Kirjanikud, ärge avaldage ausaid raamatuid!

Tõejärgne ajastu nõuab aina meisterlikumaid valesid

Olen valevorst, kes ausust ei salli. Hakkan kohe üle kere sügelema, kui pean tõtt kõnelema. Võeh! No tegelikult – kui vahelduseks veidi aus olla – ei peagi ma end tõega eriti vaevama. Mu valed on nii magusad, mahlased ja krõmpsuvad, et ausat juttu minult ei oodatagi.

Valetan, valetan, valetan, sest aususega ei jõua iial kuhugi. Või kas te olete kunagi näinud mõnd ausat (ja seejuures edukat) poliitikut, ärimeest, advokaati, sportlast või pornotähte? Kõik nad teesklevad, vassivad ja blufivad, igaüks omal moel ja vastavalt erialale. Fake it, until you make it, my dear! Ausameelsus on karjääri pidur, kujutlusvõimeta inimese tunnus.

Pealegi hoiab luiskamine aju vormis ning mälu värskena. Valetamine nõuab loovust, ettenägelikkust ja pidevat nuputamist. Valevorst ei saa olla vedelvorst. Tõe meenutamine ei nõua pingutust, aga kõikide udujuttude salvestamiseks ja meelespidamiseks peab olema treenitud mälu. Valetamine on üleüldse lõbus! Aga tõde, kuiv tegelikkus – lihtsalt igav.

Freepik

Seetõttu on mul väga raske mõista ka neid kirjanikke, kes panevad kirja ainult tõtt. No milleks? Kas juba on ununenud, et me elame tõejärgses maailmas? Tõde on vanade aegade igand, mis kuulub sinnasamma, kuhu hobuvankrid, vesiveskid ja õlilambid. Kolige ometi 21. sajandisse, te kirjutavad tolgused!

Kõige vastikumad tõejüngrid kirjutavad lausa iseendast, ikka „ausalt” ja „avameelselt”, jätmata valgustamata ühtki intiimsemat tahku oma elust. Kusjuures, ausus ja avameelsus on klišeelikud reklaamsõnad, millega meelitatakse naiivset tõejanunejat raamatut ostma-lugema. Kellele seda autobiograafide ausust õieti vaja on? Õnneks ei sünni kõik elulooraamatud või romaanid tõe tähe all. Paljude raamatute „ausus” on kokku luisatud. (Vt nt Ingmar Bergmani perversne „Laterna Magica”.) Inimene on üldiselt üks igav uimerdis, aga igaüks ei taha olla igav, mistõttu peabki selle puuduse kõrvaldamiseks jõuliselt valetama.

Omaette tsunft on luuletajad. Luule kuulub juba loomuldasa intiimasjade sekka. Ja ikka ilmutavad poeedid-poetessid oma ilasest avameelsusest tilkuvaid värsse, katkematult, raasu häbitundeta. Imesta vaid: kas nad ei pelga, et ausalt loodud, väga isiklikku luulet võib keegi nende vastu kurjasti ära kasutada? Aus luule on nagu aktifoto turuplatsil (või Facebooki seinal, aga sealt korjab tsensuurirobot selle kähku ära). Mis põhjusel luuletajad end niiviisi paljastavad? Haiglane liputamisihalus, ei muud.

Ausale kirjutamislaadile on veel üks seletus. Vabanemine. Jah, kirjanik, nagu mistahes looja, tahab teost avalikkuse ette poetades end vabastada sodist ja saastast, mis meelde ja mällu kogunenud. Ta tahab seda sodi ja saasta teistele näidata, et ka kõrvalseisjad saaks määritud. Miks ainult mina pean virtsa sees püherdama? Püherdage teie ka! Ja nii juhtubki, et tõde määrib kõiki, kogu maailm on üks sitaauk ja jääbki selliseks. Aitäh, tõejüngrid!

Aga mina ei kirjuta kunagi ausalt – see oleks ju imbetsilli tegu. Ma ei paljasta ega reeda end. Mul pole kavas kedagi oma kõntsaga kokku mäkerdada. Pakun puhtaid, lausa krudisevaid valesid, sest need teevad inimese ilusamaks ja ilma rõõmsamaks. Kärbsed pähe, muidu suu ei suitse!

