Eesti veed ja Eesti teed, Eesti mäed ja Eesti väed

Eesti pole saar, rohkem nagu poolsaar. Või veerandsaar. Läänest ja põhjast uhavad Eestit merelained, idas kaitsevad kantsi järve- ja jõeveed. Eesti süda on aga Võrtsjärv. Kaks tähtsat arterit, Suur ja Väike Emajõgi, elustavad oma vetega puid ja maid. Igal Eestimaa veresoonel on oma nimi. Pärnu, Pedja, Pirita, Piusa ja Põltsamaa. Võhandu, Jägala, Ahja, Õhne ja Kasari. On Sinijõgi, Mustjõgi ja Valgejõgi. Puhas Eesti värk. Kõiki ojasid ja järvi ei jõua üles loetledagi.

Pixabay

Veed on ühtlasi teed. Muistsel ajal usaldati maad vähem kui vett. Maised teed olid konarlikud, porised, võsased. Vesi kandis kaupu ja reisuselle lahkelt punktist A punkti B, vahel isegi punkti C. Aga praegusel ajal tahetakse rohkem asfaldi peal sõita. Loeb kiirus, sirgus ja siledus. Elutee on täis ootamatuid kurve ja auke, mõni ime siis, et seda ilusate maanteesirgetega tasakaalustada püütakse.

Teed ja veed kulgevad mägede vahel. Mäed, mille ürgjää kümne tuhande aasta eest mulla- ja liivataignast valmis voolis, on küpsenud kõva koorikuga pätsideks. Neid pätse ei puutu keegi, enne kui Taara viimsel söömaajal võimsa noa haarab ja Munamäest mitu viilu lõikab. Hammustab ka Emumäge ja Vällamäge, kelgu- ja suusamäge, kuni neist pole enam raasugi järel. Lõpetuseks kallab Emajõe kõrist alla. Praegu pole Taara veel nii näljane, ehkki vahel ta tume kõht valjult koriseb ja piksenooled lendavad üle taeva.

Eesti mäed pole kõrged, Eesti väed pole suured. Aga need väed annavad siiski kindla tunde. Eesti väed ei hoia üksnes püssi ega vurista tankiga. Eesti väkke kuuluvad kõik, kelle jaoks on armsad siinsed veed ja teed. Ka mets ja meri on me väed. Nemad jäävad isegi siis, kui inimesi, neid sinimustvalgeid, enam pole.

Jalutuskäik Eesti kirjanduse kalmistul

Kena "Kevade" on jälle käes!

Raamatutest on mõtet filmi teha ainult nende jaoks, kes ei oska lugeda. Kõige rohkem elab selliseid inimesi viimastel andmetel Tšaadis, Malis ja Lõuna-Sudaanis, ka Botswana ja Afganistan ei jää kaugele maha. Täisealiste kirjaoskajate osakaal jääb neis riikides alla 40%. Eestis peaks kirjaoskajaid olema lausa 99,87%. Ometi ei käinud "Tõde ja õigust" kinos vaatamas need tühised 0,13%, vaid kõvasti üle paarisaja tuhande inimese. Mis toimub?!

Loomulikult pole kirjandust võimalik üks-ühele filmikeelde tõlkida. Mõndagi läheb kaotsi, mõndagi tekib asemele. Kurb, et raamat jääb alati kaotajaks. Kui kogu see kõrilõikajate bande – stsenaristid, režissöörid, operaatorid, kostümeerijad, grimeerijad ja kunstnikud – on raamatust üle käinud, pole temast enam liha ega hinge alles. Raamat sureb, kui temast film tehakse.

Vikerraadio kutsus kirjanduse päeva puhul kuulajaid üles valima oma lemmiksurnut. Ehk siis parimat filmi, mis on valminud mõne eesti kirjandusteose põhjal. Esikümnesse jõudnud filmivalikus oli väikseid üllatusi, aga võidulaip oli muidugi algusest peale selge. Eestlased armastavad Lutsu "Kevadet", mille tappis 1969. aastal Arvo Kruusement. Kuidas mõrtsukat karistatakse? Tema tapatööd näidatakse telekas igal võimalikul juhul.

Tähelepanu väärib, et esimese viie seas on lausa neli debüütfilmi. Lisaks "Kevadele" ka "Tõde ja õigus" (Toom), "Seltsimees laps" (Siimets) ja "Nukitsamees" (Karis). Kusjuures, kaks neist – "Tõde ja õigus" ja "Seltsimees laps" valmisid Eesti Vabariik 100 programmi raames. Kui palgamõrvar on hästi tasustatud, siis raiub ka tema kirves teravalt.

