatuur. Sõnavabadus hägustab tõde. Või on asi selles, et sõnavabaduse mõistest on massid valesti aru saanud? Ehk tõesti. Vabalt sõnamise asemel käiakse sõnadega vabalt ringi. Ikka avaldatakse arvamust oma pisikese mätta otsast, aga selleks, et näha kaugele ja öelda rohkem, tuleb ronida hiiglase õlgadele. Teisisõnu: toetuda mineviku mõtlejatele, kelle tarkused kestavad inimesest kauem. Mida rohkem vaimuhiiglasi kuulata, seda tühisemaks muutuvad oleviku mõtteterad. Viimaks kaob sootuks isu arvamust avaldada, sest seda on keegi kunagi hoopis paremini, täpsemalt ja selgemalt teinud.

Aga vabadus ei luba vaikida. Iga päev toob uusi uudiseid, mis on sageli küll sama nägu, kuid nõuavad ometigi arvamust. Juba maast madalast õpetatakse koolis üht: sa pead oma arvamust avaldama! Sageli polegi inimestel toda arvamust kusagilt võtta. Ja kui keegi küsib, lähevad käiku loosungid. Riigiisad on loosungite sepistamises eriti tublid. Õõnsad lendlaused, mida arulageduse varjamiseks pruugitakse, ei väljenda paraku midagi. Selle asemel on ilmale toodud sõnad, mis mõtteid ei vabasta, vaid vangistavad. Aga sõnad – nood õiged ja puhtad – on leiutatud ikka selleks, et mõtteid vabastada ja vabana hoida. Vahest on see olulisemgi kui sõnavabadus oma tavalises, ent kitsas tähenduses.

Tohutust sõnade tulvaveest on raske üles leida väärt mõtet. Kõik karjuvad ja keegi kuula. Nõnda ei saa ka tekkida dialoogi ega koosmeelt. Aga viimased ongi ju demokraatia toimimise aluseks. Sestap on demokraatlik riigikord muutunud boamaoks, kes iseenda saba neelab.

No mida siis teha? Kui nentida, et kõik arvamused pole asjakohased ega vajalikud, jõuame ebamugava järelduseni: igaühel ei olegi õigus arvamust avaldada. Võiks ju lisada, et lollid arvamused tuleks endale jätta, aga ükski arvaja ei tule selle pealegi, et ennast lolliks kuulutada. Ja kuidas defineerida lollust? Vaidlused jätkuvad.

Juba antiikaegses Ateenas kehtis reegel: kes kõige kõvemini karjub, sellel on õigus. („Hääletus“ ja „hääletama“ viitavad samale nähtusele.) Lollideks ehk idiootideks nimetati Ateenas neid, kel polnud üldse arvamust, kes jäid erapooletuks. Antiikaeg kestab edasi.

Kuid kas sõnade uputusse maksab suhtuda nii dramaatiliselt? Sõna ja inimene kuuluvad lahutamatult kokku, nad on otsekui tervik. Inimesi sünnib maailma üha juurde, nõnda ka sõnu. Kui sõnade väärtus devalveerub seetõttu, et sõnu on üüratult palju, siis tuleks ka nentida, et inimese kui üksikisiku väärtus pidevalt kahaneb. Ei tahaks uskuda, et see nii on. Kuulutades sõnad tühiseks, kuulutatakse tühiseks ka inimesed.
 

Ükski sõna pole iseseisva üksusena tark. Tarkus tekib sõnade vahel, nende koostoimel. Niisamuti saab tarkus sündida inimestevahelises koostöös, uurides ja arutledes. Igaühe tarkus tugineb teiste isikute teadmistel, kogemustel ja oskustel. Keegi ei mõtle ju ise midagi välja, ikka laenatakse teiste tarkust. Õnnetuseks ka lollust. Siinkohal võiks vastata eelnevalt püstitatud küsimusele: kuidas lollust defineerida? On loll see, kes tahtmatult valetab ja väära õigeks peab? Või see, kes elab utoopiates, suutmata hoomata tegelikkust? Eks vastaku targad.

Ei maksa unustada, et sõnad on sündinud suhtlemisvajadusest, ajus sähvivate mõtete edastamiseks. Argielus lobisetakse seetõttu, et luua ja säilitada kontakt teise inimesega. Oleme sotsiaalsed loomad ja vohavad sõnad tõestavad seda. Kes lobiseb, nõuab tähelepanu. Mõned vajavad seda lihtsalt rohkem kui teised.

Aga sõnavabadusel on veel üks tahk. Igaühel on ka õigus vaikida. Võin vabalt jätta oma seisukoha enda teada, sest keda see ikka huvitab? Ja praeguseks aitab lobast. Las vaikus kõneleb.

Tavaline ajalugu

Kus on, sinna tuleb juurde. Juba mitu aastat ajaloohuvilistele lugemisrõõmu pakkunud Imeline Ajalugu sai endale konkurendi – Müstiline Ajalugu. Nime poolest nagu kaksikvennad… Aga vennaarmust on asi kaugel.
 

Võtame algusest. Niipea, kui selgus, et Müstiline Ajalugu (MA) tuleb Eesti turule, hakkas kohtutrumm põrisema, sest Imelise Ajaloo (IA) väljaandjad leidsid, et nende kaubamärki on teotatud. IA annab Eestis välja Äripäev, MA Presshouse. Imeline Ajalugu on Taani päritolu ajakiri (originaalis Historie), Müstiline Ajalugu põhineb aga inglise väljaandel All About History. Nagu näha, pole kummagi üllitise originaalnimes viiteid imelisusele ega müstikale.

Kahtlemata valisid MA eestipoolsed tegijad ajakirjale teadlikult sellise nime, mis mõjuks konkurendile nagu herilasetorge. Ja see oli alles esimene torge. MA Facebooki kontolt võib lugeda: „Täname konkurenti tähelepanu eest ja mõistame tema muret - ka meie oleks ärevuses, kui turule tuleks parem toode, mis maksab kordades vähem.“ Ja veel üks mürgine sutsakas: „Osta juba täna ajakiri, mille müügi tahtis Äripäev ära keelata ja toeta monopoli murdmist. Teeme koos ajalugu!“
 

Tjah, turumajandus on karm ja ajaloolist rüütellikkust siin ei tunnistata. Aga nimi nimeks ja hind hinnaks. Kas Müstiline Ajalugu on tõesti parem kui Imeline Ajalugu? Kohe selgub.

*
Kui Müstilise Ajaloo esimese numbri kätte võtsin, käis kõigepealt peast läbi mõte: järjekordne esoteerikavärk, kus kirjutatakse sellest, kuidas tulnukad püramiide ehitavad ja Bush kaksiktornid õhku laskis. Natuke sirvinud, minu eelarvamused lahtusid. „Mingi lasteajakiri,“ oli järgmine mõte. Palju suuri pilte ja vähe juttu. Lähemalt uurides selgus, et eksisin jälle. Ei mingit müstikat ega lastelugusid. Müstiline Ajalugu on sisu poolest äravahetamiseni sarnane Imelise Ajalooga. Kurat elab aga pisiasjades ja pisiasjad määravad toote väärtuse.

Köide. IA on konkurendiga võrreldes pisut paksem (novembrinumbris 116 lehekülge) ja kitsama formaadiga. Paksuse muljet lisab ka fakt, et IA on liimköites, MA aga klammerdatud lehtedega. Samuti on IA-l värskelt ostes hoopis parem lõhn (ajakirjal on muide ökomärgis – mahetoode, ühesõnaga), MA lehkab tükk aega üsna vängelt ja ökost pole jälgegi.
 

Väline ilme. Esteetiliselt on IA numbrid maitsekamad ja moodsama ilmega, MA kaaned näevad välja nagu sõjaeelsed filmiplakatid. Samas annab detailne kaanepilt MA sisust kärme ülevaate. Esimese numbri kaanelt vaatab stoilises rahus vastu Abraham Lincoln, tema vasaku õla tagant piilub Hitler, näha võib ka Nelson Mandelat, Napoleoni ja Romulus Augustust. Seltskond meelitab lugema küll.

Tõlkijad. IA tööliste nimekirjas on üksainus tõlkija (pluss toimetaja), MA-l on neid koguni neli (s.h. peatoimetaja). Põhjus on muidugi selles, et inglise keele valdajaid leiab pisikeselt Maarjamaalt kordades rohkem kui neid, kes mõikavad midagi eksootilisest taani keelest.

Sisukord. MA on suutnud sisukorra venitada kahele ja poolele leheküljele, IA saab hakkama üheainsaga.

Pildid. MA sirvimisel torkavad kohe silma üle kahe lehekülje laotuvad ajaloolised fotod. Rubriiki „Ajalugu piltides“ võib leida nii ajakirja ees- kui tagaosast. IA samalaadne rubriik „Ajalooline hetk“ piirdub vaid ühe suure pildiga. Rikkalikult on illustreeritud mõlemad ajakirjad, MA-st leiab küll rohkem spetsiaalselt sellele väljaandele joonistatud pilte. Suurte (ja sisutute) piltide rohkus ongi peamine põhjus, miks MA näib sisult nõnda hõre.

Teemad. MA esimene number on üsnagi riskivaba sisuga. Luubi alla võetakse Stonehenge, Titanic ja Leonardo da Vinci. Ülevaade maagia ja mustkunsti ajaloost on paeluv, kuid esitatud kaootilisel kujul, ajalist ja sisulist loogikat arvestamata. Kaanel väljareklaamitud peateema – 50 sündmust, mis muutsid maailma – on loomulikult äärmiselt subjektiivne valik mineviku verstapostidest.

Samas annab briti autorite koostatud nimekiri aimu sellest, mida lääneeurooplased ajalooliste suursündmustena esile tõstavad. Nõukogude Liidu lagunemist pole nad igatahes ajalugu muutvaks sündmuseks pidanud (samas on mainitud Berliini müüri langemist). Kõnealusest artiklist hüppas silma ka üks ilmselge apsakas – roomlased ei keelanud olümpiamänge ära mitte 394 eKr, vaid ikka 394 pKr.

IA novembrinumbrist saab muuhulgas lugeda esimesest islami kalifaadist, kristlikest pühakutest, Taj Mahalist ja Guinnessi rekorditeraamatu sünnist. Isikutest on fookuses feldmarssal Montgomery ja Robinson Crusoe prototüüp Alexander Selkirk. Üsna äranämmutatud teemad, mida meeldetuletuseks siiski huvitav lugeda. Islami kalifaadi lugu sobib aga suurepäraselt päevakajaliste sündmuste kõrvale. (Märksõna: ISIS.)
 

Värvikamad rubriigid. MA kõige erilisem rubriik „Mis siis, kui…“ sisaldab põhjalikku analüüsi sellest, mis oleks juhtunud, kui Berliini müür poleks langenud ja SDV eksisteeriks ka tänapäeval. Järeldatakse, et teistsuguse sündmuste käigu juures istuks keset Euroopat Põhja-Korea nr 2. Taolised spekulatsioonid rahustavad praegusel keerulisel ajal südant. Ajalugu võinuks kulgeda ju hoopis hullemat rada pidi!
 

Humoorikas rubriik „Ajaränduri käsiraamat“ annab nõu, kuhu minna, kuidas käituda, kus ööbida ja mida silmas pidada turistil, kes peaks kogemata kombel sattuma muistsesse asteekide linna Tenochtitlani.
 

