Hirm sööb hinge seest

Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.

Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...

Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.

Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!

*

Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.

Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.

Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.

Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".

Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.

Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.

Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.

Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.

Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.

Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.

*

Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.

Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.

Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda." 

Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.

Alandlikkus

Keskajal kanti kirjakultuuri eest hoolt kloostrites. Müüride vahel, mis eraldasid munki kärarikkast maailmast, hoiti rohkesti raamatuid, neid uuriti ja kirjutati ümber. Ikka selleks, et põlvkondade jooksul settinud tarkused kaotsi ei läheks.

Seejuures teati, et iga ameti juurde kuuluvad mõningased omadused, milleta omal alal kuigi kaugele ei sõua. Rüütel pidi olema vapper, talupoeg töökas, junkur kuulekas, kaupmees kaval. Kloostrivendadelt eeldati tarkust, aga veel enam - alandlikkust. Mungad ei pidanud kummardama üksnes Jumala ees. Nad kummardasid ka sõna, sest see oli neile kõrgemalt poolt antud. Piiblis, Johannese evangeeliumis, sedastatakse koguni: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal."

Seega nõudis sõnadega tegelemine - lugemine ja kirjutamine - ülimalt alandlikku meelt, sest igas ase- ja sidesõnaski peegeldus taevane vägi. Jumalik valgus pidavat olema pimestav nagu päike. Ja otse päikesesse ei tohi seetõttu kunagi vaadata. Mõistlikum on langetada pea. Selge silmanägemise nimel.

Keskaeg jääb meist poole tuhande aasta kaugusele. Ent mõned tõed ei muutu. Kirjutades peab olema alandlik. Igaüks, kes puutub kokku sõnaga, olgu valmis alistuma, valmis leppima. Ometigi käiakse nüüdsel infoajastul sõnadega ümber nii kergekäeliselt, nagu polekski neis midagi taevalikku.

Aga just sõna tegi ahvist inimese. Sõna on see, mis eraldab inimest loomariigist. Täie mõistusega inimene ei mörise, ulu ega huika. Ta annab oma sisemaailma, oma tahtmised, soovid, tundmused ja mõtted edasi sõnade kaudu. Sõnadeküllus on teisiti öeldes loba. Kui Jumal on tõesti surnud, siis on inimesed ta lobasse uputanud.

Alandlikkust väljendab kummardus. Kui ma kummardun arvutiklahvide kohale ja lugeja kummardub raamatu kohale, siis me justkui tervitame teineteist vastastikku. Rüütellik viisakus nõuab, et kummardadaks paljastatud peaga. See on lugupidamise märk. Kirjutada tuleb samuti lugupidavalt, avameelselt. Ma ei tohi lugejat alahinnata, ei tohi teda solvata ega viha või meelemõrudust valimatult tema peale valada. Ometi olen seda teinud. Ma pole piisavalt alandlik, seetõttu ei ole ka see, mida kirjutanud olen, mingiski mõttes jumalik. Siiski olen tahtnud olla lugeja vastu aus. Või vähemalt siiras.

Siirus ei ole sama, mis ausus. Siiras inimene on avatud ja otsekohene, ta ei teeskle, vaid näitab end sellisena, nagu ta end ise teab ja tunneb. See ei tähenda, et ta kõneleb üksnes tõtt. Võimalik on ka siiralt valetada. Seda teevad mitmed riigijuhid ja ärimehed (nimede peale mõelgu igaüks omapäi). Aga suure siirusega valetavad ka need inimesed, kellelt harilikult oodatakse tingimusteta tõekõnelemist: juristid, õpetajad, ajakirjanikud, vaimulikud. Tõene sõna on defitsiit. Alandlik hing ei saa oma juttu valedega lörtsida - või ilustada. Alandlikkus kuulub vältimatult kokku aususega.

Erinevat liiki voorused võivad mõnel ajajärgul moodi tulla ja siis täielikult käibelt kaduda. Võib vist kindlalt ütelda, et alandlikkus pole praegu moes. Juba õrnast lapseeast saati tambitakse inimestele pähe üht kõigutamatut tõde, mis on justkui edu, õnne ja hingerahu ainsaks eelduseks: sa pead olema nahaalne! Tippujõudmisel ei aita suuremeelsus, heldus ega sõbralikkus, ammugi siis alandlikkus.

Tippu ronimiseks on vaja olla isekas. Ei saa teistest hoolida. Vahest võib see ju heagi olla: miks ma peaks näiteks hoolima kellegi teise arvamusest? Oluline on see, mida ma ise endast ja oma tegevusest arvan. Või miks ma peakski hoolima sellest, kui mõned inimesed tippu tõustes jalge alla tallan? Elu on ju olelusvõitlus, ellu jäävad tugevamad ja surematu kuulsus on auhind eriti tugevatele.

Vaadake vaid kõiki neid sportlasi, poliitikuid, lava- ja filmitähti, teadlasi ja kirjamehi, kes on tippu kerkinud tänu suurele ülbusele. (Nimedest ei räägi ma endiselt, neid on liiga palju.) Ehk tähendabki see, et maailm kuulub ülbetele? Alandlikkus ei too iialgi edu, kuulsust ega muinasjutulist rikkust. Faktid kinnitavad seda.

Aga mis saab siis sõnadest, kui inimeses pole enam alandlikku meelt? Kui ükski sõna pole enam jumalik ega puuduta seetõttu ka inimese hinge, mis mõte on siis kirjandusel? Raamatud muutuvad (ja ongi muutunud) toodeteks, mille ainsaks eesmärgiks on tuua autorile "feimi ja sulli". Kui palju on veel alles neid Kirjanikke, kes kummardavad Lugejale?

Samal teemal:

Sõnavangistus

Kas raamatut on lihtne kirjutada?

Jumalaema ja hingekivid

Pärast seda, kui ilmnes, et Eesti Rahva Muuseumi uues majas on tuhandete teiste eksponaatide seas üles pandud jalalöögiga purustatav Neitsi Maarja kuju, algas kohemaid suur jutulaat. Jahmatust, nördimust ja väikest vihagi võis kohata mitme tõsimeelse kristlase palgel.

Õnneks ei ole ERM-i Madonna puhul tegemist mõne sissepühitsetud skulptuuriga, vaid virtuaalse kujutisega, mille kaudu püütakse anda aimu reformatsiooniaegsetest meeleoludest. Püha Madonna installatsioon ei ole tõepoolest kõige paremini läbimõeldud eksponaat, mistõttu on ristirahva pahameel täiesti õigustatud. Jääb koguni mulje, nagu seaks muuseum rahvuslike väärisasjade kõrval aukohale ka vandalismi.

