Öödes kulub silmist sinileek.
Siin ma veetsin lühikese aja.
Teiste hulgas käisin tüki teed.
ETV2 näitas mitme nädala jooksul telesarja ühe mõjukama, värvikama ja vastuolulisema vene luuletaja Sergei Jessenini elust. (Kirjutan, et mõjukas, värvikas ja vastuoluline – aga milline 20. sajandi algupoole vene poeetidest seda polnud!) Jah, elu oli tal tormiline, millest nüüdki lausa legende räägitakse. Surma poleks ehk põhjust mainidagi, suured poeedid on ju surematud. Vähemalt vaimu poolest. Mis Jessenini kehaga juhtus, on jäänud nagunii hämaraks. Mahlakad spekulatsioonid on andnud ainest ka telesarja tegijatele. Jessenini väidetava mõrvaloo uurimine, mis Gorbatšovi võimuletuleku aastal käivitub, ongi sarja raamjutustuseks.
Selle maailma kiiresti läbin.
Mulle lõbusalt lehvita vaid.
Täna öösel ma Kuu juures nägin
helke sügisest mahedaid.
Mu esimene kokkupuude Jesseniniga oli millalgi gümnaasiumipäevil kirjandustunnis, kui arutluse alla sattus „Kiri emale“. Ah, milline luuletus! Tekkis himu ise kah luulevormis kirju saatma hakata. Lüürilised, korralike riimidega luuletused on mind alati köitnud, loodusest, maast ja ilmast saab lõputult värsse sepistada. Jessenini värssidesse on settinud romantiline elutarkus ja karge nukrus, mis võib ka 21. sajandi inimest kõnetada – ja isegi vaimustada. Telesari lisab Jessenini legendilõõma toiteks sületäie krõbedat risu. Samas pole Jessenini-mõõtu poeedi elulugu tarvis raamida lihtsakoelise kriminulliga. (Kellele meeldivad laibad, siis palun väga!) Vaja on vaid nutikat lavastust ja peaossa piisavalt tugevat näitlejat, kes suudaks ajaloolist isikut vääriliselt mängida. Jesseninit kehastanud Sergei Bezrukov ei tohiks eestlastele võõras kuju olla: ta on astunud üles näiteks suurfilmis „Admiral“ ja sarjas „Brigaad“. Lisaks sellele on ta saanud mängida veel kaht suurt vene poeeti-trubaduuri – Puškinit ja Võssotskit. Bezrukovi osatäitmisele ei oskagi midagi ette heita, meeldejääva rolli ta igatahes tegi. Vastuoludest pungil roll on igale näitlejale tänuväärne materjal – ole ainult tubli ja mängi ära.
Jessenin oli ekstaatiline, hüperaktiivne tegelinski, keda oleks paslik võrrelda kiirelt ja heledalt põleva säraküünlaga. Kolmekümne napi eluaastaga jõudis ta hirmus palju ära teha – sealhulgas neli korda abielus olla. Konstantinovo külast võrsunud Serjoža oli talupoeg ainult päritolu poolest. Maatööga puutus ta kokku vähe. See ei olnud muidugi takistuseks, et esitleda end Moskva haritlaskonnale täisverelise talurahva laulikuna. Tema nägemus Venemaast ja vene rahvast oli loomulikult ilustatud, kuid vahest oligi see peamine põhjus, miks publik teda imetles ja Kremli ketikoeradki talle saba liputasid. Revolutsioonidest ja kodusõjast muserdatud Venemaa vajas bardi, kes talle puhtast südamest oode laulaks. Jessenini kaasaegne (ja konkurent) Majakovski kirjutas järelehüüdes: „Teie suutsite ju sellist luua, mida ükski pole loonud veel.“ See kõlab liialdusena, kuid ainult meie luulevaeses ajas.
Nagu palverändur vaga
ringi käin su taeva all.
Kängus paplid küla taga
kiratsevad helinal.
Näib täiesti uskumatuna, et vähem kui sajandi eest võis ka luuletaja olla superstaar, kelle sõnal oli jõudu. Staaride müstika püsib aga tihtipeale paradoksidel. Jessenini tegevus ja olemus pakuks tänapäevalgi kõmureporteritele leiba, saia ja sepikut. Moraalijüngrid saaks aga võimaluse osutada allakäigutrepile, mis ootab vältimatult ees kõiki märsilohistajaid, kes ei taha korraliku kodaniku kombel tööd teha. Nojah, Jessenini joomingud ja löömingud ei kõlbaks tõepoolest oiviku CV-sse, kuid kunstnik – iseäranis see, kes ikoone pühaks peab – ammutabki inspiratsiooni isiklikest piinadest. Tõelise kunstniku muusad on põrguinglid!
Omaette tore teema on muidugi see, kes kellega magab. Hoolimata seigast, et Sergei Aleksandrovitš oli parandamatu eneseimetleja, laskis Amor tema läheduses lendu arvutult palju nooli. Kõiki Jessenini armukesi ja armastusi ei suudaks vist ükski tema biograaf lõplikult kaardistada. Telesari keskendub kõige enam Jessenini abielule tantsijanna Isadora Duncaniga, kes oli temast juhtumisi ligi paarkümmend aastat vanem. Millel see suhe üleüldse põhines? Ei mõistnud nad ju teineteise emakeeltki. Või mida nägi põhjakäinud joodik-poeedis Lev Tolstoi lapselaps Sofia?
Sind, mu kallis, ei armasta mina,
oled kaja, oled vari sa vaid.
Teiste, kaugete silmade sina,
teise näo minu soovides said.
Paiguti näib, et sarjategijad ajasid liiga konservatiivset joont. Verd voolas mõõdukalt ja nõusid purunes parasjagu, kuid lavastaja impotentsus paneb kukalt kratsima. Nõnda jääbki vaatajal nägemata Isadora Duncani kuulus „kommunistlik“ nibu ja talupoegliku luuletaja kodanlikud voodieksperimendid. Päris maha on vaikitud Jessenini kuum suhe Nikolai Kljujeviga, kelle kaisus möödus nii mõnigi Serjoža kuuvalgetest öödest. Nimeliselt on teada veel vähemalt neli Jessenini meesarmukest – kõik poeedid. (NEP-i aegne poliitika eraellu ei tunginud, mistõttu olid biseksuaalsed orgiad ka loomeinimeste seas küllalt tavalised.) Tjah, tegelik elu võib olla kirevam kui see, mis on teleriekraanile sündsalt helendama seatud.
Aga õhku jääb ikkagi küsimus: mis Jesseniniga, selle tuisupäise elupõletajaga, tegelikult juhtus? Kas ta toodi tõepoolest Kremli võimumängude ohvriks, nagu sarjas väidetakse? Vahest see polegi nii oluline. Müütidel on ikka mitu versiooni. Igal juhul seisab Jessenin ajaloos kui vene hinge avanud poeet, kes surmaeelsetel tundidel kirjutas oma ihuverega viimse luuletuse ning kelle ameeriklannast eksabikaasa hukkus hiigelpika siidisalli tõttu… Kui Jessenin end üles poos, nagu ametlik versioon ütleb, ei olnud ta jäägitu enesearmastaja. Paistab, et ta ei suutnud armastada mitte kedagi peale kodumaa. See siiras, sügav ja isetu armastus kestab üle aegade – tänu luuletustele. Ja tegi, mis ta tegi, suri, kuidas suri – luuletused jäävad. Armastus jääb.
Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.