IA on omakorda ära trükkinud väga põhjaliku „Orjapidamise käsiraamatu“ kõigile neile rooma kodanikele, kes kavatsevad endale mõne orja võtta. (Kust orja osta, mis tööd anda, kuidas toita, karistada jne.) Ka ajalooline ülevaade veritasude ajaloost on värvikas ja meeldejääv.

Lisad. IA avaldab mitmel leheküljel värskemaid uudiseid ajalooalastest avastustest ning vastab lugejate küsimustele. MA vastab küll küsimustele, kuid uudistevoogu ajakirjast ei leia. Samuti pole MA-s viktoriinilehekülge ega kirjanduse loetelu lisalugemiseks.

Estica. Imelise Ajaloo novembrinumbris käsitletakse Eesti ajalugu paarikümnel leheküljel. Igakuiselt ilmub vabariigi saabuvale juubelile pühendatud rubriik sajanditagustest päevasündmustest, lisaks tehakse juttu Johannes Varese elust ja Saku õlletehasest ning esitletakse Vikipeedia fotokonkursi töid Eesti kultuurimälestistest. Teleajaloo tähtsaimate hetkede seas mainitakse ka Eesti televisiooni algust.
 

Mida on vastu pakkuda Müstilisel Ajalool? Piinlik vaikus. Kui peatoimetaja tervitus välja arvata, pole MA esiknumbris ainsatki viidet Eestile. Kes tahab aga kodumaise lugeja pihku võtta ja „monopoli“ lõhkuda, peab paratamatult ajama ka Eesti asja. Puhtakujulise tõlkeajakirjana MA kaugele ei sõida.

Alternatiivid. Kas Eestis oleks turgu veel mõnele välismaisele ajalooajakirjale? Variante leidub mitmeid. Olemas on näiteks üleilmse levikuga BBC History Magazine ja History Today (mida antakse välja juba aastast 1951), mõlemad – nagu tutvustus ütleb – bestsellerid. Iseasi, palju „ajalugusid“ eesti lugejatele sisse mahub.

*
Kokkuvõtteks. Ma ei suuda leida ühtegi omadust, mille poolest Müstiline Ajalugu oleks parem kui Imeline Ajalugu. Seetõttu pole müstiliste ajaloolaste ärplemine kuidagi põhjendatud. MA odavus võib küll ostma kutsuda, kuid sisupunktid annan kahtlemata IA-le. Skandinaavialik kvaliteet kaalub siinkohal britiliku „odavlennu“ üles.

Müstilise Ajaloo reklaam ütleb, et ajaloo avastamine pole kunagi nii põnev olnud. Õigupoolest võiks sedasama loosungit kasutada ka Imeline Ajalugu. Lugejad-ostjad otsustagu, kumb vend on põnevam, haaravam ja väärikam. Mina hääletan „monopoli“ poolt.

P. S.
Ootan huviga ajakirju Kummaline Ajalugu, Värviline Ajalugu ja Oivaline Ajalugu.

Ilus kukkumine

Kunagi ammu-ammu, siis kui dinosauruste korjused polnud veel õieti jahtudagi jõudnud, leidus mõnes väljavalitud majapidamises imeline riistapuu, mida nimetati videomakiks. Ja tänu videomakile – uskuge või mitte – hakkasid isegi veneaegsed telekad ameerika filme näitama.

Ka minu koju oli mingil seletamatul põhjusel videomakk tekkinud. Sony ja puha. Ainult et kassette polnud rohkem kui kolm-neli tükki. Nende seas ropu kvaliteediga, üdini nõmedad kaheksakümnendate komejandid ja märulid. Ei tõlget ega midagi. Aga prahi seas leidus ka üks pärl.

Millalgi üheksakümne seitsmenda aasta paiku õnnestus mu vanematel Võru elektroonikapoest soetada kassett, millel oli eestikeelse tõlkega multikas – „Lelulugu“. (Õigupoolest seisis kassetiümbrisel „Mänguasjade lugu“, aga jään siinkohal ametliku versiooni juurde.) Sellest sai mu lapsepõlve lemmikmultikas, mida vaatasin otsast lõpuni vähemalt paarkümmend korda. Ja nagu videolintide puhul kombeks – kui film oli lõppu jõudnud, tuli ta uuestivaatamiseks jälle algusesse kerida. Kassetikerimise surin püsib endiselt kusagil tagumises mälusopis, nagu ka „viu“ ja „vau“, mida lint tegi, kui see järsku esitusrežiimile vajutati.

Ja siis ta algas! Kauboi Woody ilmus ekraanile ja vantsis väikese Andy tahtel läbi maja. Sest Woody oli tegelikult mänguasi, kes ei tohtinud silmagi pilgutada, kui inimesed läheduses viibisid. Mänguasjadel oli oma värvikirev elu, kust ei puudunud isevärki rõõmud ja mured, kusjuures Woody oli lelude maailmas kõige popim kutt. Siis sai aga Andy endale sünnipäevaks kosmonaut Buzzi, kel oli ülbust rohkem kui mõistust, ning seiklused läksidki lahti.

*
„Leluloo“ esimene osa esilinastus kakskümmend aastat tagasi, 19. novembril 1995. Nüüdseks on lelude kibemagusast elust valminud kolm filmi ja neljas tegemisel. „Lelulugu“ oli ühtlasi esimene täispikk arvutianimatsioon. Või peaks ütlema „animarevolutsioon“? „Leluloost“ alates asusid seniste joonis- ja nukufilmitehnikas meisterdatud multikate ritta läbinisti arvutis voolitud linateosed, mis on nüüdseks animafilmiturul jämeda otsa täielikult enda kätte haaranud.

„Leluloo“ tegijate hulgast leiame ka ühe pühakunime: Steve Jobs. Legendaarne Apple’i asutaja oli projektist tõsiselt huvitatud ning võttis filmi valmimisest osa produtsendina. Kõigi toonaste „Leluloo“ tegijate jaoks oli tegemist põneva eksperimendiga. Ja nagu näha, õnnestus eksperiment hiilgavalt.

Ent suured sammud nõuavad suurt pingutust. Režissöör John Lasseter oli juba 1988. aastal toonud välja lühianimatsiooni „Tin Toy“, kasseerinud selle eest kuldse Oscari ning edust tiivustatuna jõudnud ideeni, mis vormus „Lelulooks“. Kulus aastaid pusimist, leiutamist ja sobiva tehnoloogia väljatöötamist. Lisaks pingeline töö käsikirjaga, mis kuidagi täiuslikuks saada ei tahtnud.

Film on tehniliste ja kunstiliste saavutuste sümbioos. Korraga tehnika- ja kunstiime. „Lelulugu“ tõestab seda eriti ilmekal kujul. See pole vaid lugu leludest. Woody ja Buzzi imetabaste seikluste keskmes on lootusetud unistused, enesepettus, illusioonide purunemine, reaalsusega leppimine ning sõpruse jõud, mis aitab ka kõige raskemas olukorras jalul püsida. On, mille üle mõelda ja millest õppust võtta.

*
Ehkki „Lelulugu“ ei kuulu Disney ametlikku kaanonisse (Disney oli filmi levitaja, mitte tootja), langeb selle noori ja vanu vaimustanud meistriteose sünd tähendusrikkasse ajastusse. Üheksakümnedaid nimetatakse kinoajaloos Disney renessansiks, mil valmis ridamisi kommertslikult edukaid ja kunstiliselt kõrgel tasemel filme, nagu „Kaunitar ja koletis“, „Aladdin“, „Lõvikuningas“, „Mulan“, „Tarzan“ jt.

Võin pidada end õnneseeneks, et mu lapsepõlv langes ajaliselt kokku Disney renessansiga. Ometi jõudsid vähesed täispikad multikad Eesti kinodesse ja mina kui maalaps jäin nendestki ilma. Alles tagantjärele olen ära vaadanud mitmed tolleaegsed Disney filmid ning võinud vaid nostalgiliselt ohata: küll neis multikates oli ikka palju headust! Mitte pelgalt kunstilises, vaid eeskätt sisulises mõttes.

Üheksakümnendatel lendles õhus kuhjaga lootuse-ebemeid. Inimestele tundus, et varjude ajastu on seljataha jäänud ning vabadus ja heasüdamlikkus lõplikult võitnud. Sellised tunded puudutasid vähem sotsialismist muserdatud Eestit, mis toona ränkades reformitormides ägas. Endine „kapitalistlik“ maailm hingas aga veelgi vabamalt – punavaenlased olid verest tühjaks jooksnud ja müürid langenud. Need meeleolud peegelduvad ka Disney tolleaegsetes filmides. Usk headusse ja muinasjuttude võimalikkusesse kuluks ära tänagi. Kui täiskasvanud enam headuse võitu ei usu, siis uskugu seda vähemalt tuleviku arhitektid – lapsed.

*
Kosmonaut Buzz arvas, et ta on kõikvõimas. Arvas, et suudab lennata. Ühel päeval proovis ta seda. Päriselt.
Ja kukkus õnnetult. Ta käsi rebenes küljest.

*
Mänguasjad liuglesid tihedas liiklusmöllus kobrutavate tänavate kohal. Nad olid plahvatusest napilt pääsenud. Buzz hoidis Woodyst kõvasti kinni ja hõljus tolle auto poole, kus istus nende omanik, väike Andy.
„Sa ju lendad!“ hõiskas Woody.
„Ei,“ ütles Buzz. „Ma ainult kukun. Kukun ilusti.“

Kanep, viin ja kossuketsid

Mõistus on raske koorem. Hulk inimesi on valmis tegema mida iganes, et kasvõi korraks mõistusest lahti saada. Lihtsaim võimalus on osta pudel viina, kõlbab ka väike konjak, liköör või kast õlut. (Tossikestele sobivad ka veinid.)

Ühiskondlikus plaanis on alkoholilembus korraga needus ja õnnistus. Õnnistus seepärast, et aktsiis toob riigikassasse kenakest tulu. Aga ei maksa end sellise piskuga lohutada. Kahjud on ikkagi mõõtmatud. Ometi ei oska keegi joomarlusele mõistlikku lahendust välja pakkuda. Ühiskond on viinast läbi imbunud. Öeldu ei puuduta üksnes Eestit. Ajalukku vaadates näeme, et kuiv seadus pole kusagil probleeme lahendanud, vaid on neid juurdegi toonud. (Märksõna: varimajandus.) Vähesed alkoholipiirangud võivad anda kosmeetilise tulemuse, kuid ei peleta eemale viinakuradit.

Olgem siiski optimistid. Isegi kui (pool)kuivad seadused vilja ei kanna, antakse nendega üks hädine riigipoolne signaal: alkohol ei ole tavaline toiduaine. Paljud ei taha sellega muidugi nõustuda. Sellest ka meeletu kisa, kui mistahes alkoholipiirangud jälle kõne alla tulevad.

Lõputult võib vaielda teemal, kas reklaam paneb kedagi jooma või mitte. Kui ei pane (nagu alkoholitootjad väidavad), siis milleks üldse raisata raha viina- või õllereklaami tootmisele? Pole mõtet salata, et reklaami eesmärk on toodet turustada, see tarbijatele (s.h. noortele) võimalikult ahvatlevaks teha. Liviko, Saku, A. Le Coq jt ei saa seda loomulikult avalikult tunnistada. Nad käituvad vastavalt turu nõudmisele ja turg (ehk janused inimesed) nõuavad juua.

