Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa

Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.

Loe ka seda:

Sõnavangistus

Kuidas Luther maarahva üles äratas

Reformatsioon muutis ajaloo kulgu vähe, aga mõttelaadi oluliselt

16. sajandi teisel kümnendil Saksamaalt alguse saanud protestantlik reformatsioon ehk usupuhastus, mida võib pidada kristliku Euroopa suurimaks vaimseks vapustuseks enne valgustusajastut, raputas ka Õhtumaade asukate senist ilmavaadet. Martin Luther ning tema järel šveitslane Zwingli ja prantslane Calvin seadsid oma eesmärgiks pöörduda tagasi ristiusu algallika, Kristuse puhtakujulise õpetuse juurde. Tõele näkku vaadates – see ei õnnestunud. Katoliku kirik jäi kõigutamatuks, selle kõrvale tekkisid konkureerivad usulahud. Algas kohati lausa verine võitlus „õige” usu eest.

Luterlik liikumine jõudis kiiresti ka Eesti aladele ning asus 1520ndatel endale kohe suuremates linnades poolehoidjaid leidma. Vastus küsimusele, milline olnuks Eesti areng järgnevate sajandite jooksul, kui usupuhastus poleks meid puudutanud, jääb nii ehk teisiti fantaasia valdkonda, kuid mõnikord on värskendav ajalugu pahupidi pöörata, et mõista mõne sündmuse või protsessi tähtsust ja tähendust kaasaegse inimese jaoks.

Teemat võib vaadelda kolmest erinevast suunast. Esiteks: mis oleks Eestist saanud, kui reformatsiooni poleks Euroopas toimunudki ning teiseks: milline olnuks eesti ajalugu, kui reformatsioon poleks siia jõudnud. Kolmas võimalik vaatepunkt võimaldaks vaadelda arenguid juhul, kui reformatsioon oleks küll toimunud, kuid vastureformatsiooni järel jäänuks valitsema ikkagi katoliiklus. Niisiis seisneb esitatud küsimuse sisuline külg selles, milline olnuks meie aegruum, kui Eesti alad jäänuks truuks rooma-katoliku usule.

Mainitud kolmest võimalikust suunast viimane (vastureformatsioon) rakendus reaalsuses Leedu puhul. Kuigi Leedu on oma ajaloo poolest olnud teistest Baltimaadest mõnevõrra erinev, eriti keskajal, võib tema arengut Eesti ja Lätiga siiski kõrvutada.

Leedus algas reformatsioon 1530ndatel, kuid komistas Sigismund I usuliste uuenduste vastase dekreedi otsa, millega hakati usupuhastajaid taga kiusama. Lisaks luterlusele levisid Leedus ka kalvinism ja arminiaanlus (reformeeritud kalvinism), mis ei lubanud protestantlikul liikumisel tekitada tugevat rinnet katoliikluse vastu. 17. sajandi keskpaiku usupuhastus peatus ning katoliiklike koguduste ja kloostrite arv hoopis tõusis. Erinevalt Eesti aladest, mis sattusid ortodoksselt luterliku Rootsi valdusse, polnud Leedul piisavalt jõulist protestantlikku ladvikut.

Vastulöögiks protestantidele koostas katoliku kirik põhjaliku keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu kuulus ligi 550 autorit, ning kutsus ellu jesuiitide ordu, mille ülesandeks „valele teele“ kaldunud kristlased taas paavsti poolele tuua. Vilniuses asutati jesuiitide kolleegium, mis 1579. aastal muudeti Stefan Batory käsul ülikooliks. Liivi sõja järel oli Lõuna-Eesti Poola-Leedu võimu all ning 1583. aastal rajasid jesuiidid oma kolleegiumi ka Tartusse.

Luterlased seda muidugi ei tervitanud, kuid eesti talupojad võtsid jesuiidid vastu väga sõbralikult – õigupoolest oli talurahva kokkupuude luterlusega olnud väga napp ning protestandi ja katoliku vaimulikul ei osatud ilmselt veel vahet teha. Jesuiidid kasutasid pealegi ära eestlaste ebausklikkust, õnnistades soola, küünlaid, uudsevilja ning muudki. Talupojad pidasid õnnistatut tervist ja edenemist toovateks andideks. Veel 17. sajandi teisel kümnendil kiitsid jesuiidid (võib-olla mõnevõrra liialdades) eestlaste vagadust.

