Sinimustvalgeke ja seitse pöialpoissi

Kõik algab maast

Hoiame pöialt ja pöialpoisse!

Eesti lugu on nagu üks kurb, õudne ja kannatuserohke, kuid ikkagi suhteliselt õnneliku lõpuga muinasjutt. Sinimustvalgeke sündis külmal veebruaripäeval 1918, ämmaemand talle palju elulootust ei andnud, punased kurivaimud tahtsid maimukese ära tappa, aga näe – hing jäi ikkagi sisse! Varases nooruses langes Sinimustvalgeke kurja punasortsi nõiduse alla ja viibis pool sajandit varjusurmas, kuid viimaks virgus ning elas mühinal edasi, kaunimana kui iial varem.

Loomulikult pole lugu veel läbi, muinasjutt läheb aina edasi. Sinimustvalgeke ei saa kuidagi hakkama ilma pöialpoisteta (või pigem heade hiiglasteta), kel nimeks Euroopa Liit ja NATO. Peipsi-tagune kurivaim kiusab teda endiselt, aga praegu on ta kaitstud. Ja ega Sinimustvalgeke ole nii õrnuke midagi, ta oskab ka enda eest seista.

Eesti keel ja kultuur võrsuvad maast. Kõik algab maast ja lõpeb maas. Vabadussõja algul polnud enamik eestlasi kuigi motiveeritud punaarmeele vastu hakkama. Lootust nappis. Võidelda vabaduse eest – mis mõttes? Kellelgi polnud toona veel aimu, mida tähendab oma riik. Kuidas selle eest võidelda? Kas üldse tasub võidelda, kallist verd valada?

Siis tuli ajutiselt valitsuselt vägev lubadus: kõik vabadussõjalased saavad maad! Maapuudus oli talurahvast juba hulga aastaid kammitsenud, ei jätkunud kõigile tööd ja leiba. Tsaariajal oli tuhandeid eestlasi välja rännanud, kes kuhu, silme ees ikka põld ja karjamaa. OMA põld ja karjamaa!

Eesti keel on imelihtne!

Maalubadus andis vabadusvõitlusele tähenduse. Orjal pole põhjust maa eest võidelda, peremehel küll. Uhke on öelda – minu maa! Minu kartulivaod, minu pohlamättad, minu kraavikaldad ja laulvad luited. Väikestest minadest saab ühe suure meie. Vahel läheb see meelest. Aga ilma meieta ei ole ka minasid.

Vabadusvõitlus kestab. Lõppu pole näha. See on väikese riigi ettemääratud saatus.

Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust?

Mina tean!

Möödunud aasta detsembris palus Naisteleht mul vastata mõnele küsimusele. Samad küsimused esitati ka teistele tuntud kodumaistele krimiautoritele. Nagu selgus, anti väga erinevaid vastuseid. Alljärgnevalt minu omad.

Pixabay

Mis köidab sind krimilugudes? Kuidas jõudsid põneviku kirjutamiseni?

Põnevuslugude puhul köidab mind kõige enam nende vastandlik iseloom. Enamasti on põnevikud tumeda sisuga, käsitletakse kuritegevust, vägivalda ja tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Samas on see pandud kergesse ja vahel isegi mängulisse vormi. Krimilugu ei ärgita lugejat niivõrd kaasa mõtlema, kuivõrd mängima. Autor õrritab teda oma küsimustega: kes on kurjategija, kuidas ta tabatakse, kas kõik on ikka nii, nagu näib?

Ma ise sattusin põnevike lainele poolkogemata. Esialgu tuli isu kirjutada üks korralik õudusjutt, midagi Stephen Kingi stiilis. Kirjutamise käigus sain aru, et õudukat siit küll ei sünni, pigem mõrvamüsteerium. Aga väike kõhedus on mu raamatutes ikka sees.

Sinu viimase kriminaalromaani esimene lause?

Mu viimane romaan „Poiss, kes mängis madudega” algab sõnadega, millega võiksin alustada ka oma autobiograafiat: „Kõik arvavad, et ma olen hull.”

Kuidas sündis su raamatutes tegutsev detektiiv?

Peamist rolli täidab mu raamatutes kriminaaluurija Hando Oras. Algselt pidi ta olema vaid episoodiline tegelane, kuid miskipärast kasvas palju suuremaks ja tähtsamaks. Minu silmis ei olegi ta kuigi huvitav tüüp, sest tal puuduvad märkimisväärsed kiiksud. Hando on eeskujulik politseinik, abielumees ja kahe lapse isa, kes tegeles nooruses edukalt poksiga. Sügavalt usklikuna käib ta kirikus ja usub jumalasse.

Oma siira usu tõttu satub ta moraalsete dilemmade võrku. Ebatavalisi mõrvajuhtumeid lahendades peab ta seisma silmitsi intelligentse, aga äärmiselt ohtliku psühhopaadiga, kelles pole grammigi inimlikkust. Hando, kes püüab igaühes näha ainult head, satub tema lummusse. Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust – see küsimus painab mind vaat et sama palju kui Handot.

Mis on loo väljamõtlemisel kõige raskem?

Minu jaoks pole lugude väljamõtlemine keeruline. Kui on hea teema ja õige tunne, hakkab jutt nagu iseenesest veerema. Hoopis raskem on lugu parajas kohas pidama saada. Ei tasu ju lugejat ülemäära väsitada.

Kuidas valmistud, eeltööd teed, kas küsid ka mõnelt erialainimeselt nõu?

Kui raamatus tegutsevad politseinikud, kes lahendavad kriminaalseid juhtumeid, peab ka autoril olema natuke aimu Eesti õigussüsteemist. Olen põhjalikult uurinud meie kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse läbiviimise korda, lugenud politsei- ja piirivalveameti ajakirja Radar ja sirvinud materjale, mille järgi sisekaitseakadeemia tudengid õpivad. See kõik annab vajalikku taustainfot, ehkki loo enese seisukohast on olulisemad siiski haarav tegevustik ja värvikad karakterid.

Põnev krimilugu ei saa kunagi olla läbinisti realistlik, sest enamik kriminaalmenetlusi on tegelikult igavad bürokraatlikud toimingud, kust puuduvad riskantsed haarangud, tagaajamised, süžeepöörded ja püänt. Seetõttu – andku nüüd tulised krimifännid andeks – kuuluvad krimkad pigem fantaasiakirjanduse valdkonda.

Kes on su oma lemmikkirjanikud?

Tõtt-öelda ei ole ma ise suur krimkade austaja. Hindan kõrgelt teada-tuntud klassikuid, eriti selliseid monumentaalsete ajalooromaanide autoreid nagu Karl Ristikivi või Mika Waltari.

Kõige erilisem vastukaja?

Kohtasin hiljuti üht kirjandushuvilist noort, kes ütles, et luges varem peamiselt ingliskeelset kirjandust. Kui ta avastas minu raamatud, hakkas ta rohkem eestikeelseid romaane lugema. Teinekord sattusin kokku ühe soliidses eas prouaga, endise kirjandusõpetajaga. Ta rääkis, et võttis pahaaimamatult ette mu raamatu „Seal, kus näkid laulavad” ja pidi selle pärast terve öö üleval olema. Ei saanud enne raamatut käest, kui viimane lehekülg läbi ja väljas juba valge. Olin muidugi meelitatud.

Millal on oodata järgmist põnevikku?

Kõik sõltub kalli muusa tujust ja tahtmisest.