Aga on ka teine külg. Tubakareklaamid on olnud Eestis keelatud juba aastaid, kuid kas suitsetamine on seetõttu märkimisväärselt vähenenud? Vastus kaldub „ei“ poole. Ka „vastureklaam“ ei näi otseselt tulemusi andvat. Kleepige suitsupakkidele võikaid pilte kopsuvähist ja kirjutage viinasildile „alkohol kahjustab teie tervist“ – tühja! Kes tahab, ostab ikka.

Tuleb tõele otse näkku vaadata. Alkoprobleemi taga on kombed ja harjumused. Kombeid antakse edasi ikka eeskujuga, vanadelt noortele. Mis toimub tantsupidudel, vabaõhukontsertidel, sünnipäevadel, aastavahetustel? Ikka naks ja naks – vägijookidel korgid maha. Lastelegi pakutakse šampust, roosat ja kraadideta. Küll aastate lisandudes lisanduvad joogile kraadid ka. 

Kui tekib vähimgi võimalus lips lõdvemaks lasta, ilmub näppu kohustuslik joogike. Näib, et enamik inimesi ei suudagi ilma alkoholita elu nautida. Selline on igapäine tegelikkus, üks pisike süütu telereklaam ei suuda asja hullemaks teha.

Kuidas sobitub sellesse neetud nõiaringi kanep? Räägitakse, et noored tarvitavad kanepit rohkemgi kui alkoholi. Räägitakse, et kanepit on lihtsam kätte saada, kui viinuškat või pirnisiidrit. Paljugi räägitakse. Mõnuained on tähtis osa noorte elust – ja see on paraku fakt. Viinakuradi kallal võib riik vähemalt võimu näidata, kuid kanepisaatan itsitab pimedates nurgatagustes.

Riik ei taha, julge ega oskagi kanepit kontrolli alla võtta. (Aga nn. kanepi legaliseerimine seda ju tähendab.) Alkoholis nähakse sotsiaalset probleemi, mistõttu tegeleb sellega vastava ala minister. Miks istub kanepiküsimus endiselt justiits- või siseministri portfellis? Kelle jaoks on kasulik, et kanepit käsitletakse pelgalt kriminaalse probleemina? Lihtne on öelda: see ja see on keelatud. Keelamine ei lahenda probleemi. 

Mõnuainete, kaasaarvatud alkoholiga seonduvaid füüsilisi, vaimseid ja ühiskondlikke hädasid ei ole võimalik ainsa sõrmenipsuga ravida. Üleüldise mõtte- ja käitumislaadi muutmiseks tuleks kogu ühiskonnale teha restart. Peab vajutama mitut nuppu korraga.

Alkopoliitika on ühtlasi noortepoliitika. Vana kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta, kuid noori vitsakesi saab teadliku ja järjekindla tööga õigesse suunda koolutada. Tasuta huviringid ja mitmekülgne huvitegevus oleks üks vahend mõnuainete vastu. Kui noorel on mõistlikku tegevust, jäävad vast mõned lollused tegemata. Aga sellelgi abinõul pole täit võlujõudu. Okei, poisid, paneme kossuketsid jalga, käime trennis ära ja võtame siis paar õlut. Miks ei peaks noored kutid nii mõtlema, kui joomine on meie kultuuriruumis normaalne viis end mõnusalt tunda?

Ega õlleke või kaks polegi patuasi. Hädad algavad liigjoomisest. No mis teha, kui käsi on harjunud korki lahti keerama. Tahtmata siinkohal moraali lugeda, peaks igaüks endalt küsima: kuidas õppida elama, lõbutsema ja rõõmu tundma kaine mõistusega? Kõik, kelle jaoks on oluline mõnuainetest rikkumata ajudega järelkasv, peaksid mõtlema, kuidas kasvatada lastes ja noortes mõõdutunnet.

Riigiisadel ei jää üle muud, kui keelata ja käskida (sest raha ennetus- ja kasvatustööle ei jagu iial). Seda enam peaks väärtuste ümberhindamise ja kaine kodanikkonna kasvatamisega tegelema vabaühendused, mis on lausa moraalselt kohustatud toetama õpetajate, huvijuhtide ja noortetreenerite tööd. Meenutuseks: enne Teist maailmasõda oli karskusliikumine vägagi jõuline ja tõsiseltvõetav vabakondlik jõud. Tänapäeva oludes mõjuks karskusseltsid naeruväärsena (seegi on kurb aja märk), ent seltsitegevuse ajaloolised sihid – inimeste ühendamine ja ühiste väärtuste arendamine – ei ole muutunud. Ühiskonna restart algab rohujuure tasandilt.

Vabaühendused peaksid otsima võimalusi ja vahendeid, kuidas tervislikke eluviise laialdaselt propageerida. Alustada võiks näiteks alkoholivabade, peredele suunatud ürituste korraldamisest (Hiiu folk on üks olemasolev ilus näide). Igal sammul, igal tasandil ja viisil tuleks rõhutada perekeskseid väärtusi. Laste kohalolu distsiplineerib liigjoojaid. (Liigjoojate all ei peeta üldiselt silmas kroonilisi joodikuid, keda parandab üksnes haud.) Kes end laste nähes purju kaanivad, pole taolistele üritustele oodatud. Sigatsejatest, kes mitmetel üritustel räuskamas käivad, pole kunagi võimalik lõplikult vabaneda, kuid sirgeselgne hoiak mõõdutundetu joomingu vastu tõrjuks need tüübid ühiskonna äärealale. Seal on neil aega elu üle järele mõelda.

Möönan, et jutt alkovabadest üritustest kõlab naiivselt – isegi laulupidude korraldajatel pole piisavalt tragidust, et püha lauluväljak alkoholivabaks kuulutada. Keelata-käskida polegi vaja. Piisab, kui öelda: vaat see koht ja see pidu ei sobi tinutamiseks. Sedasi käibki moraalse selgroo kasvatamine. Ikka südametunnistusele koputades.

Niikaua, kui inimesed Eestimaal peavad purjutamist loomulikuks või paratamatuks nähtuseks ja liigset joomist andestatavaks, ei muutu midagi.

Kuidas turustada imerohtu?

Millal tekkis inimesel janu kõikeraviva eluvee järele? Küllap juba siis, kui mammutid maa peal ringi müttasid. Inimene on ju kaunis olend, kellesse igat liiki viirused ja bakterid kergesti armuvad. Geenidki pole lollikindlad, ikka lähevad nad inimesel rikki. Ei aita siis muu, kui imerohi.

Selliseid mikstuure, mis kindlustavad igavese tervise (parimal juhul ka igavese elu), on posijad ja alkeemikud fantaasiat säästmata kokku seganud kõikmõeldavatest ainetest. Püssirohust ja hobusepabulatest. Sibulakoortest ja suure varba küüntest. Kärvanud kassidest, nahkhiire kõrvadest ja mäda kännu sisse kogunenud vihmaveest.

Pikki sajandeid oli üheks imerohu ja elueliksiiri põhikomponendiks elavhõbe. Liigesehaiguste ja süüfilise raviks kasutati seda veel 19. sajandilgi. Hiina keiser Qin Shi Huangdi (valitses 3. saj. eKr) maksis maagidele selle eest, et nood pruuliks talle surmavastase imejoogi. Enamasti joodeti talle elavhõbedasegusid ja nendest põhjustatud mürgitusse ta lõpuks surigi.

Vaesem elanikkond on pidanud leppima odavamate ja käepärasemate jookidega, mille tarbeks loodus heldelt koostisosi pillab. Ent männitõrvavesi oli kõikeraviva imerohuna populaarne ka aadelkonna seas. Uus aeg nõuab uusi (ja peenemalt kõlavaid) komponente. Männitõrv ei tundu enam ahvatlev. Küll aga võib iga soovija endale netist tellida pudelikese nanovett.

Seesamune nanovesi (Precious Metals Nano Water) ei ole õieti muud kui destilleeritud vesi väikese hõbedakogusega, aga reklaami järgi pidavat ravima kõiki tõbesid. Ilmselt ka selliseid, mida veel avastatudki pole. Loomulikult on konkurents imerohtude turul tihe. Ka meedias kõvasti tormi tekitanud MMS ehk Miracle Mineral Supplement ei kao turult ilmselt niipea. Kokaiini, fentanüüli ja MMS-i saab endiselt kõigi hästivarustatud diilerite käest. Nõudlus on ju olemas.

Haiguste põhjused võivad olla geneetilised, traumaatilised, viiruslikud, bakteriaalsed, autoimmuunsed, toksilised, metaboolsed, biokeemilised või psühholoogilised. Talupojatarkus (nagu teaduski) ütleb, et ravi tuleb leida vastavalt põhjusele. Luumurdu, kopsupõletikku ja tsöliaakiat ei saa ka parima tahtmise juures ühtmoodi ravida. Miks siis ikkagi nõnda paljud inimesed on valmis uskuma, et ühe rohuga võib tohterdada nii nohu (viiruslik), depressiooni (psühholoogiline) kui ka vähki (põhjused võivad olla geneetilised, toksilised vms)?

Esiteks puuduvad tavainimesel sügavamad meditsiinialased teadmised. Ega igaühel peagi neid olema – selleks on pädevad spetsialistid. Teiseks tahetakse uskuda, et keerulistele probleemidele on olemas lihtsad lahendused. Jah, mõne tüütu umbsõlme võib kääridega läbi lõigata, kuid sassiläinud elektrijuhtmete kallale ei maksa kääridega minna.

Veel sada aastat tagasi, kui penitsilliin alles ootas avastamist ja meditsiiniaparatuur oli lapsekingades (rääkimata sellest, et arstiabi polnudki kõigile kättesaadav), ei aidanud sageli muu, kui omaenese tarkus ja hookuspookus. Aga millisel õnnelikul ajal me praegu elame – teadus on (peaaegu) kõikvõimas. Endiselt leidub hulk raskemaid tõbesid, mida organismist täielikult välja juurida ei õnnestu, kuid meditsiiniteadlased kõigis maailma instituutides näevad ränka vaeva selle nimel, et tulevik oleks veelgi helgem.

Paraku on võimas teadus sattunud vastamisi ürgse (ja veel võimsama) lollusega. Lollus koosneb teadmatusest, võhiklikkusest ja suurel määral ka umbusust. On kurb, kui eksperte, spetsialiste, oma ala proffe ei usaldata. Diplomeeritud arstid, biokeemikud, geneetikud – kõik need, kelle tööst sõltub haiguste edukas ravi – on profid. Pikki aastaid teadmisi ja kogemusi omandanud asjatundjad. Ja siis ilmuvad lagedale imerohtudega kaubitsejad, kes sisuliselt irvitavad proffidele näkku ja naeruvääristavad nende tööd.

Mõningates ringkondades on saanud populaarseks vandenõuteooria, mille keskmes on ahned ravimitootjad. Selle teooria pooldajad usuvad, et ravimitootjad ei kohku tagasi isegi uute haiguste leiutamise ees – peaasi, et tulu oleks kindlustatud. Illuminaatlikud jõud ei ole aga üldsegi huvitatud haiguste ravimisest, nende eesmärgiks on muuta kogu inimkond ravimisõltlasteks. Kõigi hädade vastu aitav rohi on juba ammu avastatud, kurjad ravimifirmad lihtsalt torpedeerivad neid, kes imerohtu müüa üritavad. Kusjuures kõik arstid, medõed ja apteekrid on ahnete ravimifirmadega mestis. MMS-i vastu suunatud laimukampaania on organiseerinud samuti üleilmsed ravimitootjad, kelle rakukesi leidub igal maal. Ka Eestis.