Aga olgu selle neitsiliku Jumalaemaga kuidas on - tema ümber tõusnud kära näitab ilmekalt, et Eesti pole mingi usuleige maa, nagu väga sageli väidetakse. Kahjuks on ristirahva pahameelenurin summutanud aga paganate vaikse nutu.

Miks siis paganad nutavad? Asi on uudises, mis ilmus Õhtulehe veergudel täpselt samal päeval, kui ERM külastajatele avati. Osundan: "Tallinna lennujaama laiendustöid on seni takistanud kolm kultuskivi. Kaks neist teisaldati juba suve alguses, kolmas, rändrahnu mõõtu mürakas on tervena ümberpaigutamiseks liiga raske, mistõttu lõigatakse see väiksemateks tükkideks ja tõstetakse alles siis teiste kivide juurde."

Seda juttu on valus lugeda. Esivanemate kivid, mida võidi austada juba pronksiajal, on toodud progressiusu ohvriks. Kivid viiakse oma põlisest asukohast minema üksnes seetõttu, et mingi Tallinna klikk tahab rajada kodulinna Baltimaade kõige pikema lennuraja. Kas senine oli siis tõesti nii lühike, et boeningud ja bombardierid sinna maanduma ei mahtunud?

Asjaolu, et kultusekivide teisaldamist ja lõikumist on meedias kajastatud vaid poolsosinal ning pahameelemaru pole nendele tegudele järgnenud, viitab eestlaste rahvusliku minapildi hõredusele, vähestele teadmistele oma minevikust. Kõigele lisaks kipuvad inimesed pühadustesse tuimalt suhtuma. Kultuskivid on samavõrd pühad kui Neitsi Maarja kujukesed. Kusjuures, kivisid austati kõikjal maailmas juba tuhandeid aastaid enne Jumalaema ja Jeesus Kristust.

ERM-i Maarja taastub pärast jalahoopi iseenesest. Aga tükkideks saetud kultuskivid ei pane end iseenesest kokku. Maarja on kõigest virtuaalne ja meelelahutuslik muuseumieksponaat, kultusekivid aga reaalsed ja sügavtõsised objektid.

Jah, loodusteaduslikust seisukohast ei ole kivid elusorganismid, kuid inimesed, kes on neid aastatuhandeid kummardanud, neile ohverdanud, palveid ja loitse lugenud ning nendega isiklikke salamõtteid jaganud, on jätnud kividesse oma hinge. Niisamuti, nagu ERM-i vitriinis nähtav kobakas telefon ei ole lihtsalt suvaline tehnikavidin, vaid ese, mida on kasutanud legendide taevasse tõusnud Lennart Meri, tuleb ka kivihiiglasi näha inimvaimu kandjatena.

Keskajal purustasid meie rahva hingekivisid katoliku preestrid ja varauusajal tegid seda veel raevukamalt luteri pastorid. Nüüd, 21. sajandil jätkavad nende hävitustööd ilmalikud võimurid, ärimehed, "innovaatorid". Vana tuleb eest ära pühkida, et uuele ruumi teha - olgu selleks "vanaks" kasvõi su enda vaarisa hingekivi.

Hea küll, kivid paigutatakse ümber muinsuskaitse ameti loal ja ametnike valvsa pilgu all, kuid see pole mingi lohutus. Muinsuskaitse tähendab ikka muinsuste kaitsmist, säilitamist, hoidmist - mitte aga sinna-tänna sõidutamist. Kurb on seegi, et ligi sada tonni kaaluva kultuskivi ühes tükis minemakolimiseks ei kasutata vastavat tehnikat, vaid minnakse kergemat teed pidi - kivi lõhutakse. Sellega tehakse aga hingekivile hirmsat kahju, mida pole enam iialgi võimalik korvata.

Mis siis nüüd saab? Püha kivi rikkumise eest on esivanemate vaimud ette näinud karistuse. Püha muinsus kõrvaldatakse lennujaama laienduse tõttu, mis tähendab, et Tallinnas on tulevikus oodata lennuõnnetust. Aga ehk on esivanemate vaimud praeguse tuisupeade põlvkonna suhtes ikkagi armulikud. Ka paganatele pole ju võõras itkuhüüd, mille Neitsi Maarja poeg ristil piineldes taeva poole saatis: "Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"

Järelehüüe väljasurevale keelele

Rahvuse, riigi ja ühiskonna arengut suunavad peamiselt kaks seltskonda: idealistid ja pragmaatikud. Ühed küsivad endalt otsuseid langetades: "Kuidas on õigem?", teised seevastu: "Kuidas on kasulikum?" Õige ja kasulik teguviis langevad õnnetuseks harva kokku. Näiteks Krimmi tunnustamine Venemaa osana oleks ideaalide seisukohast vale, ent pragmaatiliselt võttes kasulik. Lubada riiki tuhandeid sõjapõgenikke - idealisti jaoks oleks see samm õige, üllas ja inimlik, pragmaatiku jaoks aga kahjulik, kulukas ja ettevaatamatu.

Mis saab aga siis, kui asetada samale kaalule eesti keel?

Pragmaatikute meelest ei ole väikesel rahvuskeelel kuigi suurt tähtust. Seda seisukohta esindab teiste seas arvutiteadlane ja Tartu Ülikooli õppejõud Margus Niitsoo, kes kõneles ERR-ile antud intervjuus järgmist: 

"Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõige pealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles. See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem."

Niitsoo ja tema mõttekaaslaste jaoks on eesti keel sobilik ehk ainult "omade matside" ringis lobisemiseks, kuid teaduserajal lösutab eesti keel risti jalus nagu vanamoeline, kopitushõnguline ja läägest rahvusromantika virtsast läbiimbunud pastlapaar, millega moodsal inimesel (ennekõike teadlasel) pole midagi mõistlikku peale hakata.

Iseenesest ei saa teadlaskonnale ette heita seda, et nad eelistavad akadeemilise keelena inglise keelt. Kes soovib teha tõsiseltvõetavat teadusalast karjääri, ei saa üksnes pisikeses külakeeles artikleid vorpida. Tipptasemel teadus nõuab rahvusvahelist koostööd ja ühiseks keeleks - nagu paljudel muudel aladel - on siin inglise keel. Teadlased - eriti need, kes tegutsevad reaal- ja loodusteadustes - ei ole ega saagi olla pelgalt ühe rahvuse teenistuses. Teadlane on loomuldasa kosmopoliit, tema rahvuseks on inimkond. (Samalaadne suhtumine ilmneb ka Niitsoo tsitaadist.)

