Eestlane väldib komplimente. Ta ei taha kiita kellegi suurepärast välimust, peeneid kombeid ega head tööd. Elu on harva kiiduväärne, inimene mitte kunagi. Sadade rändrahnude vahel pesitsev eestlane on ka ise kivistunud.
 |
| Pixabay |
Ent isegi Lihavõtte-saare kivipeadel on üks pehme koht, millele vajutades võib kolossi upakile ajada. Kui eestlane kuuleb võõramaalast eesti keeles rääkimas, poetab ta suure ja siira komplimendi.
Ivar Ivask luuletas kord: "Ma elan kindlalt oma keeles, kus iga sõna on mu sünnikoht." No kas saab ühe keele kohta vägevamalt ütelda? Ivaskile oli eesti keel isa keel. Tema ema oli lätlane, kodu- ja töökeeleks aga põline Deutsch. Veel luuletas ta: "Saame kord lauluks / Shakespeare'i keeles / ära ahasta sõber luuleta / luuleta kuni tõlgitakse".
Shakespeare'i keel kõmiseb võimsamalt kui Tammsaare oma. Kõmin kurdistab. Lihtsam on laulda kellegi teise keeles.
Oma keel ei pea olema emakeel. Kodumaa ei pea olema isamaa. Aga vere tuike vastu ei saa. Kelles on kasvõi tilgake eesti verd, tunneb tõmmet selle soo- ja paepealse maa järele. Eesti keel on mõistatuslik, haruldane ja lummav nähtus. Umbes nagu virmalised. Kui virmalisi oleks kuulda, kuuleksime eesti keelt.
*
Geenide poolest ei erine eestlane karvavõrdki naaberrahvastest. Oleme võrsunud samast kännust koos baltlaste ja loodevenelastega. See, mis annab eestlasele õiguse pidada end haruldaseks, on keel. Maailmas kõneldakse peaaegu 500 erinevat indoeuroopa keelt, soomeugri keeli on alles jäänud vaid mõned kümned. Eesti keel pole niisama alles. See kasvab, õitseb ja viljub, levitades müstilisi seemneid ka üle Peipsi, Koiva ja Läänemere. Vaadake, kui paljud välismaalased tahavad õppida eesti keelt!
Kui eestikeelne tekst tõlgitakse näiteks inglise või vene keelde, kaob selle salapära. Tõlkimisel asendatakse üks keel teisega. Aga mis saab meelsusest? Kas meelsus kandub kadudeta ühest keelest teise? Kipume ju mõtlema, et kõigepealt tuleb keel ja siis ka meel. Kui kõik venelased õpiksid ära eesti keele, saaksid nad eestimeelseks. Ugrimugri naiivne loogika, milles peitub ometigi tõetera.
Keel on võti, mis avab värava meele juurde. Kes pühendab end eesti keele saladusse, ei ole enam endine. Ta näeb maailma uue pilguga, läbi rukkilillesiniste prillide. Venekeelne eestlane tundub sama ebaloomulik nagu uimedega jänes. Eestikeelne venelane on aga täiesti aktsepteeritav olend, midagi kährikulaadset. Ta on kiiksuga, aga oma.
Keel pole üksnes suhtlusvahend, vaid ka mõistmise instrument. Eestlast saab mõista ainult eesti keeles.
2019 on eesti keele aasta!
