6. aprill 2018

Iga laps on luuletaja

Olen avastanud, et paljud inimesed ei mõista poeesiat. Luulekujundid on otsekui muistsed hieroglüüfid, mille dešifreerimine nõuab moodsalt inimeselt üksjagu aega ja vaeva. Aga kes siis raatsib aega kulutada, kes viitsib vaeva näha!

Poeesia eeldab avatud meelt. Luule kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.

Pexels
Minu jaoks on looming sama, mis mäng. Täiskasvanute mängud on sageli liigselt reeglistatud, kulgevad kindla korra järgi ja üllatusteta. Olgu need kaardimängud, olümpiamängud, näitemängud, armumängud, võimumängud... Ei mingit isetegevust, reegel on kuningas.

Kuidas lapsed mängivad? Hoopis vabamalt, ühelgi reeglil pole seaduse jõudu, kõik sõltub kujutlusvõimest. Lapsed tunnevad luulekeelt. See on nagu emakeel, mis omandatakse õhu kaudu ja mida suudavad kõnelda kõik rahvad. Luulekeeles pole ahistavat grammatikat, puuduvad käänded ja pöörded, kokku- ja lahkukirjutamine, kirjavahemärgid ning välted.

Iga laps teab, et nähtava maailma taga on veel teine, nähtamatu maailm, mida ei ole võimalik argisel moel ja tavapärase sõnavara kaudu kirjeldada. Mänguhoos lüüakse tolle tabamatu maailma väravad valla. Algavad imed. Söögilaud muutub majaks, tool kaelkirjakuks, supikauss ookeaniks, lusikas võib olla ühel hetkel mikrofon ja järgmisel juba piraadimõõk.

Laps tajub, et asjad ta ümber võivad tähendada ja tähistada ka midagi muud. Ehkki psühholoogid kinnitavad, et lapse abstraktne mõtlemine hakkab avalduma alles koolieas, on see vaid akadeemiline tõde. Meis kõigis on sünnist saati olemas võime kujutada ette võimatut. Evolutsioon on istutanud inimesse vajaduse mõelda sümbolites. Mängides omandab iga ese sümboolse tähenduse. Just sedapidi mõtestab inimene maast-madalast tegelikkust.

Mängus ilmnevad vajadused, soovid ja unistused. Dirigentide taevasse tõusnud Eri Klas meenutas kord üht seika lapsepõlvest, kui ta viibis Teise maailmasõja ajal tagalas, sügaval Venemaa avarustes. Georg Ots, toona alles noor ja tundmatu laulja, kellega Eri hilisemas elus korduvalt koostööd tegi, andis väikesele poisile mängimiseks oma püksirihma. Ja Eri fantaasia hakkas naksatades tööle. Rihm võis olla ju piits või jõgi või madu... Aga kõige sagedamini oli Georgi püksirihm Eri jaoks rong, mis viib ta koos emaga tagasi Eestisse.

Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?

Juhtusin ükskord üle pika aja mööduma supermarketi mänguasjariiulist. Neid värvilisi, plastmassi järgi lehkavaid lelusid jõllitades muutus meel päris kurvaks. Barbie'd, ponid, transformerid, igat sorti autod ja kõikvõimalikud muud vidinad, on ju õnnetud valmistooted, mis piiravad kujutlusvõimet. Mida üks modellimõõtudega Barbie tütarlapsele õpetab? Et kõige tähtam on olla ilus?

Ega nägusad nukud ole saatanast, kuid meenutagem sedagi, kuidas mängisid vaaremad-vaarisad. Talulastel polnud plastmassist lelusid, nad leidsid endale mänguvahendid õuelt, nurmelt ja metsa alt. Kivid, käbid ja puuklotsid pidid täitma kõiki rolle: vahel olid nad sulased, siis kariloomad või hoopis vankrid. Kitsad olud ergutasid mõtlemist, ärgitasid loovusele. Barbie jääb ikka tibiks ja vastupidiselt oma nimele ei suuda transformerid lehmadeks ega veoautodeks transformeeruda.

Aga luulevägi ei hääbu. Üks pisipreili, kelle isa oli pikemat aega kodunt ära olnud, pani oma kaisukaru teleka ette istuma ja sättis talle käpa otsa vildikakorgi. See pidi olema õllepudel. (Issi joob ju vahel telekat vaadates õlut.) Kui karu diivanil külili kukkus, pani tüdruk talle padja pea alla ja oli hästi tasa. Ikka sellepärast, et tukkuma jäänud karukest - see tähendab issit - mitte üles ajada. 😌