Las jumal olla seekord lätlane

Pöörame pilgu lõunasse

Kui hiljuti Jupiteris filmivalikut sirvisin, jäi silma üks haruldane loomake: vana Läti komöödia „Jaaniöö värvi limusiin” (Limuzīns Jāņu nakts krāsā, 1981). Kummalisel kombel polnud ma sellest peaaegu et meistriteosest kunagi midagi kuulnud. Vaatasin siis ja mõtlesin: kui keel ja nimed ära vahetada, oleks tulemuseks pesuehtne Eesti film.

Lätlased ongi ju lätikeelsed eestlased. No palju meil neid erinevaid geene on! Ometi ei tunne me lõunanaabreid kuigi hästi. Ei tahagi tunda. Keele poolest oleme seotud ikka soomlastega, tahame olla nende moodi, elada sama rikkalt ja rõõmsalt. Aga vahel tasuks oma nipsakas nina ka lõunakaarde pöörata.

Mille järgi me Lätit tunneme? Poelettidelt vaatavad vastu Laima, Kārums ja Cido. Pilvede kohal tiirutavad airBalticu linnukesed. Riias on tore loomaaed, Jūrmalas kenad liivarannad ja Siguldas värvilised kepid. Valka on aga kõige tähtsam linn, sest sealt saab odavat kärakat.

Muusika kaudu on lätlased meieni jõudnud mitmest suunast. Vanem põlvkond mäletab kindlasti Raimonds Paulsi ja Laima Vaikulet. Kui ma teismeline olin, vallutas eestlaste südameid Brainstorm ja meie tüdrukud saatsid kilode viisi armastuskirju Renars Kaupersile. Moodsa muusika austajate kõrvu on võib-olla jõudnud Triana Park ja Aminata. Eurovisioonifännid teavad, kes on Marie N, Samanta Tina, Justs ja Dons. Kümmekond aastat tagasi üritas Eestis kanda kinnitada süldilaulja Lauris Reiniks. Ooperisõbrad peaks olema hästi kursis metsosopran Elīna Garanča saavutustega.

Mis Läti kirjandusse puutub, siis sellega on kehvad lood. Küsimus suurele ringile: nimeta mõni kuulus Läti kirjanik! Mistahes kirjanik. Ee... noh... seda et... Jääd vastuse võlgu? Pole viga, läti keele mõistjaid on Eestis häbiväärselt vähe ja seetõttu jõuab ka lõunanaabrite kirjandust siia maile napilt. Igatahes tasub neil, kes „Kuldvillakusse” kandideerivad meelde jätta üks Läti kirjandusklassik: Rainis. Lihtsalt Rainis. (Kodanikunimi Jānis Pliekšāns, elas 1865–1929, tuntumad teosed „Tuli ja öö” ning „Indulis ja Ārija”.) Tema abikaasa Aspazija oli samuti kirjanik. (Elza Pliekšāne, 1865–1943, tuntuim teos näidend „Hõbelinik”.) Ja nii saimegi kahe Läti kirjandusklassikuga tuttavaks, vaeva ei mingisugust.

Ka Läti filmi- ja telekunst on meil üsna tume maa, ehkki vähemalt draamasari „Pikk tee düünides” peaks panema nõukaaegsetel inimestel kellukesed mälus tilisema. 1981 oli läti filminduses erakordselt hea aasta, sest nii „Düünid” kui ka „Jaaniöö värvi limusiin” valmisid just selle aastanumbri sees.

„Limusiini” tegevus saab alguse ühest saatuslikust loteriipiletist, millega tädi Mirta võidab tutika valge Žiguli. Sel jõledal ajal, kui tavakodanik võis auto osta vaid riikliku loaga, oli iga neljarattalise masina omanik õnneseen. Aga Mirtale ei too „limusiin” sugugi õnne. Autouudist kuuldes ilmuvad tema õuele kohe kauged sugulased: isepäine haritlane Dagnija, varast keskeakriisi põdev Ēriks ja nende teismeline poeg Uģis ning salakaval pugeja Olita, tema „kuldsete kätega” mees Viktors ja nende litsakas tütar Lāsma. Limusiinile heidavad noolivaid pilke ka naabrid Jāzeps ja Veronika. Algab halastamatu lahing selle nimel, kellele tädi Mirta oma Žiguli pärandab. Nagu kannatusi ja kirgi veel vähe oleks, tekib Ēriksi, Uģise ja Lāsma vahel veider armukolmnurk.