Lõuna-Eestis kehtestati 1580ndatel ka gregooriuse kalender, mis hilisema Rootsi võimu jaoks oli liiga „paavstlik“ ega jäänud püsima. Võttes arvesse, et talupoegade elu kulges siiski oma ajaarvamise järgi, mis jälgis põllutööde tsüklit, ei olnud täpsemal astronoomilisel kalendril neile märgatavat tähtsust. 1918. aasta kalendrireformiga – selle viisid läbi bolševikud! – kehtestati ka siinmail lõplikult gregooriuse ajaarvamine.

Kui Poola oleks 17. sajandi alguse sõjast Rootsiga väljunud võitjana ning omandanud ka Põhja-Eesti, polnuks ilmselt pinda konfliktiks talupoegkonna ja katoliku vaimulike vahel ning võimukandjate mure olnuks vaid luterlusse kaldunud saksa ülemkiht tagasi „paavstiusku“ pöörata.

Pixabay

*

Ei saa aga väita, et Poola-Leedu koosseisus oleks Eesti alad Vene keisrivõimust pääsenud. 1766. aastal nõudsid Vene keisrinna Katariina II ja Preisi kuningas Friedrich II, kel olid tärganud poliitilised huvid Poola suhtes, õigeusklikele ja protestantidele võrdseid õigusi katoliiklastega. Kolme jagamise tulemusel (1772, 1793 ja 1795) lakkas Rzeczpospolita eksisteerimast. Suur osa Leedust liideti Venemaaga. Kui oletada, et 18. sajandil olnuks Eesti osa Rzeczpospolitast, tähendanuks see ka meie alade langemist Vene impeeriumi kätte – 85 aastat hiljem tegeliku ajalooga kõrvutades. Mida oleks aga muutnud luterliku Rootsi võimuperioodi puudumine Eesti ajaloost?

Esimesed mittesaksa riigid, mis Lutheri õpetuse kiirelt omaks võtsid, olid Taani ja Rootsi. Taani kuningas Frederik I lubas luterliku jutlustamise juba 1527 ning riigiusuks sai luterlus kaks aastat hiljem. Rootsis, kus usupuhastus teenis Gustav Vasa poliitilise võimu tugevdamise eesmärki, kulus luterluse juurdumisele terve 16. sajand, kuid Roomaga katkestati suhted 1544.

Tükkhaaval jõudsid Eesti alad Rootsi riigi koosseisu (Põhja-Eesti 1561, Lõuna-Eesti 1629 ja Saaremaa 1645) ning sellega algas ametliku riigiusundi juurdumine ka ülemereprovintsides. Sisuline reformatsioon Eesti alal viidigi läbi alles 17. sajandil. Just sel ajajärgul tegi arvuliselt absoluutne enamus ühiskonnast – talurahvas – põhjalikumat tutvust Lutheri õpetusega.

Luterlik usk oli oma olemuselt lihtsam, vähem toretsev kui katoliiklus. Luther rõhutas, et „halastav jumal lunastab meid usu kaudu“. Indulgentsid ei vabastanud enam süüst ega karistusest. Kadus pühakutekultus ja palverännakud, kloostrid, suurejoonelised missad ning kirikuõpetajate tsölibaat, seitsme sakramendi asemele jäi kaks – ristimine ja armulaud.

Võrdlemisi lihtne ja töötegemist väärtustav protestantlik usutunnistus oli hea eeldus talupoegadeni jõudmiseks. Ilmselt on ka siiani levinud stereotüüp eestlase töökusest just luterlikust mõtteviisist kaasa tulnud.

1632. aastal Tartus uksed avanud Academia Gustaviana ülesandeks sai muuhulgas koolitada eesti keelt mõistvaid kirikuõpetajaid, keda „väärusku“ kalduval maal väga tarvis oli. Protestantlik ülikool oli ühtlasi ideoloogiline vastulöök varem samas kohas tegutsenud jesuiitide õppeasutusele ning sellega pandi alus klassikalise kõrgema hariduse traditsioonile Eesti alal.

Usupuhastuse peamiseks vooruseks on tee avamine rahvakeelsetele jumalateenistustele ning kirjavarale. Lutheri arvates ei või paavst jumalasõnast kõrgemal seista ning on seetõttu ekslik. Piiblit lugeda ja sellest aru saada võib aga iga inimene, sest „igaüks on iseenda preester“.

Lutheri tegevuse algaastail oli ta õpetus küll pigem haridusevaenulik, kuid olukord muutus, kui Philipp Melanchton, kes sõnastas muuhulgas Augsburgi usutunnistuse (1530), ühendas humanismi, klassikalise hariduse ja evangeelse usu, mis pidi tuginema mõistusele ja teadmistele.