Keskajal tehti teadust üksnes ladina keeles. Alles valgustusajastul, 18. sajandi lõpul hakati olulisi teadustöid kirjutama ka rahvuskeeltes. Saksa keel omandas 19. sajandi vältel vägagi soliidse teaduskeele maine, vähemal määral kehtib see vene ja prantsuse keele kohta. 1919. aastal pandi ka Tartu Ülikoolis alus eestikeelse kõrghariduse andmisele. Rahvuskeelse teaduse ajajärk on aga lõpule jõudmas. See pole enam pragmaatiline, vaid reaalne väide.

Pärast Teist maailmasõda tõusis teaduses jõuliselt esile inglise keel. Seetõttu seisavad ka Tartu vabrikandid raske dilemma ees - kas toota peamiselt siseturule või kogu maailmale? Mõistagi ei tohiks vabrik piirata oma toodangu levimist, suunates seda üksnes kohaliku turu tarbeks. Aga kui ülikool polegi vabrik, vaid pigem nagu klooster? Kui ülikool seaks maise tulu asemel esikohale taevaliku ideaali, kas ta kaotab siis oma tõsiseltvõetavuse, mandub ja hääbub?

*

Inglise keel ründab eesti keelt vähemalt kahest suunast. Löögi all on esiteks omakeelne teadus, akadeemiline haridus ja ühes nendega kogu vaimuelu. Võib juhtuda, et saja aasta pärast peetakse intellektuaalseid arutelusid vaid inglise keeles, sest eesti keeles pole lihtsalt piisavalt sõnu, mille toel oma mõttekäike edasi anda. Teisest otsast teeb laastamistööd ingliskeelne massimeedia. "Laastamistöö" pole siinkohal dramaatiline liialdus. Kui inglise keel on juba tunginud eesti noorte ajudesse, siis pole põhjust imestada, miks nende emakeeleoskus paistab nõnda kehvake.

Tammsaare muuseumi juht Maarja Vaino osutab: "Mind on viimasel ajal – kuigi see viimane aeg on tegelikult juba õige pikk – vaevanud ja häirinud arusaamine, et eestlaste (eriti noorte eestlaste) emakeeleoskus on „üpris puudulik“. See vaatab vastu nii e-kirjadest kui ka suulisest kõnest, pikematest artiklitest rääkimata – lonkavad nii grammatika ja interpunktsioon kui ka sõnavara ning süntaks. Vahel näib, et õigesti kirjutada isegi osataks, aga ei viitsita. Et küsimus ei olegi niivõrd teadmiste puudumises, vaid rohkem ükskõiksuses nende teadmiste suhtes."

Haaran kohe sõnasabast kinni: kui eestlased ei vaevu oma keelt austama - täpsemalt öeldes: ei viitsi seda hoida ja arendada -, siis polegi keele väljasuremiseks rohkem eeldusi vaja. Kui teadlaste jaoks on inglise keel selge, kasulik ja tõhus, siis noorsugu kasutab inglise keelt seetõttu, et see on eesti keelega võrreldes kõlavam, ägedam ja koguni lihtsam. Ka harjumuspärasem - suur osa teabest ja meelelahutusest, mida noored netist hangivad, on ju teadagi-mis-keeles. Muidugi ei saa emakeele suretamise pattu üksnes noorte kaela määrida, kuid noortes peegeldub teatavasti tulevik. Eesti keel on aga minevik.

ERR-i toimetaja Rain Kooli esitab oma arvamusloos rida retoorilisi küsimusi: "Aga mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast? Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?"

Kurb mõelda, et eesti keele kõnelejaid võib jätkuda veel vaid mõneks põlvkonnaks. Rahvastiku vähenemine üksnes kiirendab seda protsessi. Ent ometi on ju Eesti põhiseaduses kristalselt sätestatud riigi olemasolu mõte: tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui meie keel taandub tulevikus väheste kõnelejate eraviisiliseks huviks, pole justkui põhjust ka Eesti Vabariiki alles hoida. 

Pragmaatilisest vaatevinklist ei olegi iseseisvat Eestit otstarbekas pidada, aga kuna meie põhiseadus on nii ülevoolavalt idealistlik, siis tuleb ka pragmaatikutel leppida sellega, et kõike ei saa rahanumbrites ja efektiivsuse protsentides mõõta.

Kiri Bernard Kangrole

Tere, härra Kangro!

Vabandage, et Teid oma tühise kirjakesega tülitan. Alati tuleb kaks korda mõtelda, enne kui sulg vastu paberit suruda. Ei ole ju põhjust kinnistada kallile paberile tühje sõnu. Aga ometi tunnen sel hetkel, et meelel mõlgub paar mõtet, mis nõuavad kirjamusta. Ja kellega ma neid mõtteid siis ikka jagan, kui mitte Teiega. Need puudutavad ju Teid, härra Kangro.

Tean, et sündisite 106 aastat tagasi, praeguse kalendri järgi septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval Oe külas Võrumaal. Teie koduhoovi alt voolas läbi tilluke Ärnu jõgi, Väikese Emajõe noorem sõsar. Ka mina pesitsen juba aastaid samas külas ning mu õue taga vuliseb närb ojake, mis viib oma vähesed veed Ärnusse. Me mõlemad oleme saanud esmase hariduse Antsla kandist - Teie Kiltre külakoolist ja Antsla algkoolist, mina Antsla gümnaasiumist.

Olete kirjutanud võluvalt Tartust, sellest igavese nooruse ja esimese armastuse linnast. Ka mina olen seda teinud. Õieti öeldes andis just Teie "Jäälätted" mulle indu kirjutada päris oma Tartu-romaan. Avaldan Teile siinkohal saladuse, millest ma seni kellelegi hinganud ei ole. See romaan, olgu ta kunstilises mõttes nii õhuke ja väeti kui tahes, päästis mu. Hakkasin nägema maailma uue pilguga. See raamat tõi minu juurde inimesed, kes andsid mu elule uue värvi ja maigu. See raamat tõi mu südamesse rahu.

Aga isegi siis, kui süda on tüüne ja vaga, ei tohi loova isiku meel eales rahuneda. Mõttetihedad kirjaread sünnivad ikka mõistuse kibedatest kripeldustest ja vaimu tormistest välkudest. Kas mu jutt upub nüüd roosasse poeesiasse? Andestage see, härra Kangro! Eks Teiegi olete ju poeet, sündinud lüürik ja riimipreester.

Kurjad ajad rebisid Teid armsaks saanud kodumullast välja. Pidite veetma ligi pool sajandit teispool Läänemerd. Murepaine ja koduigatsus võttis aga imetabasel kombel kaunite luuletuste kuju. Mina ei taha Eestimaalt lahkuda ning loodan, et ei pea ka olude sunnil kuhugi pagema. Siin, sellel esiisade maal, on ju veel nii palju teha! Palju ehitada, parandada, täiustada. Eesti ei saa veel niipea valmis, nagu pole valmis ka eesti keel ja kirjandus.

