Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Kõik teed viivad Litsmetsa

Libusid loetakse sügisel.

Kadus nagu lits vette.

Libuvitsapõõsas puhkes õitsele.

Selle kevade mood: lilleline litsikittel.

Libuhunt murrab mehi.

Litamiin C teeb tervisele head.

Libuprofeen võtab peavalu.

Lööme juubeli puhul litse kokku.

Libula meeshoor pääses laulupeole.

Hoorus ei tule kunagi tagasi.

Neitsi kandis hoorusevööd.

Mu karvast rinda ehivad kaks roosat libu.

Pikk valge pulmahoor lohises mööda põrandat.

VaLITSus moodustas uue koaLITSiooni.

Lits kärneriks!

Osav libukütt lasi kümnesse.

Elasid kord vaar ja hoor.

Kui hoor on punane, ei tohi üle tee minna.

Kevadine litavedu soodustab viljakust.

Paraadi ees marssis libukandja.

Üks litsike enne magamaminekut toob hea une.

Rahvas on ikkagi raamatukogu

Sealt leiab alati lugemist

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Mida me tollest raamatust teame? Ainult kribu-krabu. Trükiti Lüübekis, ilmselt koos samalaadse lätikeelse raamatuga, sisaldas luterlikke jutlusetekste, kuid paraku hävitasid kogu tiraaži reformatsioonivastased katoliiklased. Siin faktid lõpevadki. Aga raamatuaasta suurejooneliseks tähistamiseks on põhjus sellega olemas.

Ei saa välistada, et juba varem, sügaval keskajal, kirjutati mõnes kloostris, näiteks Padise, Kärkna või Pirita müüride vahel, käsitsi valmis üks eestikeelne raamat. Või lausa mitu(sada). Küllap maaliti ilusad värvilised pildidki juurde. Mõistagi pole ühtki sellist säilinud. Raamatute ja lugemisoskuse laialdane levik sai võimalikuks ikkagi tänu trükipressile. Paraku kinnitab esimese eestikeelse trükitud raamatu kurb saatus, et alati leidub neid, kes tahavad vabale kirjasõnale käe ette panna.

Praeguseks on eesti keeles ilmunud ligi miljon raamatut. Ehk siis üks raamat iga elusoleva eestlase kohta. Aga raamatud ongi ju paberist inimesed ja inimesed on lihaks saanud raamatud. Koos moodustame ühe raamatukogu. Küsimus suurele ringile: mis žanrist on eesti rahvas? Ulme, krimka, põnevus, armastus? Või hoopis teatmik, vestmik, õpik? Aga nii nagu ühes õiges raamatukogus leidub kõikvõimalikke väljaandeid, tuleks ka rahva puhul üldistamisest hoiduda.

Mõni meist on tundeline armastusromaan, teine ammendamatu spordientsüklopeedia, kolmas usaldusväärne teedeatlas. Kord jalutab tänaval vastu katekismus, kord seisab poesabas koomiks. Kui külla tulevad anekdoodikogu ja noodiraamat, on lõbu laialt. Kohtumine luulekoguga paneb elu üle järele mõtlema. Õudukaga ei taha keegi tegemist teha.

Esimesed eestikeelsed raamatud kuulusid loomulikult kristliku kirjanduse valda. Aga millal ilmus esimene eestimeelne raamat? Ilmselt tuleb see auväärne nimetus anda „Kalevipojale” (1857). Idee kirjutada eesti rahvale oma eepos tekkis kõigepealt sakslase Bertrami peas. Tööga alustas Faehlmann, kuid lõpuks sai „Kalevipojast” ikkagi Kreutzwaldi tähtteos. Õnnetuseks oli Lauluisa ajast kõvasti ees ja rahvas ei võtnud eepost omaks. Neid eestlasi, kes on värsivormis „Kalevipoja” otsast otsani läbi lugenud, on tänapäevalgi vast üksikuid. Ettepanek sotsioloogidele: uurige välja täpne arv!

