20. august 2018

(Lo)omariikluse sambad

Mõtisklus siilist, soolast ja saladusest

Muistend kõneleb, et ennevanasti pidanud Kalevipoeg kurivaimuga hirmsat taplust. Parema sõjariista puudumisel äigas hiid lauajupiga, aga paharetile ei teinud see suuremat häda. Lähedal puhmas juhtus passima rott, kes soovitas Kalevipojal serviti lüüa. Nii tuligi üks Eesti sõjaajaloo kuulsamaid võite. Tänulik Kalevipoeg kinkis targale närilisele tükikese oma kuuest (teise versiooni järgi puistas ta looma üle männiokastega) ning rotist sai paugupealt siil.

Pexels
Tänapäeval nimetatakse siili nõuannet efektiivsuse tõstmiseks või optimeerimiseks. Eesti rahvas on pidanud strateegilise oskusteabe valdajaks pisikest looma, samas kui karu ja hunti kujutatakse muinasjuttudes-muistendites pigem lollide ja saamatutena. Mida see õieti tähendab? Eks väikerahva sümpaatia kaldub väikeste elajate poole. Hundid ja karud on murdjad, laamendajad ja lõhkujad (Karu = Venemaa jne). Seevastu siil aitab tülikatest kahjuritest lahti saada. Kui siilivana poleks nii isepäine elukas, oleks inimesed ta ammu kodustanud nagu jänese või sea.

Kolm siili sobiksid Eesti vapile kahtlemata paremini kui kolm lõvi. Muide, Tšehhi keskosas asuva Vysočina maakonna vapil võibki traditsioonilise möiralõvi kõrval näha pontsakat okaskera. Ka samas maakonnas asuva Jihlava linna vapil sammub lõviga kõrvuti siil. Võrdväärsed loomad, või mis?

Võtkem malli Kalevipojast: väikseid tegijaid tasub kuulata, nende sõnadel on lõvi jõud.

*
Pexels
Eestimaa seisab soode ja soola peal. Soost tuli muistsel ajal raud, rauast tahuti mõõku, mõõkade eest hangiti soola. Hiljem, Hansa Liidu aegadel, kindlustas soolaäri siinsetele kaubalinnadele soliidse tulu. Egas ilmaasjata öelda: Tallinn ehitati soolale. Tuleb kurbusega tõdeda, et Eestis on hinnad endiselt soolased. Selline on eesti rahva komme - kõike tuleb ohtralt soolata.

Sool - keemikute keeles naatriumkloriid - on eluks hädavajalik aine. Suur osa inimkeha kudedest sisaldab soola. Talvel soolatakse maanteid ning sedasi säästetakse kahtlemata lugemata arvul inimelusid. Soolasilk peletas suurema nälja Eesti taredest välja. Aidanurgas seisnud soolatünn on külmiku vanaisa.

Ka maa sool on eluks hädavajalik. Maa soolata kuivab elu Eestimaa külades kokku, vaim kängub ja hing kärbub. Õnneks põlevad veel tuled väikeste kooli- ja rahvamajade akendes, veel leidub ärksaid tegijaid ja aatega olijaid. Rahvamajad on meie soolavakad.

*
Laulva revolutsiooni vallandasid loodushoid ja kultuurijanu. Samal ajal, kui öeldi "ei" fosforiidi kaevandamisele, joonistati noodivõtmeid isamaalise muusika partituuridesse. Kirjanikud ja kunstnikud tõid tõe rahva ette. Sirpi, Loomingut ja Vikerkaart loeti nagu pühakirju.

Pexels
Meie tõelised vabadussambad, millel kogu riik püsib, on loodus ja kultuur. Ikka kipub see vahel meelest minema. Mõni ei taha sellist juttu kuuldagi - kõige alus, A ja O, olevat majandus! Õnnetuseks kasvab majandus looduse arvelt ja täiesti kultuuritult.

Eesti vabaduse valemisse on sisse kirjutatud paradoks. Loodus ja kultuur (ladina keeli: natura ja cultura) mõjuvad vastanditena. Loodus peaks eestlase ülima ideaali järgi olema puutumatu, ent kultuur olgu selline, mis puudutab. Pimeda põlislaane ja lopsaka vaimupõllu vahel on hea elada. Selles vastandite pingeväljas säilib, hargneb ja pikeneb eestlaste juurestik.

Ehtsat "Eesti värki" on raske kirjeldada, veel raskem lahti seletada, ent selles mõistatuslikkuses peitubki elujõuline iva. See, mis ei allu mõistusele, jääb paremini külge südamele. Eesti on üks väike saladus.

Ja saladust tuleb hoida.