Mulle meeldib kirjutada - jah, seda pean küll täie tõsidusega kinnitama. Ega ma seda väga hästi oskagi. Aga ma õpin! Aastast aastasse õpin midagi uut. Ja kui muusad seda soovivad, siis muutun ka paremaks. Nii autori kui ka inimesena.

Ah jaa, juba oleks meelest läinud! Mulle anti tänavu Teie nime kandev preemia. Näib ju puhas sohk ja pettus - Oe küla "setude" kokkumäng. Minu jaoks on Teie-nimeline auhind aga väga suur tunnustus. Isegi natuke kõhe tunne on astuda ritta, kus seisavad juba sellised suurkujud nagu Madis Kõiv, Kauksi Ülle, Olavi Ruitlane ja Contra... Loodan siiski, et mitmete aastate möödudes võin öelda: nüüd olen seda auhinda väärt! Aga praegu... praegu veel mitte.

Saadan rõõmsaid tervitusi sinna Jäälätete kanti.

Lugupidamisega
Marek

Abiks õnnetuile

Kõik on halvasti. Väga halvasti. Üks häda ajab teist taga. Tulevik on oi kui tume. Ainus hea uudis on, et hullemaks enam minna ei saa. Kahjuks ei ole see siiski päris kindel...

Tüüpiline eestlase jutt, või mis? Paistab, et rahvas, kes on aastasadu mõisa- ja kolhoosipõllul rüganud, pole õiget õnneaega näinudki. Ka rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et eestlased on üks õnnetumaid rahvaid Euroopas. Taanis asuv Õnnelikkuse Uuringute Instituut paigutab Eesti õnnelikkuse edetabelis kõigi maailma riikide lõikes 73. kohale. Kui lüüa lahti ÜRO maailma õnnelikkuse raport (2016), siis näeme sealt samalaadset tulemust - Eesti seisab 72. real. Isegi lätlased on õnnelikumad. Oh häda!

ÕNNEKS ilmus sel suvel raamat, mis peaks õnnetutele hingedele olema abiks isikliku õnne leidmisel. "Hallo, Kosmos! Palju õnne" (koostaja Ingrid Peek) on üllitis, mis sisaldab kokkuvõtet menuka raadiosaate "Hallo, Kosmos!" külaliste mõtteavaldustest, teemaks ikka õnne valem. Kaante vahele on jõudnud enam kui paarsada valemit - tuntud ja vähemtuntud inimestelt, nii meilt kui mujalt. Enamik "kosmikutest" praktiseerivad esoteerilisi õpetusi, ehkki õigupoolest ei ole saatest läbikäinud külalisi võimalik ühe ega kahe sildi alla liigitada. Ütleme nii: õnnest kõnelevad väga erinevad inimesed ja tundub koguni, et suur osa neist on ka päriselt õnnelikud. Kuidas nad muidu oskaks õnne valemeid sõnastada!

Säherdust vägevat raamatut nagu "Palju õnne" ei kõlba ühe jutiga läbi lugeda. Parem oleks, kui nokkida välja paar-kolm pala päevas (suvalistelt lehekülgedelt) ning nende üle tõsiselt järele mõelda. Tasub endalt küsida: kas ja kuidas valitud õnnevalem kõnetab, milline on selle seos isikliku elukogemusega, mil moel oleks seda võimalik praktikas kasutada?

Kui võtta üldiselt kokku raamatusse raiutud õnnevalemid, siis peaks õnnelik inimene olema järgmine.

Ta kuulab oma südamehäält, aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; vaatab sageli enda sisse, on ühenduses kõiksuse ja Loojaga ning tähtsustab vaimset maailma. Miski pole tema jaoks tähtsam kui armastus. Ta armastab oma tööd, kodu, peret, hobisid, loodust ja kogu maailma. Õnnelik inimene on tänulik kõige hea ja halva eest, mis tema teele satub. Ta hoiab täisväärtuslikke suhteid, ei otsi tüli ega pahandust. Ta püüab teha teiste elu paremaks, on aus iseenda ja ligimeste suhtes. Ta on terve, uudishimulik ja taiplik. Ta väärtustab lihtsust, elab kasinalt ja vähenõudlikult. Õnnelik inimene on leidnud oma õige tee ja koha päikese all. Ta elab olevikus, naudib iga hetke ja on rahul iseendaga. Õnn ei ole talle kogemata sülle kukkunud, õnn on tema jaoks otsus. Otsus olla õnnelik!

Seega - igaüks on oma õnne sepp? Taoline mõtteviis näib olevat üsna levinud. Juba antiikajal leidis kuulus filosoof Aristoteles, et õnnelik saab olla ainult vooruslik inimene. Voorused sõltuvad mõistagi inimesest endast.

Kui pöörduda tagasi teaduslike õnneuuringute juurde, siis ilmneb, et maailma kõige õnnelikumad inimesed elavad nn. heaoluriikides: Põhjamaades, Hollandis, Šveitsis. Uuringute analüüsides rõhutatakse, et ühiskonna arengutasemest sõltub ka kodanike õnnetunne. Kogukondlikud hüved ning solidaarsust ja sallivust tähtsustav meelsus aitavad üksikisikul õnnele lähemale jõuda. Õnn peitub ka ühtsuses, üksteise mõistmises ja iga inimesega arvestamises. Just selle näiliselt lihtsa, ent tegelikkuses raskesti saavutatava põhimõtte lisaksin raamatus toodud õnne valemitele juurde.

Ülalpool mainisin, et "Palju õnne" võib olla abiks õnne leidmisel. Samas möönan, et õigus võib olla ka tohtriametit pidaval Rene Bürklandil, kes kõnealuses raamatus tõdeb: "Õnne ei ole vaja otsida, pigem lasta asjadel kulgeda." Jah, eks kannatlik meel on ka omaette õnn. Kui on õnne, saab ka Eesti rahvas ühel päeval õnnelikuks.

Põhjamaa ja põhjamaa

1969. aastal esietendus Estonia teatris lustakas koguperemuusikal "Pipi Pikksukk". Astrid Lindgreni lugudel põhinev tükk oli nii menukas, et püsis laval üle paarikümne aasta. Kuid sel pealtnäha lihtsal ja lapselikul lool oli paljude inimeste jaoks sügavam, lausa pühalik tähendus.

Muusikali kõige tuntum pala - "Laul Põhjamaast" - kuulub eestlaste kõige armastatumate laulude hulka, jagades vaimset sidet taoliste meistriteostega nagu "Mu isamaa on minu arm" ja "Ta lendab mesipuu poole". "Põhjamaad" on pakutud lausa uueks hümniks. Laulupidudelgi lauldakse, liigutuspisar silmanurgas: "Põhjamaa, me sünnimaa / hinges sind ikka kannan ma".

