Mari kulub marjaks ära

Nopi terviseks

Kas tänavu oli ka hea marjasaak? Nii ja naa. Paar tonni jäi plaanist puudu. Kevadine külmapoiss käis aias vandaalitsemas ja seetõttu ei valminud ühtegi vaarikat ega kirssi. Ah ei, ühe kirsi ikkagi leidsin ja selle harulduse pistsin likööri sisse. Minu firmajook, mesine marjaliköör, sai juuli lõpus käima pandud ja jõuludeks peaks see küps olema. Lisaks kirsile annavad joogikesele maitset mustsõstrad, punased sõstrad, tikrid ja õunmündi lehed. Korralik kulbitäis värsket mett ka.

Kõige varasemate marjadega kostitab söödav kuslapuu, aga tema on veel nooruke ja palju ei kanna. Aedmustikate saak oli helde, jõhvikad jäid kitsiks. Maasikate peale võib aga alati kindel olla. Pannkoogimoosi puudust sel talvel ei tule. Järgmiseks kevadeks peab paraku uued taimed muretsema, sest maipõrnika tõugud kipuvad maasikajuurtega maiustama.

Arooniad on tavaliselt musträstaste jagu, aga paistab, et sel aastal ei leidnudki tiivulised paharetid põõsaid üles ja kõik marjad jäid külge. Korjasin ainult ühe väikese pangitäie, mis sest, et arooniate puhul on tegemist parima loodusliku antioksüdantide salvega. Jätsin ka suurema osa pihlakaid oksa külge, ei tasu liiga ahneks minna.

Taralõngamarjad on salakavalad. Alguses maitsevad magusalt, aga hiljem jääb mõru maik suhu. Paistab, et taralõngapõõsas, mille imelisi omadusi idamaade targad kiidavad, suudab hakkama saada ka väga askeetlikes tingimustes. Mul kasvab see tihkes savis, lõõskava päikese käes, aga ometi vohab nagu malts.

Kunagi oli mul veel üks ohjeldamatult vohav marjapõõsas, vaarikas-maasikas. Jah, selline kentsakas taim on kah loodud, ehkki tegelikult pole tal ei vaarika ega maasika mekki. Maitseb hoopis nagu legoklots. Viskasin kunagi osa vaarikas-maasikaid kanadele, nood vahtisid kahtlustavalt, toksasid korra nokaga ning jätsid sinnapaika. Kui isegi kanad sihukesi marjajublakaid ei taha, miks siis inimene peaks neid endale sisse ajama? Võtsin vikati ja niitsin kogu vaarika-maasikapõõsa maani maha.

Metsast mätta pealt ei viitsi ma marju korjata. Selg jääb kangeks. Aga kibuvitsa- ja viirpuumarju nopin heameelega. Punapõsistest kibuvitsapõnnidest saab mõnusat teed. Viirpuumarju kõlbab niisama süüa, kuigi viljaliha on teisel nõnna napilt, et täitsa narrib kohe. Vahel on kahju, et Lõuna-Eestis põldmarju ega kadakaid ei kasva. Põldmarjast teeks džemmi ja kadakast džinni.