30. jaanuar 2018

Vargamäe viljad

Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada - romaani iseenesest.

Seda Tammsaare mõttetera on palju tsiteeritud. Ja eks ta nii olegi, mõne inimese elusündmustest saaks lausa mitu raamatut kokku köita. Samas tuleb möönda, et endast on neetult raske kirjutada. Ei tea ju, mida võtta, mida jätta. Mis esile seada, millest vaikida? Kui aga kirjanduspõldu teisest servast vaadata, siis kõneleb vist iga autor oma raamatutes iseendast - vahel täiesti tahtmatult. Tekst ei seisa iial lahus selle loojast.

Tõtt-öelda plaanisin A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva puhul mõtiskleda pisut sel teemal, kuidas loodus mõjutab kirjanikku. Kõrvemaa eriilmelised maastikud ja neisse kätketud vaimsus pidid Tammsaarele kahtlemata mingi jälje jätma. See mõtisklus lükkub ehk mõnda teise aastasse. Ikka juhtub, et üks ootamatu sündmus lööb plaanid sassi. Möödunud nädalavahetusel sain juhuslikult teada, et mulle antakse Tammsaare-nimeline auhind ja nüüd pean siis endalt küsima: mida see ometi tähendab?!

Vargamäe saunarahva hooned (2005)
Mu teed ei ole Tammsaarega kuigi tihti ristunud. Aga nii mõnegi nurga peal on meie suurim kirjanik end ometigi ilmutanud. Alles praegu hakkab see mulle kohale jõudma.

Esimest korda käisin Vargamäel 2005. aasta septembris. Vaid paar-kolm päeva hiljem asusin hoogsalt kirjutama oma esimest raamatut "Kaljud ja kameeleonid". Ma ei ole kunagi mõelnud, et just Vargamäel käik vallandas minus inspiratsiooni. Pole ju "Kaljudel" põrmugi pistmist Tammsaareliku eluüdiga. Tõsi küll: esimest raamatut kirjutades olin mingil määral "Meistri ja Margarita" lummuses. Bulgakovi ja Tammsaare hilises loomingus on nii mõndagi ühist - kasvõi see, et mõlemal tuleb kuratlik tegelane maa peale. Aga kas Tammsaare mind ka Kõrvemaa serval, teispool soosilda päriselt puudutas? Ei usu, et see nii oli. Kindlasti mitte. Ehkki eales ei või teada, kuidas nende vaimuasjadega õigupoolest on...

Mu esimestes raamatutes, mis kõnelevad noore mehe eneseotsingutest, käib pidevalt läbi liblika kujund. Liblikas kui taassünni, ilu, vabaduse, nooruse ja elu värvikirevuse sümbol. Kirjutasin suisa kolm paksu raamatut poistest, kes püüavad liblikaid. Vahel tallavad nad värviliste olendite järel joostes kaunid lilled puruks. Oot-oot, kas see pole mitte motiiv... Tammsaare jutukesest "Poiss ja liblik"? Tundub nii. Lapsepõlves sai seda koolilugemikust loetud, ehk jäi ta kusagile kuklasse tiksuma ja lahvatas hiljem mu enese teadmata päevavalgele?

A. H. Tammsaare portree elutares Vargamäel (2005)
Järva valla lugejad andsid mulle Tammsaare-preemia romaani "Kuradil on lapse nägu" eest. ("Põrgupõhja uue Vanapaganaga" ei ole siin midagi pistmist.) Raamat on järjeks põnevikule "Seal, kus näkid laulavad", kus suur osa tegevusest keerleb müstilise järve ümber. Nüüd tuleb küll ausalt üles tunnistada, et näkijuttu kavandades mõtlesin viia tegevuse Paukjärve äärde. Põhja-Kõrvemaal asuv maaliline Paukjärv on paljudele kindlasti tuntud just "Kõrboja peremehe" järgi. Mõtlesin siiski ümber ja jätsin kirjeldamatult huvitava iseloomuga veesilma kurjadest näkkidest puutumata. "Seal, kus näkid laulavad" tegevus toimub hoopiski Pandivere maadel. Kuid näe - Tammsaare jälle ilmutas end!

Kui mõnda noort autorit kõrvutatakse Tammsaarega, on see mõtlematu tegu. Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus. Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Ait ja vahtrad Vargamäel (2005)
Loomingulisel alal ei tohi kunagi anda lubadusi. Need jäävad tõenäoliselt täitmata. Keegi ei saa lubada, et nüüd ma kirjutan hea raamatu või tänasest hakkan paremini joonistama. Plaane võib siiski teha. Näiteks minul on selline peenike plaan, et pärast 40. eluaastat hakkan häid raamatuid kirjutama. Tammsaare-vääriline eesmärk. Keeruline, aga magus.

Vargamäe Andres pidas hirmsat võitlust maaga. See ühtaegu toitis ja kurnas teda. Praegusel ajal ei võitle enam keegi, maa on alistatud. Ent võitlus iseendaga jätkub ajast-aega. Kes on endaga pikki ja armutuid lahinguid maha pidanud ning viimaks võitnud - see lausa peab endast raamatu kirjutama. Eks minagi võitlen. Ja võidulootust on.

Raamatud, mida olen seni kirjutanud, on kõigest õied. Tahaks uskuda, et magusad viljad alles valmivad.