Ei tea, mida Enn Vetemaa neid sõnu paberile pannes täpselt mõtles, kuid rahvas tajus juba nõukogude okupatsiooni kütkes laulu selget allteksti: Eesti ei kuulu vene kultuuriruumi, Eesti on Põhjamaa. Seetõttu, vaatamata oma härdalt ülevale meloodiale, oli tegemist ikkagi mässumeelse lauluga. Justnimelt oli. Nüüdsel ajal kõlavad "Põhjamaas" teised tundetoonid: lauluga rõhutatakse iseolemist, vandudes samas truudust ähmasele eurooplusele.

Kahekümne viie vabaduseaasta jooksul on väike punapäine mässaja Eestist jalga lasknud. Asemele on astunud totakalt naeratav paipoiss, kes teeb täpselt seda, mida Brüsseli tädid ja Washingtoni onud käsivad. Ta ei julge midagi omapäi ette võtta, sest kardab, et saab muidu sõimata. Ja kus on siis häbi ots! Seejuures püüab illikuku näidata end ikkagi suure eesrindlasena, kes e-tiigri turjal kauguses kumava Põhjala suunas ratsutab.

Jah, eestlased tahavad olla põhjamaalased. Mõni meie seast tunneb end koguni solvatuna, kui teda kusagil välismaal idaeurooplaseks nimetatakse. Paraku - võtame tõe letti - ei pea ükski endast lugupidav põhjamaalane baltlasi oma hõimlasteks. Baltimaalased on skandinaavlaste silmis nagu tõusikud, kes tahavad olla seda nägu, mis nad tegelikult pole.

Aga tühi nendega! Eestlane unistab edaspidigi, silm niiske, müütilisest Soome sillast ning veel paljude inimpõlvede vältel meenutatakse kuldset Rootsi aega ja ülilahedat kuningat, kes Eestis talvitudes terve laanetäie puid istutas.

Ei sisemajanduse kogutoodang, poliitiline kultuur ega ükski elukvaliteedi näitaja (eluiga, tervis, käitumine liikluses, suhtumine keskkonda) kinnita seda, et Eesti asub Põhjamaade läheduses. Aga kui eeskuju on kõrgel, ehk annab see ka lootust, et Eesti areng kulgeb õiges sihis? Iseasi, kui paljud eestlased tegelikult näevad magusat und praeguste Põhjala riikide moodi ühiskonnast. Põhjamaalastel on ju omad kiiksud ja hälbed, mida siitmailt nina kirtsutades jõllitatakse. Põhjalas tegeldakse igasuguse ropu värgiga. Teate küll, see F-sõna (feministid), P-sõna (pagulased) ja H-sõna (homod). Selline Põhja-Euroopa, kus on liiga palju värvilisi elukaid, tundub hirmutav. Segane.

Nüüd, kui Eesti Vabariik on saanud veerand sajandit taas vabaduses vireleda (või seda nautida - kuidas keegi), tasub korraks seisatada ja küsida: kuhu edasi? 25 aastat on riigilaeva silmapiiril terendavasse läände (ja samas ka põhjakaarde) tüüritud. Tundub, nagu oleks see ainuvõimalik suund. Aga ka kõige ilusamal veeteel võivad peituda karid. Enne, kui Eesti riik jõuab Põhja, võib ta lõpetada hoopis põhjas. Mudas.

Kardan (ja natuke ka loodan), et Eestist ei saa mitte kunagi ehtsat Põhjamaad. Kuid üks põhjala tüdruk - toosamune pikkade sukkadega Pipi - võiks eestlastele küll eeskujuks olla. Teha kõike teistmoodi, olla omamoodi, mõelda ja tegutseda nii, et endal oleks hea ja mõnus - see on ühe vaba inimese tunnuskomplekt. On aeg teha Eestist Segasummasuvila!

Eesti otsib supertsaari

Aeg on jälle sealmaal, et valitud pead saavad valida pead. Ei oskagi teisiti iseloomustada presidendivalimisi Eesti Vabariigis. Teatavas mõttes kehtib meil sarnane kord, mille alusel valiti keskaegses Poolas kuningat. Kuna troon polnud päritav, tulid Poolamaa ülikud äramärgitud päeval ühele põllule kokku ja langetasid seal isekeskis tähtsa otsuse. Lihtrahvas vahtis vesise suuga kõrvalt.

Johann Gottfried Tannauer
"Peeter Suur Poltaavas"

Aga miks peakski rahvas endale kuningat, vürsti, tsaari või presidenti valima? Presidendi otsevalimised tooksid paratamatult kaasa nadi olukorra: rahvas hakkaks riigipealt nõudma rohkemat kui tema volitused võimaldavad. Presidendikampaaniad muutuksid paugupealt populistide laadaks, kus müüdaks kotitäite kaupa priskeid põrsaid, kes osutuvad kotisuu avamisel hoopis kirbutanud rottideks. Praegused presidendikampaaniad - mõnusad mõttevahetused suvises vihmas - mõjuvad muude valimistrallide kõrval koguni sümpaatsena.

Presidendi esmaseks ülesandeks on olla põhiseaduse valvur, võimude tasakaalustaja ning - väikese mööndusega - rahva eestkõneleja. Kui aga rahvas pole teda troonile tõstnud, kuidas ta siis kogu eestlaskonna nimel kõnelda saab? Vastus: selleks, et kõnelda kogu rahva jaoks olulistel teemadel ning viidata ühiskondlikele valupunktidele või kinnitada kehtivate väärtuste püsivust, pole vaja tingimata otsest mandaati. Sageli tundub, et rahvas kujutab head presidenti ette kui müütilist isa- või emakuju. Rahvas tahab kedagi, kes kaitseks, toidaks ja annaks kodutunde. Aga vanemaid ei saa ju keegi endale valida!

*

Mõtlen vahel, kas pole huvitav, et Kadrioru loss, mis 1929. aastal riigivanema ja hiljem presidendi käsutusse anti, on õigupoolest sündinud ühe edvistava tsaari kapriisina. Vene valitseja Peeter Suur tahtis endale Tallinna lähistele uhket suvelossi ning selle ta ka sai - ehkki surma tõttu ta sinna ise suvitama ei jõudnudki.