Teooria kõlab ilusasti. Ometi on siin paar suurt „aga“. Imerohte leidub maailmas arvutul hulgal, milline neist on see „õige“? MMS, nanovesi või kuivatatud nahkhiire pulber? Teiseks: ravimite müük on tõepoolest suurepärane äri, tõbistest ei tule iial puudus. Mille poolest on siis imeravimite müüjad teaduspõhiste ravimitega kaubitsejatest etemad? Äri teevad ju mõlemad.

Imeravimi turundus toimib nagu iga toote turundus. Kaup on vaja tarbijale ahvatlevaks teha. Aga imerohtudega kaubitsejatel on üks trump, mida tavatoodete müüjad endale lubada ei saa: piiramatu sihtgrupp. Ei ole mõtet seada tarbijaskonnale raame – üks toode sobib kõigile ja kõige jaoks! Imeveed ja võlupulbrid pakuvad kiiret rikastumisvõimalust. Eriti kui mõni tarbija on surmasuus. Ja siit jõuame imeravimite äri eetilise küsitavuseni.

Kõikeraviva rohuga kingitakse haigele inimesele ülimalt väärtuslikku lootust, ent – nagu „heade“ toodete puhul ikka – kaasa antakse ka suur ja tühi illusioon. Illusioon sellest, et surma on võimalik teatava rahasumma eest üle kavaldada.

Imeravimite hangeldamisega eitatakse ka teadusliku meditsiini saavutusi. Ja kui tõesti keegi kusagil ütleb, et sai vot seda ja seda jooki neelates lahti nohust, köhast ja kiilaspäisusest, milleks on siis üldse vaja lapsi vaktsineerida? Vaktsiinid on ju mürgid, aga näiteks kolloidhõbe ei ole. (Tõsijutt! Üks vanamutt ütles, et ei ole.)

Usk imerohtudesse ja maailma lõppu ei kao kuhugi. Erinevus on vaid selles, et ühed usuvad lakkamatusse uuenemisse, teised kindlasse hävingusse. Imerohtude ärile pole võimalik piiri panna, sest usul ei ole piire. Aga vahel tasuks uskuda ka ehtsaid, valge kitliga arste. Usk ilma tarkuseta pole midagi väärt.

Lõpud ja algused

Oli sügiseselt kullakarvaline pärastlõuna, kui koolist tulles koti oma päevinäinud kirjutuslaua kõrvale potsasin ning, tuhat mõtet peas, arvuti taha ankrusse jäin. Vaba hetk, mis oli kõigi mu asjatoimetuste vahele kiilunud, tuli varmalt ära kasutada. Hakkasin kirjutama üht juttu… aimamata, mis tast õieti välja tuleb. Tollest hetkest on möödunud täpselt kümme aastat.

Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute. 

Sellest pidi sündima neljaosaline järjejutt kooli ajalehte. Ei enamat. Kirjapandud jutuke, mis rullus lahti pealkirja all „Taskuraha“, läks ka trükki ja sellega pidanuks asjad justkui ühelpool olema. Aga lugu, mis kuskilt tumedast ilmaruumist mu ajuollusesse pudenes, ei tahtnud niisama kähku lõppeda.

Nõnda siis istusin õhtute viisi ja vahel varahommikulgi – siis kui kukk veel kiremiseks häält puhtaks köhis – ragiseva arvuti taga ja muudkui klõbistasin. Jutukangas üha pikenes. Sedasi tekkis lugu. Lugu vaesest maapoisist, kellest saab jõhker kurjategija. Tiitellehele kirjutasin: „Kaljud ja kameeleonid“.

Ma ei mõelnud kordagi, et see eeposemõõtu tohuvabohu, mille oma noorusrohelises vaimus valmis olin sepistanud, kunagi lausa kaante vahele jõuab. Kirjutasin vaid enda lõbuks, saamata sotti, miks ronisid mu pähe ja sealt paberile just need teemad, tegelased ja sündmused. Alles hiljem, kui lugu viimaks punkti sai, leidsin loomislusti tagant oma kipitava hinge.

Ümbritsev ebaõiglus oli see, mis pani sulge kulutama. Kontrast kahe Eesti – vaese ja rikka – vahel torkas nii valusalt silma, et… midagi oli vaja ette võtta. Ja ei leidnud ma vist muud viisi, kui ebaõiglustunne endast välja kirjutada. Seejuures ei tuhmistanud mu ilmavaadet sotsialistlikud soovunelmad. Kus on rikkaid, seal on vaeseid – elu hundiseadused nõuavad nii.

Mõni jõmm plärtsub, et vaesus on valik. Tjah, eks seegi ole võimalik, ent raske on ette kujutada kedagi, kes oleks nõus vabatahtlikult virelema ja kiduma. Paljud vaesusesse sattunud inimesed püüavad teha kõik, et santi olukorda muuta. Kui see ei õnnestu, lüüakse käega. Tegemist pole leppimise, vaid alistumisega. Luhtumised laostavad hinge.

Eestis on tuhandeid lapsi, kes elavad kohutavas vaesuses. Mida nad ise sinna parata saavad? Leidub ka küllaga tuhkatriinulikke edulugusid: vaestest oludest pärit inimesed suudavad täiskasvanueas end üles töötada ja elada puudust kannatamata. Kui vaesusest saab aga needus ja nõiaring, mis kestab põlvest põlve… Vaesus pole ju üksnes vara ja hüvede vähesus, vaesus on probleemide kompleks, nende tagajärg ja samas katalüsaator.

„Kaljudes ja kameeleonides“ sisaldub selge meelemürkide vastane alltekst. Peategelase pooled mured olnuks olemata, kui viinanäljas nolgid ei oleks ta isa invaliidiks peksnud; kui ta ema oleks suutnud hoiduda joomarluse eest; kui ta ise poleks halba seltskonda libisenud ja amfetamiiniga sõbrunenud. Kõik võinuks ju teisiti minna – kõik!

Alles pärast raamatu valmiskirjutamist tutvusin ühe psühholoogilise mõistega, mis kõlab pagana vägevalt – Luciferi efekt. Inglist saab saatan, pühakust patune. „Kaljude ja kameeleonide“ Joel pole jõhkardiks sündinud. Ta muutub selliseks paljude kahetsusväärsete asjaolude tõttu. Ta muutub hoolimatuks, sest temast ei hoolita. Ta jätab soiku oma anded, sest neid ei märgata. Need vähesed, kes talle kaasa tunnevad ja kes võiksid teda päästa, on võimetud seda tegema. Ingel langeb, põrgu kisub ta endasse.

Natuke kahju on sellest, et lugu, mis peaks lõikama nagu žilett, tabab närvi nagu üks nürivõitu naaskel. Liiga palju segast ja ebavajalikku on selles loos. Liiga toores ja mustandlik on see, mis kogemata kombel raamatukaante vahele sattus. Ei teadnud ma kirjutades, mis on õige või mis vale. Raamat on vermitud kindla sihita, katse-eksituse meetodil.

Kuid mine sa tea – ehk polegi need puudused, vaid plussid? On ju Joel samuti alles toores mees, parajalt segaduses ja eesmärkideta. Isegi kui ta küllusest ja pereõnnest unistab, ei ole ta tiibades nõnda palju tuult, et ta kaugele saaks lennelda. Ta otsib kohta ses arusaamatus ja kurjatoonilises maailmas. Alles õpib elama, teadmata, kes ta ise on.

Tore ikkagi, et „Kaljud ja kameeleonid“ 2011. aasta kevadel lugejateni jõudis. Kahetseda pole midagi. Näib, justkui oleksin seda lugu kirja pannes läbinud pika teekonna universumi servale. Mõnus on teada, et vaat siit edasi ei pääse enam kuhugi. Siin on mu võimete ja oskuste piir, siin mu esteetiliste ideaalide lagi. Sihtpunkt on rännaku lõpp ja tagasitee algus. Loomingus ei ole aga kunagi tagasiteed. Rajad, millel käidud, haihtuvad otsekui nõiutud metsas. Tuleb leida uued sihid, vallutada kõrgemaid mägesid.

Pole juhus, et raamatu kaanel laotab tiibu lahti värviline pääsusaba. Liblika sümbol on kui noodivõti, mis andis õige helistiku ka mu järgmisele kahele raamatule. Juhus pole seegi, et „Kaljude ja kameeleonide“ tagakaanel hõõgub tulises värvitoonis küsimus: „Kuidas jääda iseendaks maailmas, kus mitte keegi pole see, kellena ta esmapilgul näib?“ Selle vastamatu küsimuse võiks siinkohal kogu mu senise loomingu motoks ülendada.

„Kaljud ja kameeleonid“ on raamat, mis tungib inimhinge varjupoolde, sööstab läbi alateadvuse pimedate koobaste ja kõigi uhkete taotluste kiuste maandub ikkagi teiste raamatute kõrvale riiulil, mida inimkäsi puutub üksnes tolmu pühkimiseks. Kui sedagi.

Ja ehkki see raamat jääb mineviku ja unustuse hooleks, seisab ta riiulil oma ajastu dokumendina - justkui oodates, et äkki kunagi kellelgi teda siiski tarvis läheb. (Miks tuleb mulle neid ridu kirjutades pähe piibellik ütlemine: sellest ehituskivist, mille teised ära põlgasid, sai ta enesele nurgakivi...?)

P.S.

Mõni lugeja on küsinud, kas „Kaljudele ja kameeleonidele“ on ka järge oodata. Olen seepeale vastanud, et igal lool on oma loogika ning lahtised otsad ei tähenda tingimata seda, et lugu on lõpetamata. Just sellisel kujul täidab raamat oma eesmärgi kõige paremini. Aga mine sa tea, elu metamorfooside tsükkel ei katke ja kuradistki võib taas ingel saada. :)

Muhamedi väärtused

Mis on euroopalikud väärtused? Selline küsimus turgatas pähe, kui olin lugenud mitmesuguseid ametlikke ja mitteametlikke manifeste, mida viimase aja sündmustega seoses koostatakse. Üks poliitiline jõud (Rahva Ühtsuse Erakond koos Soome mõttekaaslastega) tõotab kaitsta „euroopalikke väärtusi“ sissetungivate Aafrika ja Lähis-Ida pagulaste/immigrantide eest. Teine, eeskätt kultuuriinimeste läkitus viitab sellele, et „euroopalikud väärtused“ on muuhulgas avatus ja sallivus. Ehk siis: ühtede meelest tuleks „euroopalike väärtuste“ kaitsmiseks liikuda suletuse ja tõrjuvuse suunas, teiste jaoks tähendaks selline tegulaad hoopiski „euroopalikest väärtustest“ loobumist.

Tüüpiline lugu. Üks räägib koerast, teine kanast. Ühed loomad ju mõlemad. Aga kui koeral ja kanal vahet ei tehta, algavad tühjad vaidlused, mis ületavad kergesti mõistuse piirid ja lõpevad paratamatult hüsteeria põhjatutes laugastes. Tagajärg: kana pannakse ketti ja koer pistetakse keedupotti.

