Vaikusemuusika

Alguses oli sõna, öeldakse piiblis. Jumala sõna. „Saagu valgus!“ olevat Jumal lausunud. Ja nõnda, paari sõnaga, hakkaski kaosest kerkima imeilus maailm. Millised olid Aadama esimesed sõnad, seda piibel ei ütle. Võib-olla ta ümises midagi, ehk koguni laulis. Muusika pole ju vägeva Jumala, vaid väeti inimese looming. Inimene on see, kes tahab ühtvalu häälitseda, mõmiseda, huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Aga Jumal, jah, lõi valguse ja vaikuse. Patune inimhing püüdleb ka väljaspool Eedenit salamisi Jumala poole. Valguse ja vaikuse poole. Valguseni jõutakse läbi pimeduse, vaikuseni läbi muusika.

*
Arvo Pärdi läbimurdeteos „Perpetuum mobile“ tuli esmakordselt ettekandele 1963. aastal. Pärt oli siis sama vana, kui mina praegu… Ja tema suutis ometigi nõnda noorelt ehtsa igiliikuri leiutada! Sellise teemanttaibu ja kuldkäega õnnistatakse väheseid.

Igiliikuri-palas on rahutust, mis vaibub vaikusesse. Ehkki oma isikupärase stiili leidis Pärt alles seitsmekümnendail, andis „Perpetuum mobile“ oma sünniajal küllap aimu, millisesse universumi punkti on helilooja enda jaoks tähtsa fookuse paigutanud.

Pärdi muusika iseloomustamisel kasutatakse sageli sõna „vaikus“. Tähtsad ei ole ta loomingus mitte niivõrd noodid, kuivõrd pausid nootide vahel. Vaikust vallata on sageli kõige keerulisem. Sestap ongi Pärdi kuulajad tänulikud karge, puhta ja täiuseni lihvitud vaikuse eest.

*
Aga vaikust ei saa silmadega tabada. Tühi ruum pole sama, mis vaikus. Kuidas on siis ikkagi võimalik, et paljukiidetud „Aadama passioon“ – Robert Wilsoni isiklik unenägu – laval kõigile nähtava kuju sai? Pärdi muusika peaks ju iseenda eest rääkima. Las igaüks näeb Pärti kuulates oma unenägusid, milleks ühe mehe nägemust teistele peale suruda? Kas Pärdi „seedimiseks“ on tõesti tarvis paksu tossu ja porgandpaljast kreeklast?

No mis teha, eks „Aadama passioon“ ole ka näide sellest, et isegi eliitpublik ei oska enam kõrvadega vaadata. Teisest küljest aga – kui pilt ja heli lummaval moel kokku sulavad, ei ole põhjust kurjustada. See oleks vist lausa ülekohtune. Pärdi muusikas pole ju üldse kurjust.

*
Aadam mõjub aeglasel sammul rahvamassi sekka astudes kui iidne sangar, kes Jumala silmis usalduse kaotanuna järeltulijailt lepitust palub. Ta nagu ütleks: „Andestage, et te minu pärast nüüd maa peal piinlema peate! Mina olen selles süüdi, et inimsugu paradiisist välja aeti. Andestage!“ Oma alastuses ei mõju ta aga haavatavalt, vaid otse vastupidi. Noblessneri Aadamas on tohutut maskuliinset jõudu.

Kuid Aadama ülekeev testosteroon, teadagi, on toonud maailmale rohkem häda ja kannatust kui üks Eevaga kahepeale ärasöödud õunake. Mees loob tsivilisatsioone ja samas hävitab neid, pannes ühtlasi voolama ookeanitäie pisaraid. Selles seisneb Aadama kõige suurem patt.

*
Kas pole irooniline, et Pärt, kelle loomingut elusolevatest heliloojatest kogu maailmas kõige enam esitatakse ja kes kirjutab sajandite pikkuse traditsiooniga kristlikku muusikat, on pärit vaat et kõige usukaugemast Euroopa riigist? Loomulikult on see ka üks põhjustest, miks Pärt paganarahvast heldima ei pane.

Enamike eestlaste jaoks võiks Pärt ka olemata olla. Teda ei nimetata „meie meheks“. Isegi kui Grammyd ta muusikat kroonivad ning paavstid ja keisrid tema ees kummardavad – isegi kui sellised hästituntud popartistid nagu Paul McCartney, Björk ja Rufus Wainwright teda oma iidoliks peavad – ei reageeri suur osa eestlastest selle peale teisiti kui mõne leige õlakehitusega.  Pärdi vaikusestiil on liiga kauge ja arusaamatu tavalise matsi jaoks.

Ka mina olen üks neist matsidest. Aga ma tahaks mõista. Tahaks kuulda, mida ütleb vaikus nootide vahel. Tahaks näha, kas valgus muusika taga on tõepoolest nõnda imetabane, et vaim sellega ühte sulab.

*
Kuid mitte veel. Ei taha ma veel näha, kuulda ega taibata. Tahan jääda paganaks, sest vaikus tähendab minu jaoks endiselt surma. Täielik vaikus saabub siis, kui süda lakkab löömast, kopsudes ei kohise enam õhk ning hing pääseb tummana keha kütkest. See on hirmuäratav. Parem on lärmata, teha müra – huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Sest lärm tähendab elu. Mida rohkem lärmi, seda rohkem elu. Milleks siis noortele ette heita seda, et nad viimse vindini timmitud võimenduse toel tümpsuvat, kriiksuvat ja mürisevat musa kuulavad? See on nende viis, kuidas surma eemale peletada.

Pärdi muusika on nagu kohtumine surmaga. Omamoodi ilus, kuid ikkagi natuke õudne. Vaikuse talumiseks peab olema tugev inimene.