Ma ei suuda enam meenutada, miks saatsin kaks armunut nartsissipõllule uitama. Millal ja mis põhjusel kangastus mulle tuhandetest kollastest nartsissidest särav põld? Ja miks just need lilled, mida kevaditi paljudes peenardes õitsemas võib näha? Ei tea.
Äkki on asi selles, et nartsiss sarnaneb eluandva päikesega? Või selles, et nartsissid kuulutavad rõõmsalt (elu)kevade võitu pika, külma ja pimeda (surma)talve üle? Või hoopis selles, et nartsiss oli kunagi üks kena noormees, kes ennast imetledes jumalate meelepaha välja teenis? Vahet pole. Igatahes oli minu kindel soov ja tahtmine, et „Viisteist naeratust“ saaks endale lustakad heledatoonilised kaaned. Ja nagu näha, tekkisid raamatule nartsissikollased kaaned.
Millega siis õigupoolest tegu on? Tutvustava teksti kirjutasin justkui eeldades, et tegemist on põnevikuga, ehkki traditsioonilise thrilleri elemendid ei ole siin kindlalt ülekaalus. „Viisteist naeratust“ ilmub noorsooraamatute sarjas, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks puhta noortekaga, millest vanem lugeja hoiduma peaks. Vastupidi! Kuigi tegelasteks on valdavalt noored inimesed, pole katsumused, millega nad toime tulema peavad, võõrad raukadelegi.
Muidugi võiks mõni raamatupoodnik asetada selle väikse raamatukese vabalt fantastikateoste riiulile, ent sealgi poleks ta päris õiges kohas.
Esoteerika-huvilised leiavad sellest raamatust samuti üht-teist tuttavat, nii et miks mitte pidada „Viitteist naeratust“ hoopistükkis new age’i romaaniks? Uude ajastusse oleme jõudnud või jõudmas nii ehk naa, teadmata samas, mida see ajastu kaasa toob. Mulle endale meeldiks mõelda, et tegemist on ennekõike psühholoogilise romaaniga, mille kaudu saab lugeja teha rännaku ühe noore mehe teadvuse ja alateadvuse hämaratesse koobastesse.
Ent kui juba žanri määramiseks läks, pakuksin välja veel ühe barokiliku sildi: ateistlik poeesia. Ateism ei tähenda tingimata jumala(te) olemasolu eitamist. Ateist on inimene, kes ei usalda Taevaisa – seda üht, kes kinkis inimlastele elu. Taevaisa viskas oma lapsed ülekeenud vihahoos Eedenist välja, ta saatis neile järele igat sorti kannatusi, sundis karistuseks rasket tööd rügama, kupatas kaela valu ja meeleheidet. Kuidas sellist vanameest usalda saab?!
Mõned ateistid on pööranud selja Jumalale, et kummardada inimest, seda habrast, põikpäist, lollakat, aga sageli ka hämmastavalt vintsket ja võrratult imelist olendit. Need ateistid mässavad Jumala tahte vastu. Nad tahavad muuta maailma elamisväärseks paigaks, kus valitseks hoolivus, tarkus, armastus ja lootus. Aga usk? Usk pidavat ju lootuse ja armastusega ühes käima?
Meie maal on usuga keerulised lood. Eriti torkab see silma noorema põlvkonna puhul.
Usust ei räägita kodus ega koolis, religioossetel teemadel ei arutata sõpradega ei internetis ega silmast-silma. Enamik noori ei oska või ei soovi oma usulisi tõekspidamisi sõnastada. Noortel, kel puudub kontakt kristliku traditsiooniga, on raske leida sõnu, et oma kogemusi ja tundeid kirjeldada. Enese väljendamist segab ka teatav ükskõiksus: paljud noored näevad religiooni kui ajaloolist või kauget nähtust, mis isiklikult neisse ei puutu.
Enam kui pooled Eesti noortest väidavad, et rasketel hetkedel loodavad nad ise
toime tulla. Taoline mõtteviis on kooskõlas teiste noorsoole omaste väärtustega. Alla
30-aastaste väärtusteadvuses on kesksel kohal isiksuslik ja sotsiaalne tasakaal,
materiaalne kindlustatus ja enesekehtestamine. Noorte veendumuse kohaselt sõltub
inimesest endast, kas ta suudab oma eesmärgid täita. Paljud noored usuvad, et elu
põhiline eesmärk on võtta elamisest maksimum ja haarata kinni igast võimalusest.
Näilise ükskõiksuse taga pakitseb vajadus oma elu mõtestada ja jõuda selgusele iseenda olemuses. Vastamata küsimused võivad põhjustada eksistentsiaalse kriisi, mille rängimaks tagajärjeks on hoolimatu suhtumine ellu. Seda näeme enda ümber niigi palju.
Lootus ja armastus pole kuhugi kadunud – mis sest, et argipäeva keerukas sugri-mugris näivad nad vahel tuhmunud ja tähtsusetuna. Nõndasamuti pole ka usk välja surnud. Kui me iseendasse ei usuks, kas oleks siis elul üldse mingit väärtust?
Ent paljas eneseusk võib kergesti muutuda egoismiks. Meie ajastul on moes individualism, kuid unustada ei tohi ka inimkonda tervikuna. Mõnikord tulebki elada teiste eest või kellegi teise pärast. Iseenda peegelpildi imetlemine (mille tehnoloogiliseks edasiarenduseks on ka selfie’de hullus) ei aita inimolemust sügavamalt mõtestada ega mõista. Selleks vajame ikkagi kõrgemat jõudu, kasvõi mingit ideaali, mille poole oma pilk pöörata.
Need, kes usuvad Jumalasse, saavad (heal juhul) igavese elu. Kuid need, kes usuvad inimesse, saavad täisväärtusliku elu. Siinsamas, maa peal. Ka sellesse on vaja uskuda.