Esimese eestimeelse raamatu tiitlile võiks esitada teisigi kandidaate, näiteks Lydia Koidula „Emajõe ööbik” (1867), mis sisaldab ka luuletust „Mu isamaa on minu arm”. Ernesaksa viisist kantuna on see tekst pugenud sügavale eestlase põue ning saanud pisikeseks pühakirjaks, eestluse kreedoks.

Kui tuua välja esimene eestimeelne proosateos, siis ei pääse kuidagi mööda Bornhöhe „Tasujast” (1880). Ehkki praeguste standardite järgi on see raamatukene lihtsameelne, hõreda stiili ja segase sisuga ning ajaloo seisukohalt eksitav, tõstab „Tasuja” esile eestlase põlise õiguse elada vabana omal maal ja sütitab tahet selle õiguse eest võidelda.

Eestimeelne kirjanduskaanon moodustab laia tähistaeva, mille esimeste tähtede hulka kuuluvad juba mainitute kõrval ka Liiv, Haava, Vilde ja Kitzberg. Kosmiline areng jätkub Enno, Lutsu, Tammsaare, Gailiti, Noor-Eesti ja Siuru seltskonnaga. Silmapaistvaid tähtkujusid moodustavad Alver, Talvik, Kangro, Masing, Ristikivi, Alliksaar, Kaalep, Kross, Niit, Raud, Pervik, Kaplinski, Rummo, Luik, Runnel, Traat, Unt, Vetemaa, Meri, Viidingud, Ehinid, Mutt, Kareva, Mihkelson, Õnnepalu, Sauter, Kivirähk ja kes kõik veel. Uusi tähti aina süttib ja vahel vanu ka kustub. Ei mahu kõik tähed taevasse ära. Aga Peterson? Tema oma napi eluaja jooksul raamatut välja anda ei jõudnudki. Kirjandustäht saab olla ka ilma raamatuta.

Iga eesti inimene võiks meie kirjanike seast leida mõne hingesugulase. Kellegi, kelle poole on hea pöörduda, olgu ta siis täies elujõus või juba ammu meie seast lahkunud. Hingesugulasega saab alati ilmaasjade üle arutleda, temalt leiab lohutust või mõtteainet, tema suudab lõbustada ja tuge pakkuda. Raamatu vahendusel on kõik võimalik.

*

Minu jaoks on iga aasta raamatuaasta. Paraku olen üsna aeglane lugeja ning ideaalset normi – üks raamat nädalas – ei suuda ma kuidagi täita. No keskmiselt kolmkümmend tuleb aasta jooksul ära küll. Vahel on pagana raske valida, mida lugeda ja mis täiesti kõrvale jätta, aga sellisel juhul läheb käiku vaist – see asendamatu abimees igas eluvaldkonnas. Kuuenda meelega jõuab kindlalt meeldivate teosteni.

Aga kas teos peabki tingimata meeldima? Ei pea. Ei saagi. Kõik inimesedki pole meeldivad, kaugel sellest! Raamatuid, nagu inimesi, tuleb aktsepteerida nende naturaalsel kujul. Ei saa igaühega sõbrustada, ei tohi igaüht endale külla kutsuda. Samamoodi ei saa mis tahes raamatut enda riiulile panna. Sinna üürivad kodu vaid need, kellega jutt klapib.

Isiklik raamatukogu on nagu suur perekond või lausa suguvõsa. Olen mitut puhku püüdnud kokku lugeda, palju mul neid pabersugulasi õieti on. Järg läheb kusagil kolmesajanda peal sassi. Lasteraamatuid, millest paljud vihikupaksused, oleks vist targem üldse kilodega kaaluda. Aga lambist öeldes – üle tuhande raamatu saab kindlasti kokku, võib-olla isegi paartuhat. Suur suguvõsa igal juhul, aga võiks veel suurem olla!

Vahel kurdavad ka innukamad lugemissõbrad, et raamatuid antakse välja liiga palju. No ja mis siis? Kõike ei pea nagunii lugema. Eestlasi on nõnda vähe, et mingitpidi peab seda hulka kompenseerima. Kasvõi raamatutega. Eesti raamat või eesti inimene, vahet pole.

Samal teemal:

Raamat on ikkagi inimene