25. märts 2019

Pesapuu ja neetud raud

Koduigatsus, olgu see nii kurb, traagiline ja lämmatav kui tahes, kuulub kahtlemata eestlaslike iseloomuomaduste põhikomplekti. Punane vägivald jättis läinud sajandi neljakümnendail kodutuks kümneid tuhandeid eestlasi. Tagasi igatsesid need, kes viidi itta ja need, kes pagesid läände.

Ruttasid relsside raual
rattad, kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi,
risti ei kellegi haual.
Kõrged kuused kohisesid.
Ainukesed kaasatundjad.

Nõnda nägi küüditamist Kalju Lepik, pagulane. Ta kirjutas:

Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õigluse järele.

Ja veel:

Küsib kas Siberi tundras mees põlvili surutud põrmu
küsimust: olla või ei? - Olla on orjale kõik.

Kajaka kaugenev kisa, kas kaugeneb kuhugi randa?
Helsingör kusagil on, kusagil Taanimaa rand.

Sedavõrd ausal ja kompromissitul moel saavad Lepiku luules kokku küüditatud ja pagulased. Ikkagi üks rahvas, mis sest, et kahte ilmakaarde laiali puistatud. Ikkagi üks, ehkki osad tiriti ja teised tõugati. Kes rongiga, kes paadiga. Kõik kannatasid. Ka pagejad olid represseeritud, ka küüditatuid ja koonduslaagreisse saadetuid tuleb pidada väliseestlasteks. Just, ikkagi üks rahvas!

Pexels
Pesapuu on linnule maailmapuu, see ühendab mullakamarat pilvesiiluga, tegelikkust unistustega, keha hingega. Kui lind pesast röövida ja puuri pista, vaikib ka tema laul. Süda igatseb pessa, igatseb tuttavaid oksi, korpa ja lehesahinat, igatseb oma puud. Seda ilusat ja elusat, jõudsalt aastaringe kasvatavat.

Puu suurim vaenlane on raud. Soomeugrilaste mütoloogias ilmneb kahtlaselt sageli raua ohtlik loomus. (Näiteks: "Kalevala" üheksas runo, millel põhineb ka Veljo Tormise "Raua needmine".) Rauaga võib palju kurja korda saata. Rauast on puur, mis võtab linnult vabaduse ja rauast ka kirves, millega raiutakse maha tema pesapuu. Rauast on rööpad, millel sõitsid rongid Siberisse ja raudrattad vagunitel, kus kodutuks jäetud süütud inimesed loksusid. Rauast on ahelad ja trellid.

Igatsus jääb alles ka siis, kui ootus ja lootus on tuhmunud. Igatsus hoiab lootust elus. Kui pesapuu põlema süüdata, kerkib sellest nii vägev ja valus leek, et see sulatab ahelad, trellid ja rööpad. Uus pesapuu võrsub söestunud köndi asemele.

Kalju Lepik saabus tagasi kodumaale 1990. aastal. Koerus, oma sünnikohas kirjutas ta:

Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks.
Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. 
Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, 
isad ja emad. 
Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. 
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.