Kui maad katab peaaegu pool aastat valge lumekasukas ja suisel ajalgi ei anna sandid mullad rikkalikku saaki, jääb üle loota vaid iseendale või Jumalale. Ajuti ka leebemat nägu näitav, ent enamasti ikka karmipalgeline loodus mõõdab välja põhjamaalase saatuse. Kaugel põhjas ei saa koguda luksust ega elada võlgu. Tuleb teha vaid tööd – kasutada üürikest päevavalgust, kuniks seda antakse, sest üksnes valatud higi puhastab pattudest määritud hinge.
Inimese heitlused maa, vanajumala ja iseendaga… tuleb nagu tuttav ette. Kas pole siin mitte Tammsaare sulg mängus? Jah, aga ennastunustavast töökultusest on ju vestnud paljud põhjarahvaste kirjanikud, mistõttu võib Tammsaare häbita nende sappa võtta. Ajas mõnevõrra tuhmunud, kuid sisult endiselt kõnekas „Ja taamal laulavad metsad“ on üks taolistest lugudest, mis avab jäise põhjamaalase sisemaailma. Mahult tagasihoidlik ja mõnevõrra katkendlikult esitatud lugu paisub ometi saagalikuks suguvõsadraamaks, kust ei puudu ka praksuvad armukired.
Paljuski on Gulbransseni esikteosele mõju avaldanud tema kaasmaalasest sõnameister Knut Hamsun (Tammsaarele heideti samuti ette Hamsuni otsest jäljendamist), kuid Gulbranssen on rahvalikuma stiiliga, lubades endale mõnusalt pikki talupoeglikke targutusi. Just lubamatult tahumatut talupoeglikkust on pepsid kriitikud kõigile taolistele romaanidele ette heitnud.
Lugu, mis jälgib vägevat Bjørndali mägitalu asustava suguvõsa käekäiku läbi kahe inimpõlve, surub südamesse paratamatult valusa pinnu. Vana Dag, „ohtlikem loom metsas“, ei suuda peatada oma ligimeste hingelist laostumust ega hoida lagunema kippuvat muistset eluviisi. Tsivilisatsiooni võltsväärtustest rikutud lausmaalaste väiklus, ahnus ja kadedus vastandub eredalt mägitalu karmide, ent omakasupüüdmatute meeste sisemisele vooruslikkusele. Viimaste eraklus ja suhteline jõukus tekitavad aga lõunapoolse rahva seas toorest umbusku. Põhja- ja lõunarahva lepitamatud vastuolud meenutavad nüüdisaegses käsitluses veelahet idealistide ja pragmaatikute vahel.
Elukoht mõjutab meelelaadi. Bjørndal – mõneti Vargamäe norralik variant – muutub ühtlasi progressivoolus hääbuva külakese sümboliks. Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Mida veel eile peeti pühaks, on täna naeruväärne igand. Vahest trööstib see kauge põhjamaine lugu praeguses Eestis neid, kes ei taha ega suuda leppida ääremaade paratamatu kõrbestumisega. Taoline sõnavalik pole juhuslik – kõrb tähendab vanas keelepruugis inimtühja paika, kõrvemaad.
Kuid jätkem pessimistlik sentiment! Gulbransseni romaani võluvaimaks osaks on romantilised, kord pillerkaaride küllust, kord loodusjõudude müstikat kirjeldavad olustikupildid. Seltsiks neile kerkivad silme ette Norra rahvaluuleteadlase Peter Christen Asbjørnseni muinasjutud ja muistendid, mis otse rahvasuust üles korjatud. Ah…! Kui poleks romantikuid, kes siis kaduva maailma ilu veel alal hoiaks?
Kuid on ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. /…/ Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – tuli ta põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, - ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, - tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks.
Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. /…/ Nad olid METSAINIMESED, ja nagu metsa, ei usaldatud neidki.