Tähelepanelik lugeja võib nüüd küsida: aga igal pool ja igal ajal ei saa ju valetada? Mis juhtub suhtega, kui partnerile, abikaasale, oma kullakallile, päevast päeva luisata? Vahetpidamata petta saada ja ka ise petta – mis pagana suhe see on? Head nõu annavad sel teemal nublu ja Eplik oma hiljutise lauluga: „Lausu tõtt, kuid mitte täit, las petta saan vaid poolega. Tunnen, lihtsam on nii.” (See ei pruugi olla täpne tsitaat, sest nubliku mõminast on minusugusel kõrvavärdjal raske aru saada.) Ilus mõte. Jään endale kindlaks: lähedastega võib ka natuke aus olla, aga avalikult tuleb valetada.

Kui juba tsitaatide pildumiseks läks, siis säh, siin on veel kuldseid sõnu suurelt klassikult Oscar Wilde’ilt, kes olevat ühele oma sõbrale öelnud: „Mulle ei meeldi su huuled. Nad on sul nii sirged, nagu sa poleks kunagi valetanud. Ma õpetan sind valetama! Siis muutuvad su huuled ilusaks ja lopsakaks nagu antiikmaskidel.”

*

Kodune ülesanne: mis sa arvad, kui palju on eelnevas jutus tõtt?

a) 0%

b) 45,5%

c) 92%

Õigesti vastanute vahel loosin välja reisi Kuule.

Auhinna on välja pannud Käojaan.

Õige eestlase raamaturiiul

Sätime ritta!

Raamatuaasta on endiselt täies hoos. Sel puhul tasub ka kodused raamaturiiulid üle vaadata, sealt natuke tolmu pühkida ja tõsiselt mõelda, millised teosed peaks ühe õige eestlase riiulil kindlasti seisma. Ja mitte ainult seisma. Raamat pole sündinud kopitamiseks. Siin ta on, eestlase kohustuslik kirjavara, võtke heaks või pange pahaks. (Muidugi võib igaüks seda nimekirja vastavalt maitsele täiendada!)

„Kalevipoeg” (1857/1862)

Ühe tippsportlase elulugu

Kalevite kangest soost põlvneva hiiu, Eesti esimese kümnevõistleja elulooraamat on lugejaid juba üle 150 aasta inspireerinud. Muistne kümnevõistlus oli muidugi natuke teistmoodi kui praegune: tuli hektarite viisi põldu künda, lauakoormaid kanda, kivirahne loopida, maailma lõppu purjetada, tuuslarit tuuseldada, sortsidega heidelda, saarepiigat kabistada ja mis kõik veel.

„Kalevipoeg” on ühtlasi eesti kõige tuntum elulooraamat (Ita Everi „Elu suuruses” jääb ainult pisut alla). Kui raamat esmakordselt ilmus, ei võetud seda kohe omaks. Ka praegusel ajal leidub neid tublisid, kes meie rahvuseepose kaanest kaaneni läbi närinud, õige vähe. Enamik neist on rotid. Aga õpetliku ivaga „Kalevipoega” ei tasu sugugi karta. Loe ja pea aru: miks Kalevipoeg olümpiamedalit ei võitnud?

„Tõde ja õigus” I-V (1926-1933)

Viieosaline ellujäämisõpik (edasijõudnutele)

Kui arvad, et Netflixi sari "Squid Game" oli sünge, siis oota, kuni kohtud Andresega Vargamäelt. Siin pole sentigi auhinnaraha, ainult rohkelt tööd, rohkelt kannatusi ning aeg-ajalt veidi pekki ja herneid. Andres ostab talu. Tulevik paistab helge, kuni selgub, et naabripapi Pearu on kombinatsioon Voldemortist ja Tywin Lannisterist. Vargamäe „litsidel meestel” on rohkem kohtuvaidlusi kui Eesti advokaadid terve aasta jooksul menetleda suudavad. Talupidamine = 99% ropp töö + 1% lootust armastusele.

Ega järelkasvul paremini lähe. Indrek, Andrese poeg, saadetakse linna kooli, et ta sääl haritud inimeseks sirguks. Tulemus? Ta õpib mõtlema, mis on juba iseenesest suur viga. Teda tabab parandamatu deprekas.