Praegune presidendiloss rajati enne II maailmasõda vana lossi naabrusse ning riigiisad pole viimase seitsmekümne aasta jooksul tsaari suveresidentsis ööbima pidanud, kuid ikkagi hõljub kogu Kadrioru kompleksi kohal endistviisi võimsa tsaari vaim. Kummatigi jätab see jälje kõigile Kadrioru peremeestele. Püsib oht, et kes iganes presidendiketi järgmisena kaela saab, kaotab reaalsustaju ning hakkab nägema luulusid sellest, kuidas ta ihuüksi Euroopasse akna raiub.

Paraku on ka mõõdupuud, millega presidendikandidaate mõõdetakse, maavälist päritolu. Enam ammu ei otsita Eestile võimalikult head riigipead, vaid täiuslikku inimest. Kuna säärast imelooma pole olemas, ei leita ka presidenti, kes kõiki rahuldaks. (Allar Jõks hakkab seda kuuldes naerma ja ütleb: "Mina ei kavatse küll kõiki rahuldada!")

*

Mis siis praegustel kandidaatidel viga on? Palun väga: Kallas on miljonivaras ja kommunist, Kaljurand venelane ja pehmo, Jõks seksist ja riigivaenlane, Nestor punane ja lilla (tõlge: vasakpoolne homodesõber), Paet nohik ja kuivik, Helme nats ja liiklushuligaan. Reps aga... noh, tema on lihtsalt valest erakonnast (ja abielus - issand halasta! - lätlasega).

Pole midagi parata, täiuslikku inimest selles seltskonnas ei paista. Tsaari võime saada küll. Hullema kui eelmise. Mõnda aega rahvas muidugi räägib, et nii hullu tükki kui Ilves pole veel nähtud, aga mälu on lühike ja tuhmub kiiresti. Nii et jõudu uuele hullule. (Donald Trump purskab seda kuuldes: "Ma ei ole hull! Hillary Clinton asutas ISIS-e, mitte mina!!")

Pikk jutt lühikeseks: ükstaskama, kes saab Kadrioru uueks valitsejaks - mutta tambitakse ta nagunii, varem või hiljem, nuia või labidaga. Nõnda nõuab põhiseadus.

Kassikuld ja koerahõbe

Kui prantsuse ajaloolane Pierre de Coubertin tegi 1894. aastal rahvusvahelisele spordiüldsusele ettepaneku taaselustada olümpiamängud, toetus tema suur idee üllale eesmärgile: teha lõpp sõdadele. Olümpia pidi olema rahvaste sõpruse pidu, kus parima väljaselgitamiseks ei valata mitte verd, vaid higi. Viis olümpiat hiljem puhkesid tapatalgud, milletaolist inimkond polnud varem näinud - Esimene maailmasõda. 1916. aastal Berliinis toimuma pidanud "sõpruspidu" jäi ära. Olümpiaideaalid olid saanud esimese tõsise hoobi.

Hilisemal ajal on hoope lisandunud mitmest suunast. Inimvaenulikud diktatuuririigid on kasutanud maailma suurimat spordiüritust oma võimu ja vägevuse näitamiseks. Nördimust ja pahameelt tekitavad dopingu najal võidetud medalid. Kui poodiumile tõusevad ühed spordihinged ning aastate pärast selgub, et medaleid olid väärt hoopis teised, seab see naeruväärsesse valgusse kogu püha ürituse.

Pealegi on mängude korraldamine teadupärast ülim luksus, mis on paisanud majanduslikku kaosesse lausa terveid riike (Halloo, Kreeka!). Alanud Rio mänge tumestavad aga lugematud "kolmanda maailma" hädad: kuritegevus, reostus, haigused, korruptsioon. Kui antiikajal lakkasid Zeusi auks peetavate mängude ajaks sõjad, siis praegusel ajal läheb mõni riik olümpiamängude tuules relvi täristama: vaevalt jõudis Sotšis olümpiatuli kustuda, kui Putin Krimmile käpa peale pani ja Ukrainat pommitama asus. Näib, et nüüdisolümpial on omadus tirida päevavalgele kõikvõimalikud inimkonna pahed.

Nii et unustage lääged olümpiaideaalid, need on sõjamürinas purunenud ja Rio lehkavates vetes uppunud. Viimsedki riismed hävitas Rahvusvahelise Olümpiakomitee asjapulkade armee oma luksusjanu ja suurushullustusega. Norralased sisuliselt loobusid 2022. aasta taliolümpia korraldamisest, sest nende protestantlik-kasinlik mõttelaad ei kõlanud kokku ROK-i bosside ulmeliste nõudmistega.

Rikaste riikide jaoks ei tundu olümpiamängude korraldamine enam kuigi ahvatlev, kuid vaestele neid ka anda ei saa. Ehkki tasakesi hellitatakse veel lootust, et lähitulevikus võiks olümpia toimuda Indias või Aafrikas, pole see tegelikkuses võimalik, sest mõned riigid saavad omadega paremini hakkama kui teised.

Noorte sportlaste jaoks on olümpiale pääsemine muidugi elu unistus. Aga eks ole seegi lihtsameelne roosade õhulosside ehitamine. Võita saavad vaid parimad, enamik atleete läheb olümpialt koju, saba jalgevahel ja kõrvad lontis. Ja kui tulebki mõni ihaldatud medal, vahest isegi kuldne, ei mäleta seda aasta pärast õieti keegi peale olümplase vanaema.

Jah, rahvas januneb väärismetalli järele, aga samas on rahva mälu ka üpris lühike. Nõnda saavad ka enamikest edukatest olümpiasportlastest pelgalt diivaniatleetide meelelahutajad, ühe- või kahepäevaliblikad, kelle kuulsus lõpeb koos tähelennuga. Kui olümpiaideaalid on surnud, pole need kullad ja hõbedad, mis raske tööga välja lunastatakse, mitte midagi väärt.

Igaüks koristab ise!

Inimese tsiviliseerituse tase sõltub mõnestki asjaolust. Näiteks sellest, kas ja kuidas ta nuuskab oma nina, mil moel valitseb kõhutuult ning mida võtab ta ette sellises tähtsas asutuses nagu peldik niisuguse huvitava seadeldisega nagu prill-laud.

Lugupidamine isiklikust hügieenist eristab inimest loomadest. Kassid, sead ja elevandid pesevad ennast samuti, kuid nemad ei oska keeta seepi ega vaaritada šampooni. Tsivilisatsiooni üks kaunimaid õisi on puhtusetööstus, mis toodab igal aastal mõõtmatutes kogustes ihu ja majapidamise kasimiseks tarvilikke vahendeid.

