Paberile põlistatud ÕS-i pole ilmtingimata vaja
Jaanipäev ei möödu vihmata ja uue ÕS-i ilmumine skandaalita. Meie oma eesti keel kütab kirgi ja ajab närvi. Kui emotsioonid aga mõistuse piiri ületavad, võetakse kirves ning raiutakse viisakusreeglid sodiks. Uks läheb lahti ja diskussiooniga liitub too kõigile tuttav vanakurat, Hitler. Vastase fašistiks tembeldamine käib nii lihtsalt ja tavapäraselt, et seda ei pane enam õieti tähelegi. Mulle ei meeldi su seisukoht – järelikult oled fašist! Nüüd on siis Hitleri perre sattunud ka ÕS-i koostajad.
Õigekeelsussõnaraamat (see pikk lohemadu!) on kirjakeele norm, ei rohkemat ega vähemat. Kui mõne aasta eest levisid kuuldused, et uuendatud ÕS-i enam paberil välja ei antagi, hakkasid Sirbis ja mujal kõlama hädasignaalid. Raamat peab ilmtingimata olema, ÕS-i järgmise trüki tühistamine oleks võrdne laulupeo ärajätmisega! ÕS on ju keelepiibel, pühakiri, jumala sõna! Enne kui kirjaoskamatu paturahvas jõudis põrgu variseda, tuli piibel taas, aga teistmoodi kui varem. Osa jumalikke ilmutusi, nagu „munn”, „tibla”, „morda” ja „mölakas”, on välja jäänud. Muidugi on selles süüdi saatana käsilased, keelefašistid. Risti lüüa, üles puua!
Mina pole ÕS-iusuline. Kooliajal sai seda tundides sirvitud küll, aga kui lõpukirjandit kirjutasin, seisis see telliskivikene mul kasutult lauanurgal. Polnud vaja ühegi sõna tähendust, käänamist või pööramist järele vaadata. Usaldasin oma pisikest ajukest. Klassivendadele pakkus ÕS huvi hoopis teisest kandist. Nimelt uuriti, mida „perse”, „peeru” ja „vitu” kohta kirjutati. Paraku neid ja teisi sõnu, mida koolis kõige rohkem tarvitatakse ja armastatakse, ÕS-ist enam ei leia. Tõepoolest, fašism!
Minul pole sooja ega külma, kas ÕS raamatuna ilmub või mitte ning milliseid sõnu see sisaldab. On isegi üllatav, kui paljud soovivad ÕS-i endale soetada ja riiulile sättida. Kas ÕS-i õnnelikud omanikud võtavad selle nüüdsest iga päev kätte? Lubage kahelda. Entsüklopeediaid enam raamatutena välja ei anta, miks on siis paberil ÕS endiselt sedavõrd tähtis? Sõnaveebis, mida ma ise ka sageli kasutan, on kõik sõnad ja sõnaühendid olemas, isegi kordades suuremal arvul kui ÕS-is. Kaante vahele ei saa kõiki eesti keele rikkusi nagunii mahutada. Uusi sõnu üha lisandub ja ega vanadki kuhugi kao.
Miks kired ÕS-i kohal ikkagi nii tuliselt lõõmavad? Eestlane olevat raamatuusku, küllap seepärast. Õnnetuseks võib usk muutuda ka fanaatiliseks. Sellelt pinnalt need antikristused ja fašistid võrsuvadki. Roppuste ja sõimusõnade väljajätt kirjakeele normi kehtestavast raamatust pole mingi kuritegu.
Hoopis tõsisem mure on eesti keeles umbrohuna vohavad ingliskeelsed toortõlked ja tsitaatsõnad. Kaebused tuleb saata sellesse suunda. Samas ei tasu keele eest hoolitsedes ka liiale minna. Teaduses ja seaduses peab keel olema otse loomulikult selge, korrektne ja puhas, üheselt mõistetav ning igati arusaadav. Ent ilukirjanduses pole korrektsus kõige olulisem. Loeb hoopis keele mitmekesisus, rikas sõnavara, kujundlikkus, stiil ja vorm. Ilukirjanduses võib ka valekeelsus olla täiesti omal kohal.
Ilus keel läheb paljudele korda. Veel toredam oleks, kui ilus keel läheks ka käiku.