Poolsegaseks muutunud Indrek satub revolutsiooniliste ideede keerisesse. On aeg muuta maailma! Aga näe, maailm ei taha muutuda. Eriti Eestis. Kõik nõuavad õigust, kuid keegi ei tea, mis see päriselt on. Kahjuks neelab revolutsioon ka rohkelt pappi ja närv peab olema külmem kui talisuplejal.

Indrek abiellub. See peaks olema ilusate aegade algus! Aga läheb nii, nagu suvise Eesti ilmaga: stardib päikesega ja finišeerib rahetormiga. Armastus kulub nagu pastakas – alguses kirjutab hästi, aga lõpuks jätkub tinti ainult surmatunnistuse jaoks.

Tagasi Vargamäele, sest miks mitte lõpetada seal, kus kõik juba alguses valesti läks? Põllud on alles, soo kah, hingehaavad niisamuti. Kus karuperses nood tõde ja õigus siis ikkagi on? (Vastus: pole aimugi, aga tasub edasi otsida.)

Kui tahad teada, miks eestlane armastab tööd ja kannatusi ja miks ta enam tänavaile protestima ei tule – loe Tammsaaret. Kui ei viitsi lugeda, siis pea meeles Veidemanni Reinu sõnu: „See on krestomaatiline tüvitekst, mitte postmodernistlik eskapistlik eksistentsialism!"

„Kevade” (1912-1913)

Rahvuspsühholoogilise süvaanalüüsi raport

Paunveres saab igavus otsa koolikella kõlinaga. Lutsu „Kevade“ on nagu Eesti oma "Sõprade" sari, ainult et Joey’sid on vähemalt kolm ja nad kõik kannavad takuseid talupojapükse.

Arno, introvertne pehmo. Kui Paunveres oleks telekas, vaataks Arno ainult dokusid ja tunneks end süüdi kõigis maailma hädades, mida seal näidatakse. Südamlik, vaikne, targem kui enamus. Unistab, armub, aga ei ütle suurt midagi – klassikaline eesti mees juba noores eas.

Teele, Paunvere printsess, kes oskab nii patsi punuda kui ka ussimürki tilgutada. Tüdruk, kes teab, et ta meeldib poistele, ja laseb neil enda pärast lahinguid pidada. Kui keegi teeb koerust, on Teele tavaliselt turvalises kohas, aga Tootsiga keerutatud polkat mäletab elu lõpuni.

Toots, Eesti kirjanduse esihuligaan ja köstri krooniline peavalu. Tänapäeval tuleks Toots kooli ATH-diagnoosi ja energiajookidega. Tema trikid koguks Tiktokis miljoneid vaatamisi. Tegudemees, kel on alati plaan – katastroofiline, kuid elluviidav.

Tõnisson, eestlaste (natuke vormi kaotanud) Schwarzenegger. Kui ta rusika lauale virutab, liigub piibli kaanel kuldne rist paigast. Tõsine, aus ja alati valmis rehkenduseks ja maadluseks. Tema moto võiks olla kaitseväe lipukiri: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!“

Imelik, tippmuusik ja poole kohaga meesmodell Paunvere põlluservalt. Imelik annab palju kontserte, kekutab, poosetab, räägib üldiselt vähe ja kui räägib, siis Teele kuulab teda, suu lahti ja jalad laiali.

Kiir, snoobide pere võsuke, ninatark ja lobamokk, vares igas hädas. Kui Paunveres tehtaks raadiot, oleks Kiir seal saatejuht ja poliitpropagandist. Nõukogude ajal oleks ta olnud aktiivne partorg ja väsimatu KGB informaator.

Lible, filosoofist napsinina, kerkokella kolistaja. Puistab rohkelt mõtteteri, mis jäävad kõlama kindlamalt kui Lauri õpetussõnad. Kui elu annab Liblele sidruneid, teeb ta neist viina – ja jagab kõigile.

Köster, koolipapp, kelle igapäevane kasvatusmeetod vastab traditsioonilistele väärtustele: peksa piibli ja kepiga. Mees, kes usub siiralt, et tarkus jõuab õpilasele kiiremini pähe, kui tagant taguda. Tegelikult on tal pehme süda, aga ta ei näita seda välja, muidu kulub ruttu ära.