Puhtus on viinud inimesed kõrgemale evolutsiooni tasemele. Suremus hakkas vähenema pärast seda, kui teadlased avastasid sada seltsi pisikuid ning leidsid seejuures, et nende eemalepeletamiseks piisab teinekord ka puhtast veest ja pesulapist. Pariis sai maailmalinnaks alles pärast seda, kui tänavate alla rajati hiiglaslik kanalisatsioon. Ka Eesti talumatsid muutusid härrasrahvaks, kui õpiti sokke vahetama ja käimlaid ehitama. Pedantsetele ametnikele toetuv euroliit on õpetanud eestlased ka prügi sortima.

Kardetavasti pole evolutsioon aga ühesuunaline protsess. Suvi toob endaga kaasa hulgaliselt avalikke üritusi ja kus juba miskit toimub, sinna lendavad kohale ka sitasitikad. Ainult vaadake, millised näevad festivaliplatsid välja pärast seda, kui läbutsejad on minema tuigerdanud!

Needsamad tolajürid, kes õlletopse, pappnõusid ja snäkipakke maha poetavad ning esimese ettejuhtuva põõsa taga põit tühjendavad, ei anna lootust, et maailm liigub paremuse suunas. Veel hullem on lugu kodanikega, kes oma äratarbitud padajanni täie kainusega metsa alla kuhjavad. Sa ei saa nõuda valitsuselt või rahvasaadikutelt, et nood riigi korras hoiaksid, kui su enda ümbrus on pilla-palla. Kord algab enda seest. Lagastav eluviis näitab üksnes äärmiselt isekat ning tülgastavat suhtumist keskkonda ja kaasinimesse. Kõlbluse riivamist ei tasu mainidagi.

Öeldakse küll, et susi koduhoovi ei situ, aga raske on uskuda, et lagastajate kodud puhtusest hiilgavad. Kurja juur - nagu paljudel teistelgi juhtudel - peitub vales kasvatuses, õigemini kasvatamatuses. Õnnetuseks vohab moodsas ühiskonnas väärastunud arusaam, et vaba kodanik võib kõike teha ja igat lauset, mis sisaldab sõnu "ei tohi" või "ei kõlba", tõlgendatakse kui diskrimineerimist.

Mida siis ette võtta suviste vabaõhuüritustega? Mõni inimene tahab vahel elu nautida nii ülevoolavalt, et unustab ära vastutustunde. Ei olegi siin muud lahendust, kui tuleb elunautlejaile vastutust pidevalt meelde tuletada. Prügikastid olgu nähtavas kohas ja olgu neid rohkelt. Peoplatsid võiks ümbritseda kõrge aiaga. Külalised enne välja ei pääse, kui plats on prügist puhas! Kes vastu kobiseb, see saadetakse kolmeks kuuks prügikäitlemistehasesse palgata tööle. Kui juba kord, siis olgu kõva!

Tagasi pöörduda ei saa

Islamiusuliste pidev juurdevool Euroopasse on liikvele ajanud ka nostalgikud. Siit ja sealt kostub hääli, et Vana Maailm peaks ka päriselt vanasse maailma tagasi pöörduma ja traditsioonilised väärtused taas au sisse tõstma. Sellest mõttest õhkub palju ilusat idealismi. Aga nagu elus ikka, on tegelikkusel ideaalidega vähe pistmist.

Iseenesest oleks ülimalt tore, kui Euroopa taastaks selle jõu ja hiilguse, mis tal kunagi oli. Ent kohe komistame esimese probleemi otsa: mis on see "kunagi", kuhu eurooplased, nende seas eestlased, naasma peaksid? Antiik- või keskaeg? Valgustussajand? Victoria, Wilhelmi ja Bismarcki ajastu?

Hea oleks "traditsioonilised väärtused" maksma panna, aga mis loomad need õigupoolest on? Kas demokraatia, õigusriik ja multikultuursus pole siis eales olnud Euroopa traditsioonilised väärtused? On küll. Isegi paljukirutud multikulti sai alguse juba hämaratel imperialismiaegadel, kui üksikud Euroopa suurvõimud olid maailma omavahel ära jaganud ning korjanud seeläbi kokku hulga värvilisi ja igat usku alamaid. Demokraatia ja õigusriik on seevastu uuemad "traditsioonid", mida läänepoolses Euroopas kummardatakse palju agaramalt kui idas.

Üleüldse näib, et Lääne-Euroopal (kaasa arvatud Saksamaa ja Põhjala) on euroopalikest väärtustest hoopis teine arusaam kui nn. Uuel Euroopal, mille hulka kuulub ka Eesti. Raudse eesriide tagant demokraatlike riikide perre astunud rahvad tahavad teistsugust Euroopat. Nemad ei kannata multikultit, mille tagant tõuseb pealegi marksistliku internatsionalismi lehka.

Solidaarsus. Veel üks üdini euroopalik väärtus. Paraku on seegi poolik. Tihti paistab, nagu nõuaks just lääneeurooplased idapoolsetelt velledelt toda müstilist solidaarsust, ent tegelikkuses vaadatakse baltlaste, poolakate ja tšehhide peale ikka kõõrdi. Ka Euroopa Liidu suurimateks voorusteks peetud ühisturg ja vaba tööjõu liikumine teenivad ennekõike rasvunud Vana Euroopa huve.

Ja ikkagi - mis on need traditsioonilised väärtused, mille lõhkumises idaeurooplased lääneeurooplasi süüdistavad? Rahvuslus? Pole see ju kuhugi kadunud. Prantslased tähistavad endiselt Bastille' vallutamise aastapäeva rahvuspühana. (Fakt, et üks islami terrorist seda Nice'is oma koletu teoga tumestas, näitab selgelt, kui väga islamisõdalased rahvuslikkust vihkavad.) Kuid ka rahvuslust mõistetakse siin- ja sealpool Berliini erinevalt. Idas seostub rahvus päritoluga, läänes lojaalsusega. Ka eesti marurahvuslaste jaoks on veri tähtsam kui vaim.

Traditsioonide tähtsust ei saa siiski kuidagi salata. Traditsioon on tugeva identiteedi kindlustaja. Ometi ei tohi uppuda roosasesse rahvusromantikasse. Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde pole võimalik pöörduda juba ainuüksi seetõttu, et aeg ja maailm on vahepeal kõvasti muutunud. Isegi kui otsida üles oma vaarisade talukoht ja see korda teha, ei kulge elu selles talus samamoodi, nagu sajandeid tagasi. Ka siis, kui meid ümbritsevad palkseinad ja õlgkatus, tahame ikkagi veevärki, elektrit ja internetti.

Traditsioone, mis tunduvad väärtuslikud, tuleb hoida ja neid läbi ajavoogude kaasas kanda. Mis on juba maha jäetud ja hüljatud, see laguneb ja kaob.

Eurooplastel pole enam vaarisade talukohta, kuhu praeguste probleemide eest varjule pugeda. Saab minna ainult edasi.