„Jaaniöö värvi limusiin” on lõunanaabrite populaarsemaid filme, milles leiduvaid kilde („Lapsetegemiseks pole aega!”, „Kas ma musi ei saagi?” jpt) teavad lätlased loomulikult peast. Filmis on väike – tegelikult kaalukas – viide ka Eestile. Nimelt tahab neiu Lāsma kohutavalt Munamäele minna. Koguni nii väga, et Munamäest kujuneb filmi edenedes lausa omamoodi Eldoraado, nooruse, armastuse ja valgete ööde pühitsuspaik. Räägitakse, et ennevanasti korraldasid lätlased Munamäele palverännakuid üksnes selle filmi mõjul.

Kuna tegevus toimub suuresti jaanipäeva paiku, näidataksegi „Limusiini” Läti televisioonis igal aastal just sel päeval. Kindlasti pole õige öelda, et „Jaaniöö värvi limusiin” on Läti „Siin me oleme”. Viimane mõjub pigem lõbusate sketšide kogumikuna, mis kuidagiviisi nõrga, pea olematu süžee külge liimitud. „Limusiin” kuulub mitmekihilisema loo, selgelt välja arendatud tegevustiku ja nüansikamate rollisoorituste tõttu kõrgema kategooria komöödiate sekka. Aga nagu alguses vihjatud: temaatiliselt ja teostuslikult pole „Limusiinil” ja keskmisel (nõukogude) Eesti filmil kuigi palju vahet.

Läinuks ajalugu teisiti, võinuks läti hõimud võtta üle liivi keele ja me ei vaataks lätlaste kui mingi võõra kuuevarbalise balti rahva peale, vaid kohtleks neid soojalt ja südamlikult nagu hõimuvendi. Muide, liivi keel ei ole veel lõplikult välja surnud ja nii mõneski lätlases voolab tegelikult tilgake liivi verd. Järeldus: lätlased on pooleldi ugri tõugu. Aga kumb pool neil ugri on, seda ma küll öelda ei oska.

Head pesupäeva!

Saturday Night Fever

Juba ammusest ajast on sauna köetud ja leili võetud ikka laupäeviti. Kusjuures, „laupäev” on päris iidne sõna, mis võeti meil arvatavasti kasutusele juba üle tuhande aasta tagasi viikingite mõjutusel. Vanapõhja keeles tähendab laugardagr pesupäeva. Samale tüvele – laugar ehk pesuvesi – on põhjamaalased tänini truuks jäänud. Palun väga: islandi ja fääri laugardagur, rootsi lördag, taani ja norra lørdag, soome lauantai. Ka meile lähedastes isuri ja vadja keeltes on laupäev selgesti äratuntav: laukopäivä. Muide, laugar ja laundry on samuti omavahel suguluses.

Kui liikuda lõuna poole, lätlaste ja leedulaste juurde, siis sealkandis nimetatakse laupäeva lihtsalt kuuendaks päevaks: sestdiena ja šeštadienis. Väga pragmaatiline.

Inglise, kõmri, iiri ja hollandi keeles on laupäev pühendatud Saturnile: saturday, dydd sadwrn, de sathairn, zaterdag. Küllap näitasid eeskuju roomlased, kes laupäeviti Saturnust, peajumal Jupiteri isa, kummardasid ja talle sel päeval viljaohvreid tõid.

Mis aga erinevaid keeli uurides kohe silma jääb – suuremas osas Euroopast on laupäev tuletatud sabatist. Saksa samstag, prantsuse samdi, vene cуббота, hispaania sàbado, itaalia sabato, katalaani dissabate, ungari szombat, poola sobota, horvaadi subota, malta is-sibt, kreeka Σάββατο jpt. Aluseks muidugi juutide hingamispäev ehk שַׁבָּת (shabbat).