„Euroopalikud väärtused“ on sõnaühend, millele antakse sisu vastavalt isiklikele tõekspidamistele. Viljakas arutelu ei saa alata enne, kui arutelu objekt ja sellega kaasnevad põhimõisted on paika pandnud. Mõiste sisu tuleb klaariks vaielda. Või noh, milleks vaielda! „Euroopalikud väärtused“ peaks juba kõikvõimalikes Euroopa Liidu alusdokumentides kirjas olema. Löön lahti Euroopa õiguste harta (kinnitatud Nizzas, 7. detsembril 2000). „Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta,“ öeldakse seal. „Igaühel on õigus elule, isikuvabadusele ja turvalisusele.“ Mainitakse veel õigust saada haridust, töötada, abielluda, vabadust saada ja levitada teavet ja ideid ning palju muudki. Loogiline, kas pole?

Pagulaspaanikaga seoses tasub lugeda harta artikleid number 18 ja 19: „Varjupaigaõigus tagatakse Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja pagulasseisundi protokolli sätete ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt. /---/ Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.“ Artikkel 22 lisab, et liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust. Sellega on siis asi jokk.

Tähtsatesse dokumentidesse põlistatud väärtused pole mõistagi ainsad väärtused. Igasugune kõlblussüsteem, sealhulgas „euroopalik“, sisaldab veel hulgaliselt kirjutatud ja kirjutamata reegleid, norme ja tavasid, mis aga maailma paratamatus segapudrus üksteisega kergesti vastuollu satuvad. Kui euroopaliku tava kohaselt ei ole naistel kombeks pead avalikus kohas rätiga katta, siis kuidas suhtuda islamimaailmast pärit naistesse, kes seda tingimata teevad? Sellises situatsioonis käivitubki eelpool mainitud usulise ja kultuurilise mitmekesisuse põhimõte. Vaba maa - tee, mis tahad! Aga kui rätiga naist ähvardab Euroopa pinnal sundabielu (mis on mõnes islamistlikus piirkonnas endiselt kombeks), tekib euroopaliku ideaali kohaselt kriminaalne olukord ning seda sallida ei saa.

Jah, kultuurid ei segune kuigi hästi ning nende segamine ei tohigi olla eesmärk. Paljuski kristlusest inspireeritud islami ja kristliku taustaga, ehkki ilmalikkusele kalduva Euroopa väärtustes ei ole ületamatut lõhet. Mõõdukad moslemid on kristlasi alati oma vendadeks pidanud. Suur osa moslemi õpetlastest mõistab hukka küll lääneliku seksikultuse, ent imetleb samas Euroopa hoolekandesüsteemi, mis vastab muide täielikult Muhamedi kujutlusele ideaalsest ühiskonnast.

Kuritegeliku loomuga inimesed, diktaatorid ja terroristid nende hulgas, panevad heas usus ja lootuses sündinud ideaalid karmilt proovile. Aga ideaalid selleks ongi, et neist ka halbadel aegadel kinni hoida. Euroopa ja islamimaade täieliku vastandamise asemel tuleks näha julgemalt ühiseid väärtusi. Ei oleks põrmugi rõõmustav, kui tulevikus iga teine eesti või soome poiss saab nimeks Muhamed. See tähendaks, et nõrk (lääne)tsivilisatsioon on alla andnud ja tugevam (ida)tsivilisatsioon võitnud. Aga kui mõni Muhamed (eesti kodanik) pooldab vankumatult inimlikke, neid kõige ürgsemaid ja tavalisemaid väärtusi, milleks on hoolivus, sallivus ja empaatia, ei ole ega tule mingit probleemi. Inimlikud väärtused on ju kah euroopalikku tõugu.

Vaikusemuusika

Alguses oli sõna, öeldakse piiblis. Jumala sõna. „Saagu valgus!“ olevat Jumal lausunud. Ja nõnda, paari sõnaga, hakkaski kaosest kerkima imeilus maailm. Millised olid Aadama esimesed sõnad, seda piibel ei ütle. Võib-olla ta ümises midagi, ehk koguni laulis. Muusika pole ju vägeva Jumala, vaid väeti inimese looming. Inimene on see, kes tahab ühtvalu häälitseda, mõmiseda, huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Aga Jumal, jah, lõi valguse ja vaikuse. Patune inimhing püüdleb ka väljaspool Eedenit salamisi Jumala poole. Valguse ja vaikuse poole. Valguseni jõutakse läbi pimeduse, vaikuseni läbi muusika.

*
Arvo Pärdi läbimurdeteos „Perpetuum mobile“ tuli esmakordselt ettekandele 1963. aastal. Pärt oli siis sama vana, kui mina praegu… Ja tema suutis ometigi nõnda noorelt ehtsa igiliikuri leiutada! Sellise teemanttaibu ja kuldkäega õnnistatakse väheseid.

Igiliikuri-palas on rahutust, mis vaibub vaikusesse. Ehkki oma isikupärase stiili leidis Pärt alles seitsmekümnendail, andis „Perpetuum mobile“ oma sünniajal küllap aimu, millisesse universumi punkti on helilooja enda jaoks tähtsa fookuse paigutanud.

Pärdi muusika iseloomustamisel kasutatakse sageli sõna „vaikus“. Tähtsad ei ole ta loomingus mitte niivõrd noodid, kuivõrd pausid nootide vahel. Vaikust vallata on sageli kõige keerulisem. Sestap ongi Pärdi kuulajad tänulikud karge, puhta ja täiuseni lihvitud vaikuse eest.

*
Aga vaikust ei saa silmadega tabada. Tühi ruum pole sama, mis vaikus. Kuidas on siis ikkagi võimalik, et paljukiidetud „Aadama passioon“ – Robert Wilsoni isiklik unenägu – laval kõigile nähtava kuju sai? Pärdi muusika peaks ju iseenda eest rääkima. Las igaüks näeb Pärti kuulates oma unenägusid, milleks ühe mehe nägemust teistele peale suruda? Kas Pärdi „seedimiseks“ on tõesti tarvis paksu tossu ja porgandpaljast kreeklast?

No mis teha, eks „Aadama passioon“ ole ka näide sellest, et isegi eliitpublik ei oska enam kõrvadega vaadata. Teisest küljest aga – kui pilt ja heli lummaval moel kokku sulavad, ei ole põhjust kurjustada. See oleks vist lausa ülekohtune. Pärdi muusikas pole ju üldse kurjust.

*
Aadam mõjub aeglasel sammul rahvamassi sekka astudes kui iidne sangar, kes Jumala silmis usalduse kaotanuna järeltulijailt lepitust palub. Ta nagu ütleks: „Andestage, et te minu pärast nüüd maa peal piinlema peate! Mina olen selles süüdi, et inimsugu paradiisist välja aeti. Andestage!“ Oma alastuses ei mõju ta aga haavatavalt, vaid otse vastupidi. Noblessneri Aadamas on tohutut maskuliinset jõudu.

Kuid Aadama ülekeev testosteroon, teadagi, on toonud maailmale rohkem häda ja kannatust kui üks Eevaga kahepeale ärasöödud õunake. Mees loob tsivilisatsioone ja samas hävitab neid, pannes ühtlasi voolama ookeanitäie pisaraid. Selles seisneb Aadama kõige suurem patt.

*
Kas pole irooniline, et Pärt, kelle loomingut elusolevatest heliloojatest kogu maailmas kõige enam esitatakse ja kes kirjutab sajandite pikkuse traditsiooniga kristlikku muusikat, on pärit vaat et kõige usukaugemast Euroopa riigist? Loomulikult on see ka üks põhjustest, miks Pärt paganarahvast heldima ei pane.

Enamike eestlaste jaoks võiks Pärt ka olemata olla. Teda ei nimetata „meie meheks“. Isegi kui Grammyd ta muusikat kroonivad ning paavstid ja keisrid tema ees kummardavad – isegi kui sellised hästituntud popartistid nagu Paul McCartney, Björk ja Rufus Wainwright teda oma iidoliks peavad – ei reageeri suur osa eestlastest selle peale teisiti kui mõne leige õlakehitusega.  Pärdi vaikusestiil on liiga kauge ja arusaamatu tavalise matsi jaoks.

Ka mina olen üks neist matsidest. Aga ma tahaks mõista. Tahaks kuulda, mida ütleb vaikus nootide vahel. Tahaks näha, kas valgus muusika taga on tõepoolest nõnda imetabane, et vaim sellega ühte sulab.

*
Kuid mitte veel. Ei taha ma veel näha, kuulda ega taibata. Tahan jääda paganaks, sest vaikus tähendab minu jaoks endiselt surma. Täielik vaikus saabub siis, kui süda lakkab löömast, kopsudes ei kohise enam õhk ning hing pääseb tummana keha kütkest. See on hirmuäratav. Parem on lärmata, teha müra – huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Sest lärm tähendab elu. Mida rohkem lärmi, seda rohkem elu. Milleks siis noortele ette heita seda, et nad viimse vindini timmitud võimenduse toel tümpsuvat, kriiksuvat ja mürisevat musa kuulavad? See on nende viis, kuidas surma eemale peletada.

Pärdi muusika on nagu kohtumine surmaga. Omamoodi ilus, kuid ikkagi natuke õudne. Vaikuse talumiseks peab olema tugev inimene.

Pagulased käigu põrgu!

Maailmas on vallandunud uus suur rahvasteränne. Kiinijooksvad inimhordid tungivad Euroopa-nimelisse paradiisi. Enamik õnnelikest sihilejõudjatest kipuvad olema täisjõus mehepojad, kellest mõni pursib isegi rahuldaval tasemel inglise keelt. Mis siin imestada – nii pika ja riskantse retke võtavadki ette vaid julged, tugevad ja nutikad. Määratu hulk põgenikest kükitab endistviisi olematute elutingimustega laagrites.

Meie siin paradiisi serval jälgime mängu hinge kinni hoides. Paljudes peades tiksub mõte: parem oleks kui keegi noist murjanitest ja musulmanidest siia ei jõuaks! Me ei taha neid! Nad hukutavad Eesti, suretavad valge rassi välja, songivad me uhked metsad ja kuldsed viljapõllud üles ning – mis kõige hirmsam – vägistavad kambakesi meie ilusaid naisi. Paradiisis on vähe ruumi. Käigu pagulased tagasi sinna, kust tulid – põrgusse!
 

Aga põrgu muutub aina kuumemaks ja selle kõrvetav lõõm on juba kaugele Euroopa südamesse tunda. Need inimesed, kes nagu ehmunud metsloomad Euroopasse pagevad, ei ole oma hädades ise süüdi. Kurja juured on terroristid ja diktaatorid, kelle hirmuvalitsuse all mitmed rahvad piinlema peavad. Nii kaua, kuni kodusõdade suits ei haju, türannid märatsevad ja islamistid on sõgedusest pimedad, ei muutu miski.
 

Juba öökimiseni on nämmutatud fakti, et pagulane on samuti inimene. Ja inimlik oleks aidata neid, kes on kaotanud juba kodu ja mõne pereliikme. Muidugi on ka inimlikkusel piirid. Euroopa pole kummist, kõigile maailma põgenikele – ÜRO hinnangul on neid praeguseks ligi paarkümmend miljonit – ei leidu siin kohta. Isegi selline hõredalt asustatud riik nagu Eesti ei tuleks põgenikelaviiniga toime.
 