Videvikusaaga. Koidukuma

Sattusin hiljuti Vikerraadio lainepikkusel  "Mnemoturniirile". Üks raadiokuulaja küsis tarkade käest, milline Anderseni muinasjutt tõlgiti esimesena eesti keelde ja kes oli tõlkija. Õige vastus polnud teps mitte "Väike merineitsi" ega "Lumekuninganna", vaid hoopis "Sukanõel". Ja eesti keelde sättis selle... Lydia Koidula.

Jah, Koidula jõudis oma lühikese elu jooksul palju korda saata. Nii mõneski (kultuuri)asjas oli ta teerajaja. Eesti esimene näitekirjanik, lavastaja ning teatritükkide muusikaline kujundaja, lisaks ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, proosakirjanik ja otse loomulikult luuletaja. Kõigi nende tiitlite ette tuleb kirjutada ka "esimene naissoost".

Ega isa tütrest kehvem olnud. Johann Voldemar Jannseni saavutuste pauna kuuluvad "Perno Postimees", ajakiri "Eesti Põllomees", laulu- ja mänguselts Vanemuine ning esimene üldlaulupidu. Postipapa ja Koidulaulik on muutunud ammuilma müütilisteks tegelasteks Eesti rahvuslikus ajaloos, võrdväärseks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannaga. Need kaks ühendavad tarkuse ja ilu, vaimurikkuse ja tundekülluse põhiolemuse eestilikus vormingus.

Carl Robert Jakobson pani paika eestlaste ajaloo kolm põhijärku: muistne priiuseaeg, 700-aastane orjaöö ja koiduaeg. Küllap nägi ta noores Jannseni tütres toda laululindu, kes suudab rahva orjaunest äratada. Miks muidu andis ta Lydiale sellise ilmutusliku priinime: Koidula.

Eks olnud Jakobsonil õigus. Kogu Eesti ajalugu on olnud nagu üks kurblik videvikusaaga. Vampiiride asemel tegutsesid aga venelased ja libahuntide rollis esinesid sakslased. Üks Estonia-nimeline tütarlaps pidi otsustama, kellele kuulub tema süda. Heita ühte soendite või koolnutega? Milline võigas kirgede mäng!

Õnneks hakkas silmapiiril kumama koiduvalgus, kurjad pimeduse väed nõrgenesid ja tütarlaps jõudis selgusele: ta tahab olla üksi ja ise enda eest otsustada. Jannsen (mõistus) ja Koidula (tunded) aitasid tal seda riskantset otsust langetada.

Seega oli juba tagumine aeg, et need kaks rahvaäratajat saaksid ühise monumendi, mis tähistaks võitu videviku üle ja päikselise koidiku saabumist. Ja kuhu mujale säärane monument paremini sobiks kui mitte müütilise Emajõe äärde!

*

Koidulale ja Jannsenile pühendatud mälestusmärgi ideekonkursi võitis töö märksõnaga "Tärkamine". Selle autorid on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong, skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Tartu kodulehel on konkursi eesmärgid sõnastatud järgmiselt: "Ideekonkursiga otsiti ideid Emajõe vasakkaldale Kaarsillaga piirnevale Ülejõe pargi alale kavandatud monumendile ja sellega kaasnevale väljakule arhitektuurse lahenduse leidmiseks. Ühtlasi seati eesmärgiks ka saada hea lähtekoht kesklinnast ERMi uue hoone suunas liikumiseks."

Õilsad eesmärgid. Kuid esimene mulje, mis monumendi kavandit vaadates tekib, on vastuoluline. Kõigepealt torkab silma, et Koidulat on kujutatud väikese plikatirtsuna. Ometi - nagu ka Rein Veidemann oma kolumnis sedastas - oli Koidula Tartusse saabudes juba küps naine. Ehkki töö autorid tahavad rõhutada "Lydia Koidula mälestusi lapsepõlvest, isamaa-armastust ja rahvusliku ärkamise temaatikat", antakse kavandatava monumendiga valus laks rahvusmütoloogiale. Mitte kusagil eestlaste kollektiivses alateadvuses ei tegutse pisike Jannseni-plika, vaid ikka lopsakate lokkide ja tärgeldatud pitskraega Emajõe Ööbik (100-kroonist rahatähte mäletate?).

Pisut häirivalt mõjub seegi, et kavandil on isa ja tütar paigutatud teineteisest liiga kaugele. Nad ei suhtle ega suhestu omavahel. Lydia on armsale isale lausa selja pööranud! Papa istub seevastu asendis, mis on äratuntavalt jannsenlik. Pink, millel ta istub, on piisavalt pikk, et iga möödakäija võib end tema kõrvale jalgu puhkama seada. (Sarnast pingimonumenti saab näha ka teisel pool Emajõge, kus kaks Wildet - Eduard ja Oscar - juttu puhuvad.)

Aga kuhu see ulakas Lydia siis tõttab? Miks ta papa juures olla ei taha? Egas autorid viita ometi tollele traagilisele tõsiasjale, et tütar läks Manala teele enne isa? Või peegeldub väikeses Lydias tema isepäine loomus?

*

Üks tähelepanek: juuni lõpus avati Tartu raekoja taga Toomemäe nõlval kauaplaanitud hotell, mis sai nimeks Lydia. Jannsenid elasid samas kohas paiknenud hoones aastatel 1865-1868. Sealsamas anti välja ka Eesti Postimeest. Võibolla on see juhus, et Lydia-nimeline hotell ning kahe Jannseni mälestusmärgi kavand valmisid samal ajal. Ent tähendusrikas kokkusattumus ikkagi. Möödub ju sel aastal ka 130 aastat Koidula surmast ja 70 aastat tema ümbermatmisest Tallinna Metsakalmistule.

Siit sigineb kohe uus seos: isa põrm puhkab Tartus, tütar sängitati Tallinna. Nüüd saavad nad kivisse raiutuna kokku Emajõe kaldal. Viimaks ometi! Selle asjaolu taustal võib monumendi autoritele ka andeks anda Eesti videvikumüütide väänamise.

Muide, just tänavu möödub Koidula ühe kuulsaima luuletuse "Kodu" ("Meil aiaäärne tänavas") sünnist 150 aastat. Selle luuletuse taustal omandab Emajõe äärde kerkiv mälestusmärk hoopis selgema tähenduse.

Meil aiaäärne tänavas,

kui armas oli see!

Kus kasteheinas põlvini

me lapsed jooksime.

Väike Lydia hakkab Emajõe ääres jooksma samuti "kasteheinas" ning mängima "lille-rohuga". Las mängib, näikse papa Jannsen omaette istudes mõtlevat. Küll ta ükskord tubliks piigaks kasvab!