Baskid ja võrokesed on aga kõige loomingulisemad Euroopa rahvad, kes teistelt ei laena, vaid mõtlevad oma peaga. Võrumaal käiakse sannan puulpääväl ehk poolpäeval. Baskide larunbat oleks toorelt tõlkides hoopiski „kohtumine sõpradega”. Millal siis veel sõbraga kokku saada, kui mitte laupäeval?

Eesti keeles on „laupäeval” teinegi tähendus: tähtpäevale või pühale eelnev päev. Just sellisel laupäeval sooritatud rituaalid on eriti tugeva väega. Nii on meil kombeks jagada kinke jõululaupäeval ja teha jaanituld jaanilaupäeval. Marti joostakse mardilaupäeval, katri kadrilaupäeval. Varasemal ajal tähistati vastlapäeva paastuaja laupäevana. Enne seda, kui vene võim näärid oma punase juraga ära rikkus, nimetas vanarahvas aasta viimast päeva näärilaupäevaks.

Samas vaimus jätkates võib kalendrisse märkida ka künnilaupäeva, karjalaskelaupäeva, rukkimaarjalaupäeva, lastekaitselaupäeva, eesti keele laupäeva ja taasiseseisvumislaupäeva.

Need read on kirja pandud ühel üsna tavalisel neljapäeval ehk... reedelaupäeval.

Kuhu jäi kukk?

Esimene koolipäev lõppes suure pettumusega

Minu koolitee algas täpselt kolmkümmend aastat tagasi. See oli praegusega võrreldes hoopis teine aeg. Võsas varitsesid dinosaurused ja maanteel müttasid mammutid. Pakkisin oma väikese kivikirve ranitsasse, tegin kodustatud hundile pai ja läksin.

Tegelikult ei mäleta ma oma esimesest koolipäevast suurt midagi. Meelde on jäänud ainult paar hägust hetke, kui istusin aulas venna kõrval, ümberringi võõrad näod ja võõrad seinad. Kõik tundus nii arusaamatu. Ma polnud elevil ega hirmul, lihtsalt segaduses. Oli paras vedamine, et mu vend läks kaheteistkümnendasse ja sain tema käekõrval kooliteed alustada, vastasel juhul oleks mu pisike maailm vist täielikku kaosesse vajunud. Igatahes lisas selline vennalik teatepulga üleandmine edasiseks jõudu.

Ei mäleta sedagi, milliseid lilli ma õpetajale viisin ja kas üldse viisin. Esimesed muljed koolimajast ja klassiruumist on samuti peast kadunud. Küll aga mäletan, et kandsin valget triiksärki, veidi lontivajunud musta kikilipsu, tavalisi teksaseid ja mõmmipildiga botaseid. Esimene siidvest, viigipüksid ja kingad tulid alles kunagi hiljem. Pärast aktust ei järgnenud kodus mingit pidu ega kringlisöömist. Muide, ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine polnud pillerkaaritamiseks piisavad põhjused. Mu kodus on kehtinud alati sama reegel, mis kloostris: pidu on saatanast.

Aabitsaid ei andnud meile kätte direktor või õpetaja, nagu mõnes koolis kombeks. Need jagati kiiruga välja aula ukse taga, kohe enne sissemarssi. Ootasin aabitsat väga. Juba lapsena armastasin raamatuid ja aabits oli minu jaoks Üks Eriti Tähtis Raamat. Enne kooliminekut olin jõudnud päris mitme erineva aabitsaga tutvust teha. Lemmikuks sai Karuaabits. Kusagilt jäi aga kõrva, et õige aabitsa kaane peal seisab hoopis kirju sabaga kukk. Üht sellist olin ka käes hoidnud ja sealt veidi lugenud.

Ja oh seda pettumust, kui aula ukse taga anti mulle pihku säärane pasakollane aabits, mille kaanel polnud ei kukke ega karu. Üleüldse oli tegemist lapsevaenuliku lektüüriga. Tekstid olid rasked ja pildid igavad. Oskasin muidu soravalt lugeda, aga sinna aabitsasse oli sattunud niisuguseid hirmsaid sõnu, mis mulle tõsist raskust valmistasid. Muumipere jõulujutus esines näiteks Tusklikupreili. No katsu neid tähti kiirelt ja korralikult kokku lugeda!