Üllatav on "Viini postmargi" jõudmine esikümnesse. Kuuekümnendate menunäidendi (autor Ardi Liives) põhjal valminud filmi (režissöör Veljo Käsper) suur edu reedab ehk ka seda, et hääletusel osalenute keskmine vanus ulatub kindlalt üle neljakümne. Või isegi viiekümne. Aga kes teab, võib olla on valetamise kahjulikkusest kõneleva filmi üles leidnud ka nooremad põlvkonnad.

"Nimesid marmortahvlil", mis jõudis hääletusel tublile seitsmendale kohale, võib pidada eesti filmi taaskäivitajaks. Üheksakümnendail vajus kodumaine kinokunst sügavale pimedusse. Aastal 2000 ei valminud meil ühtegi täispikka mängufilmi. Kivikase romaani põhjal vändatud film, samuti debüüt, seekord Nüganeni oma, tõi rahva jälle kinno ja algas eestimaise filmi uus tõus.

"Ukuaru", mida hääletajad samuti kümne parima sekka valisid, on mõnevõrra kummaline nähtus Eesti kinoajaloos. Leida Laiuse film põhineb vaid poolel raamatul (teine pool ei ole tõesti kuigi inspireeriv) ja tõstab esile ürgnaise Minna elu ja kannatused. Moodne naine Kaili, teatud mõttes Minna vastand, visati filmist välja. Küllap põhjusega. Ilmselt ei peetaks "Ukuarut" üldse meeles, kui Arvo Pärt poleks seda oma muusikaga, eeskätt muidugi ikoonilise valsiga, igavikku kirjutanud.

Rahva lemmikfilmide sekka on jõudnud ka üks parimaid eesti õudukaid läbi aegade: "Nukitsamees". Mina ei julgenud seda lapsena igatahes vaadata. Ja pimedaga metsa minna ei kavatse ma mingil juhul. Iga kuuse ja tamme otsas võib mõni sarviline elukas varitseda.

Mida öelda "Nipernaadi" kohta, mis samuti paljude südamed võitnud? Tüüpiline näide sellest, kuidas üks erakordne raamat lihunikunoaga ära retsitakse. Gailiti loomingut on raske, tegelikult võimatu ekraanipurki suruda. Tõnu Kark ei ole minu silmis Nipernaadi, nii nagu Priit Võigemast pole Oru Pearu ja Aare Laanemets pole Toots.

Tean-tean, iga režissööri jaoks on paras Heraklese ülesanne leida lugejate vaimusilmas juba elustunud värvikale tegelasele vääriline kehastaja. Kaljo Kiisk otsis seda õiget Nipernaadit maa alt ja maa pealt ja lõpuks lõi käega – las Kark mängib. Laanemets ei pidanud algselt üldse Tootsi kehastama. Osa võtteid oli juba võetud, kui senine osatäitja minema löödi ja kiirkorras uus poiss asemele otsiti.

Aga film kui obsessiivne üritus luua reaalsuse illusioon koosnebki sageli juhuslike valikute jadast. Kirjanduses, väidan ma, on juhustel hoopis vähem ruumi, sest selles vallas sünnib teos kahe võrdväärse looja – autori ja lugeja – koostöös. Filmi puhul on vaataja kõigest passiivse osalusega konstateerija.

Minu halastav loomus andestab neile filmitegijatele, kes raamatut/näidendit ei tapa, vaid ainult vigastavad. Ehk siis: lasevad end kirjandusteosest inspireerida, kuid ei võta seda täiel määral filmi aluseks. Niisugune on hääletusel kolmandaks tulnud "Viimne reliikvia". Bornhöhe "Vürst Gabrielist" on laenatud vaid peategelased ja üksikud tegevusmotiivid, suurem jagu on aga stsenaariumi autori Arvo Valtoni fantaasia. Ka selle filmi õnnestumisele aitas kaasa muusika. Paul-Eerik Rummo tekstidel põhinevad laulud, millele Uno ja Tõnu Naissoo pidid ebainimlikult kiiresti viisid looma (esialgne muusika visati prügikasti), elavad juba üle viiekümne aasta oma elu.

Miks eestlased "Kevadet" nii kõvasti armastavad? Sellele on juba korduvalt vastatud ja ei lisa minagi miskit uut. Me kõik oleme lapsed olnud ja koolis käinud ja mõne Tali, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teelega kokku puutunud. Nostalgia, nostalgia.

Ometi ei tasu leppida ainult Kruusemendi "Kevadega". Vahel tasuks "Kevade" haud lahti kaevata, Lutsu lapsuke taas maapinnale tuua ja talle lugedes elu sisse puhuda. See on see lugemise vägi. Raamat ärkab ikka, alati ja uuesti ellu, kui ta avatakse ja läbi loetakse.