Pagulased toovad endaga probleeme, seda pole mõtetki eitada. Probleemid algavad juba küsimusest, kuhu pagulased majutada, kuidas neid ühiskonda lõimida. Paraku peab riik mõtlema ka sellele, kuidas Vahemere tagant tulnud inimesi natsimeelsete tüüpide eest kaitsta. Küsitav on seegi, kas riik, mis pole paarikümne aastaga suutnud "vanu tiblasid" lojaalseks kodanikkonnaks pöörata, on ühtäkki võimeline Aafrika või Lähis-Ida taustaga inimesi valutult õhtumaisesse ühiskonda istutama.
 

Palju neid pagulasi õieti on (või oleks), kes kavatsevad oma elu pikemaks ajaks Eestiga siduda? Neile võib ju eesti keelt õpetada ja neid kohaliku kultuuri eripäradega kurssi viia, kuid lõppeks kirjutatakse pagulaste vastuvõtmiseks kulunud summad (rahva raha!) ikkagi korstnasse, kui „külalised“ mõne aja pärast hoopiski rootslaste või soomlaste hõlma alla kolivad. Nõnda võibki Eestist juba lähitulevikus saada läbikäiguhoov, lahjat leent ja külma tuba pakkuv vahepeatus pagulaste paradiisiteel. Ehk olekski see eestimaalaste üldist meelsust arvestades parim stsenaarium võimalikest?
 

Suur rahvasterändamine hukutas isegi Rooma impeeriumi. Rooma ei oleks aga barbarite sissetungi tõttu langenud, kui riik poleks juba pikemat aega sisekriisis vindunud. Euroopa Liidu helgemad pead ei tohi seda ajaloolist seika unustada. Erinevalt sõjakatest gootidest ja frankidest (iroonilisel kombel on nimetatud hõimud sakslaste-prantslaste eelkäijad) ei kavatse süürlased või sudaanlased Euroopat oma ülevõimu alla painutada. Nad tahavad üksnes sooja aset ja tükikest leiba… või siis tasuvat tööd, korralikku autot ja kahtlemata ka rahu. Ainult rahu. Sedasama tahaks soovida ka kõigile pagulaspaanika all ägavatele eestimaalastele.

Need, kes teavad ussisõnu

Võrumaa pole tavaline maa. Jõed on siin pikad ja looklevad, järved sügavad ja kingud kõrged. Igal künkal on oma lugu, metsad helisevad ja kõlisevad, näkid lasevad rõõmsat laulu ning sõnajalad õitsevad tuhandetes toonides. Isegi kevad saabub siia paar nädalat varem kui põhja poole. Jah, seal põhja pool on küll suuri linnu, kus värvilised tulukesed iial ei kustu, olgu jõulud või jaanipäev, kuid sellist sõira nagu Võrumaa kuplite vahel, ei oska sealkandis keegi valmistada.

Pole ka ime. Võrumaa inimeste seas on veel küllalt neid, kes loevad sõirale sõnad peale, et sel õige väljanägemine, lõhn ja maitse oleks. Kui istutatakse puu, öeldakse ikka: „Kasva suureks ja tugevaks!“ Iga laps, kes õuel mürades mõne kriimu või muhu saab, tohterdatakse silmapilk terveks vanaema salmikesega, mis saadab valu varesele ja haiguse harakale. Sõna on võrokestele tähtis, ilma selleta ei liigu ükski asi.

Juba kolm ja pool sajandit tagasi märkasid Saksamaalt tulnud kirikuõpetajad, et siinsete inimestega pole kõik päris korras. Urvaste pastor mainis 1669. aastal kirikuvalitsusele koostatud aruandes, et tema kihelkonnas teenitakse väga agaralt väärjumalaid ning austatakse kõiksugu nõidu, puid ja vanu pühapaiku.

Pisut hilisematest paberitest võib lugeda, et Antsla kandis asub Pühale Jürile pühendatud mägi, kus viiakse läbi paganlikke rituaale. Nelipühade ajal pidavat aga Antsla inimesed korraldama väärjumalateenistusi, kus ohverdatakse, juuakse õlut ja joostakse alasti ümber põliste puude. 22. juulil, Maarja Magdaleena päeval, võttis Antslas ühe vana kabeliaseme juures tõbiseid vastu nõiamoor, kes mett ja vaha sulatades salapalveid pomises ning seeläbi hädalistele abi andis.

Veel sada aastat tagasi oli igas Võrumaa külas mõni taat, kes ussisõnu tundis. Ega neid roomajaid meie maal ju kuigi palju pole, ainult süütu nastik ja mürgise hambaga rästik. Ussisõnu oli sellegipoolest vaja tunda, sest siud kippusid tükkima sinna, kuhu neid sugugi ei oodatud ja mõni rästikujupats võis olla nii häbematu, et salvas pahaaimamatut karjapoissi või jõhvikamätastel kekslevaid piigasid.

Kõik, mis võõrsilt tulnud, on Võrumaa inimestes umbusku tekitanud. Ei saa ju pimesi usaldada võõraid jumalaid ega mujalt kaasatoodud kombeid. Neid, kes võõrast keelt pruugivad, samuti mitte. Mis koha peal tärganud, võrsunud ja viljunud, on väärtuslik ning õige. Nõnda püsib Võrumaal praegugi austus nõidade, puude ja vanade pühapaikade vastu. Nii mõnigi tubli perenaine oskab veel vaaremade retsepti järgi tanguputru keeta ja odrakaraskit küpsetada, hoolimata põrmugi sellest, et moes on pitsad ja kebabid. Traditsiooni vägi hoiab pisikesi maanurki elujõulise ja omanäolisena.

Ent traditsioonidki ei kesta igavesti. Iidsed tarkused kaovad koos viimaste pärismaalastega. Kui palju on veel alles neid, kes ussisõnu teavad või lindude keelt mõistavad? Mõni üksik. No ja mida peakski üks nutividinatega tinistav inimeseloom ussisõnadega peale hakkama? Milleks meile lindude keel?

Kusagil alateadvuses huikavad ikka haldjad. Kogemustelõng, mida esivanemad on aastatuhandeid heietanud, pole veel lõplikult katkenud. Isegi moodsa aja mugavustega harjunud võrokese veri kiheleb looduse järele, kõrv igatseb laanekohinat ja keel nõuab värsket kasemahla. Kel ihus paganate geenid, vänderdab ühtvalu metsa poole.

Ja see on pagana tore!

Sigadus!

Ammustel aegadel, kui loomad veel inimkeeli rääkisid, oli ka kolmel põrsakesel lihtsam elu. Polnud neil vaja karta muud, kui kurja hunti. Nüüd aga möllab metsas katk ja kui see põssadel saba sirgu ei tõmba, siis teevad seda lolliks läinud inimesed. Jah, vanasti oli sigade seisukohast maailm ikka õiglasem – siis topiti gaasikambrisse üksnes juute.
 

Taimetoitlase või loomasõbra pilguga vaadates on Eestis tekkinud katkupaanika kummastav. Sanitaartingimused sigalates on timmitud viimase vindini. Katku levitamises süüdistatakse peamiselt süütuid marjulisi. Tuhanded terved sead saadetakse niisama surma. Tohutud kogused puhast liha maetakse tuimalt maha. Ja ärge siis imestage, kui mõned korjused nagu kodukäijad oma mustast vennashauast välja ronivad!
 

Seakatk võib ühel ilusal juhul kasugi tuua. Kui kõik Eestimaa sigalad kinni pandaks, ei oleks see mingi tragöödia. Kahju oleks vaid inimestest, kes seeläbi tööta jäävad.

Aga pole halba ilma heata. Seafarmeritel oleks juba viimane aeg otsida endale eetilisem tööots. Ainuüksi sigalate olemaolu on ebaeetiline. Tingimused, milles roosad notsukesed sirguvad, on pehmelt öeldes loomavaenulikud. Olematu liikumisruum ja keemilisi ühendeid täispumbatud söödad. Elavad organismid on muudetud pelgalt inimese lihahimu rahuldavaks biomassiks. On see normaalne? Paljud vastavad, et jah. Aga tegelikult?!

Sealiha söömise lõpetamine või vähemalt piiramine oleks kasulik ka inimestele endile. Veise- ja lambaliha on teadupoolest tervislikum kui sealiha. Lambaid ja lihaveiseid ei mõisteta kogu eluks okastraadiga ümbritsetud koonduslaagrisse. Nende menüüs on värskel ja looduslikul toidul hoopis suurem osakaal, mistõttu jõuab ka inimese toidulauale parema kvaliteediga kraam. Maailma tipprestoranide roavalikus kohtab aina harvem sealihast valmistatud toite. Põhjus lihtne – kliendist lugu pidavad kokad ei tegele sigadusega. Hea toit pärineb heast toorainest.

Loomade massiline hävitamine katkupisiku leviku tõkestamise ettekäändel muudab seakasvatuse veelgi kõlvatumaks. Loomad, keda on metalli ja betooni sees juba küllalt piinatud, aetakse katlasse (peenemalt öeldes: loomsed jäätmed käideldakse ümber) või otse mulku. Viimasega ei taha muidugi ka seakasvatajad leppida. Tulu jääb saamata, selge see. Tapmist nõuavad veterinaarid. Ei oska nemadki ühtäkki midagi mõistlikku välja mõelda.

Mida sellest järeldada? Katkupaanika on toonud kaasa tagajärjed, mis iseloomustavad ilmekalt üht kiivakiskunud tööstusharu. Ainus, mida inimene nüüd oma südametunnistuse vaigistamiseks teha saab, on pidada tänavu sealihavabu jõule.

Libahunt ja vanapagan… ehk miks pops võõrast ei salli

Kakskümmend aastat tagasi käisin Vanemuises vaatamas lastetükki „Kaval-Ants ja Vanapagan“. See oli mu elu esimene teatrikülastus. Muidugi ei teadnud ma toona veel seda, et Vanemuise teater oli avatud 1906. aastal August Kitzbergi näidendiga „Tuulte pöörises“. Juhtumisi oli Kaval-Antsu ja Vanapagana loo kirja pannud sama mees. Mulk, kelleta eesti kultuurilugu oleks tükk maad vaesem.
 

Kitzbergi lastenäidendi tõi paarikümne aasta eest lavale Ain Mäeots, näitlejate nimesid paraku ei mäleta. Ent mõned seigad tollest lavastusest on kindlalt mällu salvestunud. Näiteks imestasin juba lapsena, miks käis lavalt läbi vaid üks naistegelane – Murueit. Temagi ilmutas end alles päris lavastuse lõpus, et paar lühikest lauset öelda. Murueit on Kitzbergi näidendis hea mentor, armas olevus kaitseinglite suguvõsast ning säärased tegelaskujud teevad lood jumekamaks, annavad süžeele optimistliku, tulevikku vaatava tooni.

Teiseks jäi mulle selgelt silma ette minimalistlik lavakujundus. Hõredavõitu seinaga lobudik Vanapagana taluks ja aeg-ajalt lavale ilmuvad oksteta puutüvejurakad, mis markeerisid paksu metsa. Lihtne ja loogiline. Vahest just tänu säherdusele lavale taipasin, et teater on tinglikkuse kunst. Ah, ja pauku tehti ka. Pahh-pahh! Mis teater see ilma pauguta on!