Nüüd sama aabitsat sirvides mõistan, mida autorid taotlesid. See oli esimene okupatsioonijärgses Eestis ilmunud aabits, õieti küll soomlaste toel välja antud ja sealpool lahte ka trükitud. Tekstiosa koostaja Viivi Luik soovis, et pisikesed eestlased teeksid juba varakult tutvust Koidula, Liivi, Tuglase, Haava ja Ennoga, õpiksid armastama oma kultuuri, loodust ja rahvast. Samas ei tohi laste vaimseid võimeid kunagi ülehinnata. Minule meeldis pigem ninnu-nännu kirjandus, selline Disney-värk. Palju ilusaid pilte ja lihtne tekstipudi.

Luige-Kokamäe aabitsas on ka sisu, mis mõjub tänapäeval üsna veidralt ja tekitab isegi kohmetust. J-tähe juurest leiab sellised näitelaused: "Jumal, kaitse meie maja. Kaitse meie ema ja isa. Kaitse ka kõiki lapsi." Ülestõusmispühasid kirjeldavas jutus aga: "Lapsed nurusid: "Ema, loe Jeesusest!"" Sellele järgneb pikk tsitaat piiblist. Üheksakümnendate alguses polnud ilmselt päris selge, millises vaimus peaks lapsi harima. Kohati arvati, et kristlikud tõekspidamised kuuluvad igal juhul isamaalisuse juurde, nii nagu vanal hääl Pätsi ajal.

Kõhedust tekitab ka Luige omaloominguline lugu ühe perekonna reisist Rootsi. Kokamägi joonistas sinna kõrvale Estonia laeva. Tolleks ajaks, kui me klassis selle jutuni jõudsime, oli laev juba merepõhjas.

Samas jutus öeldakse muuhulgas: "Söödi ka teistmoodi sööke, nagu näiteks spagettit, jogurtit, müslit, kiivisid ja isegi tigusid." Tõepoolest, kolmekümne aasta eest olid jogurt, müsli ja kiivid siinmail veel üsna eksootilised. Teod pole õnneks meie toidulauale jõudnudki. Tasub ka tähele panna, kui palju on õigekeel vahepeal muutunud. Tookord söödi spagettit, nüüd aga spagette.

Ehkki esimeses klassis ei tekitanud aabits minus sooje tundeid, hoian seda endiselt oma riiulis. Hea vahel võtta ja sirvida.

Mis esimesel koolipäeval veel juhtus? Sain teada, et koolidirektori nimi on Kool. Tundus täitsa loomulik. Õige politseiniku nimi on ju Võmm, puusepa nimi on Puusepp ja arstidel on nimeks kas Haigla, Süstal või Stetoskoop. Kolmekümne aasta eest olid asjad nii lihtsad. Direktor Koolil oli must habe ja kõva hääl. Aga mida ta kõneles – jälle auk.

Mu esimene klassijuhataja oli Kivi. Kusjuures, Kivi-ajal oli hea elada. Ta tegi meile selgeks, et õpime B-klassis. See tegi mind natuke kurvaks, sest A on tähestikus ju ikka enne B-d. Järelikult pidid A-klassi lapsed olema kuidagimoodi paremad. Õnneks läks see tunne kiiresti üle.

Kui olin mõne päeva või nädala koolis käinud, tuli postkasti järjekordne "Miki Hiire" number. Esikaanel oli arvutiklass, õpilasteks hiired ja pardid. Tollal polnud arvutid veel kuigi levinud ja internetti polnud õieti ollagi, aga kooliga tutvudes olin juba arvutiklassis käinud. Kogu sealne aparatuur, kõik need ekraanid ja kastid ja juhtmed näisid nii ulmelisena. Saime loa mõnd arvutit proovida ja oma nime sisse trükkida. Mina ei julgenud.

Aga selle "Miki Hiire" lugesin kohe läbi. Hoopis ägedam kui kuketa aabits.