Rootsi riigikiriku juhtmõtteks kujunes rahva kasvatamine ja distsiplineerimine luterliku ortodoksia vaimus, mille parimaks kanaliks said rahvakoolid. 17. sajandi teisel poolel pidi talupoeg pastorite ideaali kohaselt mõistma luterlikke põhitõdesid katekismusest, ning kuigi edusammud selles vallas jäid esialgu üsna tagasihoidlikeks, oli ühiskonna alamseisus siiski lugemisoskuse juurde toodud. 17. sajandi lõpukümnendil oskas lugeda 5–8 % siinsest elanikkonnast, mida võib pidada kogu Euroopa taustal tubliks tulemuseks. Sajand hiljem, 1790ndatel, valdas lugemiskunsti juba hinnanguliselt 40–50% rahvast.

Tänu sellele, et Luther oli koguduse laulmist kirikus tähtsaks pidanud, pöörati rahva harimisel tähelepanu ka koraalide õppimisele. Kuigi kooslaulmist harrastati kindlasti juba varemgi mitmetel tähtpäevadel, algavad eesti professionaalse koorilaulu traditsioonid just luteri kirikust.

*

Keskaegne katoliku kirik ei jõudnudki Eestis sellisele positsioonile, mille saavutas luterlus. Rahvakeelne jumalateenistus ja kirikukirjandus lähendasid rahvast kirikule, ehkki Rootsi ajal see veel selgelt ei ilmne.

Kui 1710. aastal pandi Eesti alal maksma Vene keisrivõim, ei sattunud luterlus põlu alla ning lahtus ka riiklik surve pietismile ehk vagadusliikumisele, mis süvendas tuntavalt rahva protestantlikku mõttelaadi. Pietismi looja Spener oli 17. sajandil propageerinud piiblitunde väiksemas ringis, mis võimaldasid osalejal ka oma kõhklusi väljendada ning neile seletust saada. 1730ndatel järgnes juba vennastekogude liikumine, mis oli järgmise kümnendi alguseks haaranud umbes 12 000 inimest. 

Umbes samal ajal, 1739. aastal, jõudis lõpule ka Piibli tõlge (põhja)eesti keelde. Varasemad katsed pühakirja tõlkida olid takerdunud just kahe erineva eesti keele murde ja kirjaviisi probleemi taha. Piiblitõlge oli tohutu teene eesti keele arengule ning võimaldas ühe kindla kirjakeele teket. Ka Lutheri tööd olid ühtlustanud Saksamaal kõneldavaid murdeid.

Eesti keele muutunud positsioon ning hariduse kättesaadavus tõstsid talupoegade eneseteadvust. Tsaariaja algul toimunud usuline ärkamine on sellega seotud. Rahvusliku ärkamiseni jäi veel sadakond aastat, kuid elavnenud usu- ja seltsielu luteri kiriku rüpes rajas sellele kahtlemata teed. On näha, et reformatsiooni finaal ja lõplik katoliku usu sidemetest vabanemine toimusid just 18. sajandi teisel veerandil.

Carlo Ginzburg kirjutab oma raamatus „Juust ja vaglad“, mis kirjeldab ühe ketserluses süüdistatud 16. sajandi Põhja-Itaalia möldri üle peetud kohtuprotsesse, järgmist: „Reformatsioon ja trükikunsti levik olid olnud vajalikud, et (…) iidne kultuur saaks päevavalgele tulla. Tänu reformatsioonile julges mölder mõelda sõnavõtmisele ja kiriku ja maailma kohta oma arvamuse avaldamisele. Tänu trükikunstile olid tema kasutuses sõnad, et väljendada tundmatut, ebaselget maailmanägemust, mis temas kääris. Raamatutest võetud sõnadest või lausejuppidest leidis ta vahendid, et aastate jooksul oma ideid sõnastada ja kaitsta.“

Sama nähtus iseloomustab 18. sajandi eesti rahva kristlikku ärkamist. Eesti talurahvas polnud küll samas olukorras, mis Itaalia mölder paar sajandit varem, kuid on võimalik, et nemadki avastasid emakeelse vaimuliku kirjanduse toel endast mingi usulise kogemuse, mis sidus neid tihedamalt ristiusuga (seejuures ei unustatud siiski ka pärimuslikke või nn. paganlikke traditsioonikatkeid). Lihtsal talurahval tekkis võimalus oma maailmapilti väljendada vaimulikest tekstidest omandatud sõnavaraga. Laienes silmaring ja tugevnes identiteet, mis viis umbes sada aastat hiljem juba enese rahvusliku äratundmiseni.