23. veebruar 2015

Kaks inimest ja hulga lampe

Need, kel praegu vanust enam kui 60 aastat ja kel oli õnne saada osa kapitalistliku maailma hüvedest, mäletavad ka aegu, mil Biitlid leidsid, et elamiseks piisab ainult armastusest, eskimo Quinn oli kõigist kõige võimsam, Sandie Shaw nõudis, et teda kui hüpiknukku nöörist tõmmataks, Jagger ei saanud rahuldust ja Nancy Sinatra liikus ringi saabastes, mis olid loodud kõndimiseks… Kuuekümnendad tulevad nüüd tasapisi tagasi, tuumapommihirm sabas. Õnneks või kahjuks pole näha, et naaseksid armu- ja kanepiuimas hipid. Igatahes heljub õhus vikerviise, ehkki jah, kuuekümnendaile omane naiivsus ja optimism on asendunud karge elutarkuse ja argise igatsusega käestlibisenud õnnepäevade järele.

On see tõesti „Goodbye to Yesterday“ lühiiseloomustus? Või pelgalt mannetu katse seletada kärmelt hitiks saanud ja tuhandeid südameid võitnud laulu hämmastavat edu? Jah, vist küll.

Tänavuse Eesti Laulu kolm parimat olid kõik tugevad, hästi produtseeritud ja korralikult esitatud palad. Nägime suhkruinglit taevast alla langemas (Elisa Kolk) ja nunnut energiamürsku publikusse viskumas (Daniel Levi), mõlemad piltilusad inimesed, kelle permanentse naeratusega võiks valgustada ka sombust talveööd. Ühesõnaga, positiivsete emotsioonide garandid. Juba poolfinaalides veeti lavale kõiksugust träni purjelaevast ja pargipingist lastekiige ja rohetava muruni. Sekka laserid, LED-ketsid, hiiglaslikud punased kirjatähed ja kohutaval määral paksu tossu. Aga võitmiseks oli vaja lampe, hulga lampe.

Eesti kultuuriloo kontekstis seostub lamp vast esmajoones „Kevade“ alguskaadritega. Õpetaja Lauri laual petrooleumi põletav jurakas tuletab meelde, kui oluline on võidelda vaimupimeduse vastu. Lamp rändaja käes annab teelolijale valgust, aga lamp aknal juhatab ka eksinuid koju tagasi. Mees (Stig), kes teele läinud, ei taha paraku tagasi pöörduda, ehkki naine (Elina) teda ikka ootab. Tüüpiline lugu: üks tahab üht, teine teist ja teed lähevadki lahku.

Mustvalge pilt rõhutab ühtaegu laulu nostalgilist aurat, kuid protestib ka popmuusikat saatva üleliigse värvikireva tingel-tangeli vastu. Duo kostüümid mõjuvad nagu yin-yangi sümbol, kumbki pole päris valge ega päris must, voorusi ja süüd on nii mehel kui ka naisel.
Meeldejääv meloodia on ühe lööklaulu kohustuslik element, kuid kui sellele lisandub ka mõistlik tekst, milles arendatakse koguni väikest süžeed, tõusevad isegi igapäisest mölast ummistunud kõrvad kikki. „Goodbye to Yesterday“ tekst pakub korraga draamat, huumorit ja erootikat. Mees põgeneb salaja naise juurest, hiilib välja ning naeratab koerale – puhas komöödia! Naine aga ärkab porgandpaljana ning näpib kurvalt mobiili – kus on nüüd pornokomisjon? Nojah, ja muidugi kibemagus melanhoolia, naise südantlõhestav palve mehele (alustame uuesti!) ja mehe terve enesekriitika (mul pole sinu jaoks piisavalt armastust). Väga inimlik ja liigutav.

Laulu arranžeering on omaette meistriklass. Rohkete kõlanüanssidega orkestratsioon annab ilmekalt edasi erinevaid tundevärelusi. Hõiskavad trompetid, nutvad viiulid ja kärisevad elektrikitarrid. Mis sa hing veel tahta oskad!

Kahe inimese lahkuminekule elab korraga kaasa kogu eesti rahvas. Varsti ehk kogu Euroopa. Soorolle ja –stereotüüpe võib küll suure kisaga revideerida, kuid miskipärast on ikka nii, et mees jätab maha ja naine on see, keda jäetakse. Isegi popmuusikas. Naine jääb pimedusse itkema ja mees kihutab rõõmsalt valguse poole. Küllap on see meeste loomuses. Või nagu ütleb laulusalm: „We are the burning lights!“