Laur, ainuke täiskasvanu Paunveres, kelle närvid on valmistatud terastraadist. Tark, rahulik ja õiglane mees, kelle ees võtab isegi Toots kaabu peast. Aga miks ta selle häälest ära viiuli Arnole sokutas?! Kui Laur oleks Pokemon, oleks ta ilmselt Alakazami ja Metagrossi ühine poeg.

Tehisarutus

Uitan krati õhulossis

Tuleb rääkida ajast ja arust. Tehisajast ja tehisarust. Avasin kasutatud raamatute poe Kaemuse kodulehe (kaemus.ee) ja uurisin, kas mõni mu surematuist teoseist on kah sinna sattunud. Jah, on: „Viisteist naeratust”. Tutvustav tekst kõlab nõnda.

Marek Kahro jutukogu „Viisteist naeratust“ koondab endas erinevaid inimtüüpe ja elulisi olukordi, mille keskmes on sageli ootamatud pöörded või peidetud motiivid. Iga jutt kujutab endast eraldiseisvat tervikut, kuid neid seob üldinimlik alatoon – otsingud, igatsused ja vastuolud, mis avalduvad kas vaiksete hetkede või ootamatute tegude kaudu. Juttude peategelased on enamasti tavalised inimesed, kelle elud kannavad endas midagi äratuntavat, kuid sageli ka kergelt nihestatut. Situatsioonid, millesse nad satuvad, toovad esile mõra argirutiinis, olgu see siis moraalne komistamine, veider kokkusattumus või sisemine murdepunkt.

Kahro tekstid on napisõnalised ja täpsed, dialoogid peavad kandma mitut tähendust, ja jutustaja roll jääb sageli varju. Mitmes loos varitseb aimatav iroonia või isegi must huumor, mis ei taandu pelgalt efektile, vaid on seotud tegelaste valikute ja väärtushinnangute paljastamisega. Naeratus – nagu pealkiri vihjab – ei ole alati siiras või rõõmus; see võib olla ka kaitserefleks, teesklus või viimane järelejäänud side normaalsuse ja laguneva sisemaailma vahel. Lugejale ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid pigem vihjeid ja võimalusi, kuidas iga lugu võiks edasi minna ka pärast viimast lauset.

Marek Kahro on eesti proosakirjanik, kes on avaldanud nii romaane kui lühiproosat. Teda iseloomustab täpne stiil ja huvi inimese psühholoogiliste seisundite vastu. Tema looming on sageli mõjutatud igapäevaelu tähelepanekutest, kuid ta lisab neile kihistusi, mis nihutavad tavapärase piire. „Viisteist naeratust“ on mitmetasandiline kogu, milles kirjutaja ei otsi sensatsiooni, vaid keskendub sisemisele pingele ja inimsuhete nüanssidele. See raamat sobib lugejale, kes hindab lühiproosa vormi, peenet karakterikujundust ja vaikse ärevuse atmosfääri.

Selle sõnalaviini on tekitanud ilmselgelt tehisaru ehk kratt. „Viisteist naeratust” ei ole mingil juhul jutukogu. Ühtki tegelast nimeliselt mainitud pole, sest kratt ei teagi neid. Ka süžeest pole jälgegi, ainult tohutu üldsõnaline laterdamine. Kes otsib „mitmetasandilist” lühiproosat, saab kõvasti petta. Ehkki jah, musta huumorit ja ootamatuid pöördeid võib tollest raamatust leida küll.

Kratt käitub nagu lobasuine koolipoiss – kui teemast mõhkugi ei taipa, siis luuletab midagi kokku. Seejuures tuleb jutt võimalikult pikaks venitada, küll üht-teist täppi läheb. Kratt on ainult mudeldaja, skeemitaja ja matkija. Ta ehitab õhulosse, millel sageli puudub toekas vundament.

Krati aju
Autor: Kratt

Veidi sirvides selgub, et ka teiste Kaemuses müügil olevate raamatute sisukokkuvõtte on loonud kratt. Ühest küljest on see mõistetav, sest tutvustada tuleb sadu raamatuid ja kratt aitab ülesannet tunduvalt kergemaks teha. Aga ei maksa unustada, et tehisaru kui töövahend pole veel piisavalt lollikindel. Muide, minu raamatute adekvaatsed tutvustused leiab vaevata suuremate raamatupoodide lehtedelt ja ka siitsamast blogist. Kusjuures, need kõik on kirjutanud luust ja lihast inimeseloom: mina.