Järgmine kord kohtusin Kitzbergiga 9. klassis, kui tuli kohustuslikus korras läbi lugeda „Libahunt“. Kuni tolle hetkeni polnud vist ükski eesti kirjamees mind niimoodi raputanud. Aga kuidas on see võimalik, et mingisugune igivana ja ülemäära sentimentaalne lugu ühele 15-aastasele juntsule nii tõsiselt korda läheb? On võimalik.

„Libahundi” väge on raske lahti seletada. Ka praegu, sel momendil, kui põlvepikkused poisidki vaidlevad pagulaste riikilubamise üle. Samal ajal – tänu juhuse irooniale – on jakuudi lavastaja Sergei Potapov andnud „Libahundile“ uue elu ja hingamise Viinistul. Korraga tundub, et libahundisaaga pole eales olnud kõnekam kui täna.

Kitzberg tungib eestluse alusmüürini, mis pole saja aastaga kübetki muutunud – olgugi et eestlased on selle aja jooksul välja võidelnud oma riigi, ta kaotanud ja siis jälle tagasi saanud. Õigupoolest kõneleb nii Vanapagana kui ka Libahundi „juhtum“ silmatorkavast sümptomist, mille saab kokku võtta ühe peene sõnaga: ksenofoobia. Pelgus võõraste vastu, mis muutub kaunis kergelt sõgedaks vihaks.

Pelguseks on ka põhjust. Võõrad igast ilmakaarest on liiga sageli eesti rahvale kaela karanud ja pühade hiitega kroonitud mullakamara verega segatud songermaaks pööranud. Hirm on nõrkuse esimene tunnusmärk ja eestlased, kes on ajaloo vältel olnud rohkem popsid kui peremehed, tajuvad endiselt oma kollektiivset nõrkust. Pops kardab, sest ta on küllalt kõrvetada saanud.

Ühest küljest on hirm hea, sest sunnib ettevaatusele. Teisalt toob käärimaläinud hirm kaasa vihapuhanguid, mis ei allu enam ühelegi mõistuse piiksatusele. Nõnda sünnib rassism, antisemitism, üleüldine raev moslemite ja venelaste vastu.

„Libahundis“ kristalliseerub konflikt hingelt vaba looduslapse ja orjameelsete talupoegade vahel. Paraku voolab looduslapses võõras veri. Liiga tõmmu välimuselt ja liiga temperamentne hingelaadilt – selles seisneb Tiina topeltpatt. Pealegi on ta nõia tütar! Igas mõttes sinisilmsed töörügajad tajuvad, et nende vereliin satub Tiina „sabatite“ tõttu ohtu. Popsidel jääb ainult üks pääsetee – võõras välja tõrjuda.

Varajane surm on Tiina ainuvõimalik saatus. Kõiki hapusid asjaolusid arvestades polegi enam oluline, kas surm saabub metskiskjate lõugade või perepoeg Marguse püssikuuli läbi. Ühe inimese elu lõhutakse, aga heledatooniline vereliin saab päästetud. Tiina saatus võib tabada paljusid pagulasi, kes Eestis varjupaika leiavad. Jah, Tiina lugu on paljuski praeguste ja tulevaste pagulaste lugu.

Kuid ehk on võõraste probleemi võimalik ka rahumeelsemalt, isegi huumoriga lahendada? Vanapagan oleks siinkohal õpetlik näide. Rahvaluules esineb kurat sageli aadliku-mõisniku kujul. Vanakuri sõidab ikka tõllaga ja põrgus paiknevad uhked hooned. Baltisaksa aadlike ja kuradi kokkusulamine eestlaste ühisteadvuses on järjekordne selge märk võõraste demoniseerimisest. Sissetungijad kaotavad rahva silmis oma inimliku palge. Tõmmust tüdrukust saab libahunt, saksa parunist vanapagan ja süüria pagulasest pommivööga vägistaja. Ei ole midagi uut siin Maarjamaa päikese all.

Kuidas aga Vanapaganast jagu saada? Ikka talupojaliku nutikusega. Kuraditel võivad olla küll suured rikkused ja üleloomulik jõud, kuid kavalantsud suudavad neist oma terava taibuga iga kell jagu saada. Pärisorjade soovmõtlemine ei sobi aga 21. sajandi eestlasele, kes peaks ju omal maal peremees olema. Rollid võivad hoopistükkis vahetusse minna: sõjapõgenikest ja muidu sisserännanuist saavad kavalantsud ning vihastest, külmadest ja täiesti arusaamatut keelt podisevatest eestlastest vanapaganad. Maailm on selline. 

Aga mida edasi teha? Mida toob tulevik? Omasid peab kaitsma, kuid võõrad on hädas. Oeh! Kus on nüüd see armas Murueit, kes hüva nõu annaks?

Kannatuse imeilus rada

Vii mind kirikusse! Lohista mind külmade kivivõlvide alla, piitsuta minust patud välja, peksa mu räpane ihu puhtaks… Oh, kurat! Miks see peab nii olema, et juba kaks tuhat aastat on kirikuga kaasas käinud aina piin ja kannatus? Vastust ei tasu muidugi kaugelt otsida, süü on Jeesusel, kes mässajana ristile naelutati. Jeesus polnud mõistagi tavaline inimene. Kaugel sellest! Miskipärast arvavad aga miljonid inimesed endiselt, et kui Jumalapoeg ristil räigelt kannatas ja pärast seda õndsaks sai, siis on ka igal külamatsil võimalik tema eeskuju järgida. Unustage ära! Kannatused ei tee kedagi õndsaks.
 

Või äkki siiski…? Suur kunst sünnib ju läbi kannatuse ja kunstil on teadupärast võime inimsugu grammike õndsamaks teha. Elad teise piinlemisele kaasa ja… endal tekib ka nagu vabanemise tunne. Katarsis, ütleb selle peale Aristoteles.
 

Asusin ükspäev otsima YouTube’ist kavereid Hozieri laulust „Take Me To Church“. Iiri muusiku Hozieri paari aasta tagune terava sõnumiga hitt on nimelt inspireerinud paljusid noori ja vanu laululinde. Ja mis ma leidsin? Laulu mitte. Leidsin hoopis ühe lummava tantsulise tõlgenduse pealkirjaga „The Path of Suffering“. Ja nagu selgus, oli väljakaevatud leid pärit siitsamast, Eesti mullakamara alt.

Tantsija (Sander Lebreht) alustab sellega, et tassib oma risti Kolgata mäele (õigemini küll ühe järve äärde). Risti külge ta kauaks ei jää, on efektsemaid viise, kuidas kannatada. Ta hakkab lendlema, tülikat gravitatsiooni nahaalselt trotsides. Hoogsad piruetid ja akrobaatilised pöörded. Kisklemised ja vintsklemised. (Andre Laine tantsuseade pole mehaaniliselt kujundlik, vaid ilmekalt teatraalne. Tantsujoonis paistab võhiku silmale küll lihtne, kuid igaüks selle teostamisega kindlasti toime ei tuleks.) Tantsija pihustab õhku isikupärast karismat. Ta jäsemetes on ürgloomalikku jõudu ja pilgust peegeldub sisemine põlemine, mida ei saa iialgi teeselda.
 

Vaatan „Kannatuse rada“ kolm korda. Tunnen, et miski nagu häirib mind. Ei saa isegi aru, kas heas või halvas mõttes. Alles kolmandal korral märkan, et tantsija kostüüm (autor Narcissa Samm) on justkui veider kombinatsioon keskaegse narri ja ristirüütli rõivastest. Kas see peabki nii olema? Siis meenub, et ristirüütlid kandsid ju enamasti punast ristikujutist valgel põhjal. Tantsija keha katab aga mustale taustale paigutatud kollane rist. Püha Davidi sümbol. Samasuguses värvikombinatsioonis ristilippe võib näha iga aasta 1. märtsil Walesi rahvapidustustel. Püha David on nimelt Walesi kaitsepühak.
 

Kes on aga tantsija? Rüütel, pühak või narr? Või ikkagi moodne Jeesus? Metslane? Jah, tantsus on midagi metsikut, seda rõhutab ka tegevuskohaks valitud looduslik taust rohu, liiva, vee ja metsaga. Taevast katavad valged pilverüngad. Mõni neist ujub nii madalal, et jääb mulje: kohe-kohe laskub ta maa peale, haarab Tantsija endaga kaasa ja kihutab taevasse – sinna, kuhu see noor paljukannatanud mees tegelikult kuulub.
 

Mis pada ma nüüd ajan?! Noh, need on ju ainult muljed ja mõtted, mis see lihtne tantsunumber minus vallandas. Aga miski ikka nagu kriibib…
 

Ahjaa, esiotsa näib, et tantsu ja seda saatva laulu sõnumid ei klapi ühtki serva pidi. Hozier laulab kiriku sügavast silmakirjalikkusest, Tantsija elab seevastu läbi oma isiklikke meelelisi paineid. Ta on üks väike Jeesus palju samasuguste seas. Ent mis vahet seal on – mõni kannatab kapis, mõni ristil. Hozier tahab oma lauluga öelda, et paljud patud, mis inimesi rõhuvad, on neile peale surutud. Sageli on viga ühiskonnas, mitte indiviidis.

Tantsija näib aga hetkeks vabanevat. Ta raputab end lahti ühiskondlikest kammitsatest. Ja siiski maandub ta viimaks nukralt oma risti jalamile. Minoorne lõpp. Sellegipoolest oli vist tore lennata vabana, metsikuna, iseendana. Oli ju?

Hea raamatu valem

On juba tüütuvõitu traditsiooniks saanud, et heinakuu algul võtab mõni meediakanal ette kirjutava rahva rahakotid ja hakkab lugema sente, mis sinna tänu raamatukogude laenutushüvitistele on kukkunud. Üllatusi mõistagi pole, laenutuste pealt teenivad enim Tohvri, Pervik ja Lember – kõik kaheksakümnendates eluaastates auväärsed kirjanikud. Mõistagi leidub ka hulganisti neid hobi- ja päriskirjanikke, kes samuti menu ning rahaklõbinat nautida tahaks. Postimees kui igipõline rahvavalgustaja andis neile mõeldes viis soovitust, kuidas olla kirjutades edukas. Paraku pole äratrükitud soovitused kuigi tõsiseltvõetavad.
 

Esiteks: kirjuta ladusas ja arusaadavas keeles, tekst olgu hästi toimetatud. Keelelise külje lihvimise eest vastutab toimetaja, ent kui tekst on üks tohuvabohu, pole temalgi suurt midagi teha. Mõned toimetajad on kahtlemata nõudlikumad ja taotlevad lausa kaasautori rolli, teised tõstavad üksnes komasid ümber ega viitsi sisulistele loogikavigadele tähelepanu pöörata. Muidugi tuleb nõustuda sellega, et hea tekst on hästi toimetatud, aga see ei tohi kaasa tuua teksti sihilikku lihtsustamist.

Rahvamass eelistab ehk tõesti võimalikult ladusa jutustamislaadiga lugusid, ent mis siis kirjandusest saaks, kui kirjanikud asuksid rahva tungival nõudmisel ainult mõnusalt seeditavaid tekste vorpima? 20. sajandi kirjanduslikud suurkujud nagu Faulkner, Kafka või Joyce on suured seetõttu, et nende teosed on mitmetasandilised, kirjutatud erinevaid keeleregistreid ja tekstilisi võtteid kasutades. Läbinähtav sisu ja lihtsad laused ei aita maailma ja sellesse kätketud probleeme tingimata paremini mõista.

