Eesti rahvaluulekogu on kahtlemata üks maailma suurimaid. Lisaks rahvale endale andsid selle saavutuse täitumisse oma hindamatu panuse folkloori käilakujud Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen ning Oskar Loorits, kes suure hulga rahva seas ringelnud pärimusi kokku kogunud, talletanud ja teaduslikult lahanud. 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi taga seisab nimetatuist viimane.
Põhjaliku pärimuste süstematiseerimise ja uurimise tulemusel tõi Oskar Loorits päevavalgele rahvaluulesse peidetud eestluse üdi. Tema nägemus eestlastest kui looduslembesest, tagasihoidlikust, samas jonnakast ning rahumeelsest rahvast on jõus tänini. Loorits leidis, et just tänu rikkalikule rahvapärimusele kuulume kindlalt kultuurrahvaste sekka. Folklorist vastandas teravalt (ja sageli põhjendamatult) soomeugrilase ning indogermaanlase arhetüüpe.
 |
| Pasknäär (Pixabay) |
1938. aastal ilmunud artiklis arvab Loorits, et meie riigivapiks ei sobi omaaegse Eestimaa rüütelkonna (ehk baltisakslaste) kolme lõviga vapp: esiteks pole vapil esindatud siin elutsev fauna ning teiseks iseloomustaks eestlast paremini lind, mitte toore jõu sümbol lõvi (keda Loorits halvustavalt saksa lõukoeraks nimetab).
Looritsa mõttel on jumet. Eesti muistendites esinevad linnud üsna sageli, seondudes teispoolsuse ja surnutega. Nad on taeva ja maa vahelised saadikud, mõnikord surnute vaimud. Pärimuse järgi tekkis linnu munast maailm. „Kalevipojas“ lendab Kalev kotka seljas Viru randa, Salme sünnib tedrest ja Linda tema munast. Linnud on ka armastatud vanasõnade ja kõnekäändude teema: „Igal linnul oma laul“, „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, „Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu“, „Kullist ei saa tuvikest“, „Ära ehi end võõraste sulgedega“, „Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu“ jne.
Barokiaegses maalikunstis andsid kunstnikud linnule erootilise varjundi. Kõlvatud mõtted peegeldusid piltidel, kus kujutati kõrvuti linde ja armastajaid. Hollandi kõnekeeles tähendas sõna „linnutama“ seksimist. (Carl Robert Jakobson seda nähtavasti ei teadnud, muidu poleks ta endale võtnud sellist pseudonüümi nagu Linnutaja!) Ka eesti keeles kasutatakse lõbutüdruku kohta liiginimetust „linnuke“. Vanarahva silmis oli lindudel siiski hoopis teist sorti tähendus ja kuvand.
Surnutemaailma vahendajatena on linde austatud ning mingil määral ka kardetud. Kui lind vaatab aknast sisse, pidavat see mõnele majaelanikule surma tooma. Kaitsemaagia eesmärgil võeti hommikul enne õueminekut linnupetet. Galaktikat, mida mööda surnute hinged liiklevad, nimetavad eestlased (ja ka soomlased) linnuteeks, mitte aga „piimateeks“, nagu paljud teised Euroopa rahvad.
Ühtki lemmiklindu ei paista rahvaluules esile tõusvat. Suitsupääsuke on Eesti ametlik rahvuslind olnud vaid veidi enam kui pool sajandit. 1960. aastatel Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu algatatud idee järgi pidi rahvuslindude valimine aitama kaasa linnuliikide kaitsele. Nõukogude võimu poolt keelatud riigisümbolite asendajana sai suitsupääsuke eestlastele väga südamelähedaseks. Suitsupääsukese asemel võinuks rahvuslinnuks saada ka tõeliselt sinimustvalge sulestikuga pasknäär. Õnnetuseks ei kõla tema nimi just kõige viisakamalt. Ja ega vanarahvas temast eriti lugu pidanud, sealt ka halva maiguga nimi.
Kurvastusega tuleb nentida, et pasknäär on meil praegu ametlikust rahvuslinnust levinum. Mis teha, suitsupääsuke sai sule sappa...