Lööme näiteks lahti Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!“ Esimene lause koosneb eestikeelses tõlkes 64 sõnast. Teine lause: 38 sõna. Kolmas lause: 129 sõna (täpselt nii!). Miks toimetaja ei öelnud Faulknerile, et kuulge, noormees – nõnnaviisi nüüd küll see asi ei lähe, lõigake oma lausejurakad lühemaks. Ja milleks nii kuradi keeruline süžee?! Mida võinuks kirjandusnobelist selle peale kosta? Liigne lihtsustamine ja autori isikupära painutamine pööbli pimeda tahte alla viib kiirelt kirjanduse kui sõnakunsti mandumiseni – vaat mis.
 

Teine soovitus: kirjuta positiivsetest ja huvitavatest asjadest: armastus, sõprus, seiklused. Kõigepealt lubage öelda: armastus pole põrmugi huvitav. Positiivsed raamatud on teretulnud, aga kirjanike pädevusse kuulub juba aegade algusest ka ühiskonnakriitika. Isegi kui kirjanik oma raamatutega jõgesid ümber pöörata ei suuda, peaks tal olema nii pikk sulg, et sellega avalikult ühiskonna valusatele mädapaistele osutada. Lilledest, liblikatest ja lõbusatest litsidest võib ju ka kirjutada, aga olulisem kui lugeja meele lahutamine on ikkagi tema südamele koputamine, tema hinge ja mõistuse harimine. Keeruline töö see on, jah, aga… äkki tasub viimaks ära?
 

Kolmandaks: tee oma teosele reklaami, esine meedias ja kohtu raamatukogus lugejatega. Järjekordne soovitus, mis tõsistele sõnakunstnikele ei passi. Kommertsi ja enesemüümist on ilma kirjanike panusetagi ohtralt. Aga mis teha – keda pole meedias, seda pole olemas. Väärt raamat ei jõua iseenesest väärt lugejateni, seega tuleb kirjanikel paratamatult õppida seda, kuidas oma „kaupa“ teistele pähe määrida. Paljud kirjanikud on aga ujedad tüübid, kes hoiavad kisast ja kärast põhimõtteliselt eemale.
 

Neljas ja viies soovitus kõlavad nõnda: looda, et raamatukogu su tutvustusväljapanekule paneks; katsu pääseda kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja. Jah, loota ja palvetada võib nii, et ninast veri väljas, kuid ükski kirjanik ei saa raamatukogudele ega koolidele kehtestada määrust, mis nõuaks tema teoste erikohtlemist. Raamatukogutöötajad ja kirjandusõpetajad on oma ala eksperdid, kelle vaist ja tarkus panevad paika, milliseid autoreid eelistada ja milliseid mitte. Tarku tasub usaldada.
 

Oleks mõistlik leppida tolle kurva faktiga, et hea raamatu valemit pole olemas. Mis meeldib flegmaatikule, ei lähe peale sangviinikule, pensionieas inimesi kõnetav tekst ei paku absoluutselt midagi noortele. Ent loomulikult on ka erandeid. Selline maitsete ja põlvkondade vahelisi lõhesid ületav kirjanduslik üllitis võikski pälvida hea raamatu uhke tiitli. Kuidas aga seesugust haruldust kirjutada, nii et isegi pidevalt kulmu kortsutavad kriitikud rõõmsalt kaasa plaksutaks? Mis peab seal kaante vahel olema?

Ei tea, ausalt ei tea.

Samal teemal:
Kas raamatut on lihtne kirjutada?

Päike ikka paistma jääb

Iga rahvas vajab oma pühakuid. Ja kes on pühak? See, kes isegi haua tagant innustab ja inspireerib, see, kelle sõnad ja teod väärivad meelespidamist läbi mitme põlvkonna. Pühak on sageli märter, eriline inimene, kelle tegelikku panust maailma parandamisse hakatakse mõistma alles pärast tema lahkumist. Eesti popmuusika pühakuks on saanud Jaak Joala.
 

Aga miks ikkagi? Milles seisneb ta fenomen? Joalast on juba kohutavalt palju räägitud ja kirjutatud, tema põhjatust repertuaarist on kokku pandud mälestuskontserte, postuumselt pälvis ta Eesti muusikaauhinna, alles avati talle pühendatud näitus… Kas liiaks ei lähe? On ju Eestis trobikond maamulda varisenud lauljaid, kes vääriksid mütakaid monumente. Miks just Joala?
 

Vahur Kersna autorisaade „Jaak Joala tähtkuju“ andis sellele küsimusele ammendava vastuse. Kersna suutis eredat tähtkuju koguni mitmest küljest näidata – see aga tähendas lausa valgusaastate pikkust reisi läbi galaktika. Joala oli täht, keda ümbritsesid teised, kriipsuke tuhmimad tähed. Kõigil neil oli midagi öelda. Artisti portree, mis saates avanes, ei olnud sile ja plekitu. Tähesära tagant paljastus inimene kõigi oma vooruste ja pahedega. Ehk mõistab nüüd suurem osa Joala talendi austajatest, millise hinnaga Eesti popmuusika pühak oma kõrge staatuseni jõudis.
 

Legendi tiitlit väärivate lauljate puhul tekib ikka küsimus, mil määral peegeldavad esitatavad laulud nende siseelu. Laulavad nad endast või pelgalt sooritavad mingit rolli? „Tähtkuju“ ilmestamiseks välja valitud laulupalad toetavad antud juhul esimest varianti. Aga Joala pagasisse kogunes ajapikku sadu laule, vaevalt need kõik talle endalegi meelepärased olid. (Väike kõrvalepõige: nõuka ajal polnud ju teab mis keeruline hitte teha, piisas vaid mõne lääne laulu kaverdamisest – võtkem või "Öö Chicagos", "Viltkübar", "Leedi Madonna" või "Naerata". Õnneks andis Joala hinge ka mitmetele Eesti omalugudele.)
 

Joala repertuaaris tuhlates ei saa üle ega ümber prohvetlikest paladest, nagu üks ta esimesi hitte „Kuulsuse ahelad“. Kui Joala selle verinoore mehena linti laulis, oskas ta vaevalt ette aimata, milline kosmiline (ja osalt ka košmaarne) tähelend teda ees ootab. Ei võinud ta sedagi arvata, et „Unustuse jõel“ saab selleks palaks, millega teda viimsele teekonnale saadetakse.
 

Kersna ei andnud aga Joala portreesaatele minoorset lõppu. Viimane sõna jäi hoopiski Jaak Joala pojatütrele, kes pani õhu helisema Uno Naissoo imearmsa lauluga „Mu kodu“. Minevikuvormis vestetud jutte kroonis tulevikuhääl.
 

Mõni täht on nii särav, et teda nimetatakse päikeseks. Kaheksakümnendate algul laulis naerusuise kutina tuntud Joala sisse Kustas Kikerpuu laulu „Päike ikka paistma jääb“. Kas polnud seegi prohvetlik laul?
 

Elu ikka alles jääb ja muusika ei vaibu iial…

Kui sa tööle ei tule, saad peksa!

Kooliaasta on selleks korraks läbi, kuid haridusvanker veereb suvekuudelgi edasi. Juba vaadatakse tulevikku ja kus vaja, sinna valitakse uusi koolijuhte.
 

Uut juhti otsib teiste seas Ardu põhikool. Kuulutuses öeldakse muuhulgas: "Konkursil osalemiseks peavad kandidaadil olema täidetud haridus- ja teadusministri [---] põhikooli direktori kvalifikatsiooninõuded." Magistrikraad, blää-blää-blää, juhtimiskompetentsid, blää-blää-blää ja ikka nõnda edasi. "Samuti peavad kandidaadil olema juhtimiskogemus, eesti keele oskus kõrgtasemel, ühe võõrkeele oskus vähemalt suhtlustasandil, vastutustunne, korrektsus ja täpsus; koostööoskus ja väga hea suhtlemisoskus, õpi- ja otsustusvõimelisus, analüüsimis- ja planeerimisvõime." (Täpne väljavõte kuulutusest.) Järgneb pikk joru kõiksugu paberitest, mida tuleb kandidaadil esitada.
 

Ka Rocca al Mare kool otsib direktorit. Kuulutuses antakse teada, et kool pakub suurepärast võimalust teostada oma unistusi loovas ja arenevas keskkonnas ning toredas ja õpihimulises meeskonnas. Tsitaat: "Me tunneme su ära, kui oled haritud ja humoorikas inimene täis elutarkust, -rõõmu ja -sära; sind huvitab inimeste ja eriti laste areng; oled elus juba midagi head korda saatnud; tunned oma kutsumust hariduses; suudad liigutada mägesid ja juhtida vägesid; tahad kooli kanda kõrgele ja kaugele."

 

Ardu kooli kuulutus on trükitud väga ametlikus šriftis, tihedalt teksti täis, Rocca al Mare oma on aga mitteametlikumas kirjastiilis, kuulutuse kujundus näib vaba ja lustakas. Rocca al Mare alustab kandidaatide meelitamist kohe mõnusa pakkumisega. Ardu ei paku midagi, vaid ainult nõuab. Isegi paragrahvid lüüakse letti. Ardulaste kõnepruuki kuuluvad kompromissitud väljendid, nagu „peavad olema täidetud“ ja „tuleb esitada“. Ja hoia oma nahk, kui mõni nõudmistest jääb rahuldamata!
 

Millest need kaks täiesti erinevat, ent sihi poolest ikkagi samalaadset kuulutust õieti räägivad? Mida nõutakse, seda saadakse. Ardu otsib oma koolile kubjast, kõigutamatu autoriteediga türanni, kes valitseb läbi käskude ja keeldude. Ardu direktori pihku mahub ainult piits, aga ei ainsatki präänikut.
 

Rocca al Mare pöördub kandidaatide poole sädelevalt kujundlikus, soojalt semutsevas ja lausa naljatlevas toonis. Järelikult oodatakse kooli juhtima südamlikku isiksust – meest või naist, kes oleks õpilastele ja õpetajatele suur sõber. Innustaja, inspireerija – keegi, kes ei võta ennast liiga tõsiselt, kuid hoolib siiski jäägitult Eestimaa järelkasvust.
 

Eks erinev suhtluslaad tulene ka koolide erinevast iseloomust. Rocca al Mare on erakool, Ardu põhikool allub aga kohalikule omavalitsusele. Ametlik võim ei saa miskipärast oma kodanikega kuigi lahedas ja pingevabas stiilis suhelda. Miks ei võiks see muutuda?
 

Etteheide ei puuduta ainult avalikku sektorit, vaid ka riigiväliseid tööandjaid. Kui ametikohad tahetakse täita õigete inimestega, võiks ka töökuulutus olla selline, mis võimalikke kandidaate liikuma paneks.
 

Olgu pääle, Rocca al Mare töökuulutus ei ole kuigi informatiivne, kuid samas ei alahinnata kandidaate, kes – teades, kuhu nad kandideerivad – taipavad ise, millise hariduse või dokumendi olemasolu neilt eeldatakse.

Kui tööjõupõud muutub aina kõrvetavamaks, peavad ka tööandjad hoolikamalt mõtlema, kuidas tulevasi alamaid motiveerida. Alustada võiks näiteks originaalsete kuulutuste koostamisega.