28. november 2014

Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm

Bostoni kunstimuuseumis asub erksatooniline Paul Gauguini maal, mille vasakus ülanurgas terendavad kolm prantsuskeelset küsimust: „Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?“ Kolm igavikulist küsimust, mida on pidanud vajalikuks esitada üks ebaharilik, ehkki üsna levinud ja mõjukas imetaja planeedil Maa. Ükski teine elusorganism pole vist kunagi olnud võimeline enesele taolisi mõistatusi tekitama. Kõik hulkraksed sünnivad, elavad ja surevad ega oskagi raisata kallist aega enda olemuse, päritolu ja eesmärgi üle mõtisklemisele. 

Aga inimene, kelle kõrgelennuline teadvus on tema õnnistus ja needus, ei saa rahus eksisteerida enne, kui mistahes vastus pakitsevaid küsimusi vaigistab. Igal tagajärjel peab olema mingi põhjus. Olevikku ja minevikku tajudes ning kogu eksistentsile objektiivset väärtust andes valmistub inimene sööstuks tulevikku. Samas teab ta, et sageli ei jää tundmatuks ainult tulevik, vaid ka möödunu ja isegi käesolev hetk. Kusagil peavad olema vastused, inimmõistus ei lepi iial vähema kui absoluutse tõega. Inimene mõistab, et tema elu on ime, kuid ta ei mõista, milleks see ime õieti vajalik on. 

Ühtki nähtust ei saa defineerida läbi tema enda. Ta tuleb asetada millegi taustale, võrreldavate suuruste vahele. Inimese kaaluvihtideks on loom ja Jumal. Teaduslikust vaatenurgast paistab ta ühe väga arenenud ajuga ahvlasena, kelle võimed lubavad tal piiluda kaugete galaktikate taha ja äärmiselt pisikeste aatomite sisse. Religiooni poolelt vaadatuna sisaldab inimene aga erutavalt palju jumalikku. Piibel väidab, et just Jumal, kes iganes või mis iganes see ka ei ole, on inimese eksistentsi põhjustaja. Jumal loob inimese põrmust ja puhub temasse oma hinguse. Seega on jumalik hing vangistatud selle maailma ainest valmistatud kesta. Inimeses on põimunud meeltega tajutav ning meelteväline mateeria. 

Kristluses nähakse inimest patuse olendina, kes on oma looja vastu eksinud, kuid tänu viimase armule ei ole ta siiski lunastusest lõplikult ära lõigatud. Jumal mõistis inimese palehigis leiba sööma, andes talle samas endavalmistatud maailma valitseda. Teenides jumalat – isandat ja tööandjat –, tasub inimene talle selle helduse eest. Ühest küljest on inimene justkui sunnitööle mõistetud, kuid see hoiabki avatuna tagasitee muretusse paradiisi. Põrgutule kartuses ei saa Jumalat armastada. Saksa psühhoanalüütiku ja filosoofi Erich Frommi väitel kasvab jumalaarmastus välja „eraldatusest ülesaamise ja ühenduse saavutamise vajadusest“ ega erine sellega mistahes muud tüüpi armastusest. Kes armastab Jumalat, pürgib tema kõige üllamate omaduste poole, millest inimhinges sageli puudust tuntakse: tõde, armastus, õiglus, ausus ja headus. Jumalaarmastaja püüab olla täiuslik – nagu Jumal. 

Kui monoteism oma praegusel kujul välja arenes, sai Jumalast inimese eeskuju. Temast ei ole võimalik kuigi palju teada, ta eksisteerib kõrgemal inimese mõistusest, väljaspool aega ja ruumi, kuid just tänu oma jumalikku päritolu hingele võib inimene saavutada tagasipöördumise kõikvõimsa looja juurde. Inimhing pole ses mõttes rohkemat kui puulehele langenud vihmapiisk, mis igatseb ookeani järele. Kõik viie meelega tajutav on petlik ja ebapüsiv. 

Gauguin Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?
Hing suudab mõista mõistetamatut, saada kontakti „tõelise“ maailmaga. Jumal on pärjanud inimest küll särava mõistusega, kuid loogika vankumatute reeglite kaudu Jumala olemuseni ei jõuta. Religioon toetub emotsioonidele, kristlus pole siin erand. Valgustusajastu mõtlejad üritasid jumalaideed mõistuse piiridesse suruda ning tegid talle niiviisi kõvasti viga. Kristlane võib Jumala üle küll mõtiskleda, kuid vaid sisemised sähvatused suudavad teda veenda Jumala läheduses. Teaduslikult pole võimalik Jumala olemasolu tõestada ega ümber lükata. Mõistusesse on juba juuretasandil sisse kodeeritud, et lõplikku ja kõiki rahuldavat tulemust ei pruugi iialgi selguda. Mõtted satuvad ikka ühes või teises punktis puntrasse. Kolmainsus või inkarnatsiooniõpetus ei vasta loogikareeglitele. Mida rohkem mõelda, seda raskemini vastuvõetavaks kujutlus loovast ja suunavast absoluudist muutub. 

Jumalikku generaalplaani on keeruline hoomata, ometi on inimkond juba küllalt eakas, et kogemuste põhjal tekiks kasvõi õrnemgi aimdus, mida Jumal ikkagi sepitseb. Kas kurjus on karistusviis, õppetund, inimese vaba tahte väärsamm või lihtsalt Jumala türanlik julmus? Või on õigus hoopis Oscar Wilde’il, kes nentis poolnaljatamisi, et inimest luues hindas Jumal oma võimeid üle? Vanas Testamendiski kahetseb Jumal mitmel korral, et on inimsoo üldse tekitanud. Ons looja loodu hüljanud või polegi teda olemas mujal kui inimese meeles? Kahtlused voolavad veena teaduse veskirattale. 

Inimene Jumala lapsena on taandunud poeetiliseks kujundiks, samas kui geneetika võidukäik on vaid kinnitanud evolutsiooniõpetuse paikapidavust. Jumalast kinni hoides unustas inimene, et ta pole looduse kroon. Evolutsioonil ei ole mingit plaani ega eesmärki. Umbisikulist jumalat ei ole vaja inimese geene sisse ja välja lülitama panna, sellega saavad hakkama looduslikud ja loomulikud juhused. Teadus tuletab enesekesksele inimesele meelde, et ta pole enamat kui tükike loodusest ega erine palju teistest selle sinise planeedi asukatest. Ühel päeval võib temagi kaduda nagu juhtus kümnete miljonite aastate eest dinosaurustega. 

Ikka räägitakse Jumalast kui kellestki, kes ütleb, tahab, käsib, teeb ja loob, vahel isegi vihastab ja kahetseb, olgugi et tegemist on inimlike emotsioonide ja tegevustega. Üks on siiski kindel: Jumal ei söö, joo, maga ega seksi, need on looma tunnusaktid. Pole ka imestada, et kristlikud teoloogid keskajal maiseid lõbusid maapõhja manasid. Pääsemine saab toimuda vaid loomalikke ahelaid katki raiudes ning Jumalale omaseid jooni arendades, sest inimese langemine loomade sekka kuulus Issanda määratud karistuse juurde. Ometi ei saanud inimene jumalate (või Jumala) avastamise järel üle oma ebatäiuslikkusest. Surm valitses tema üle endiselt. 

Inimene ihkab olla surematu. Paljudes loodususundites on surm ebaloomulik, kohutav iidne eksitus. Ka Aadam ja Eeva võinuks surematuse puult vilja maitsta, kuid enne seda jõudis Jumal nad paradiisiaiast välja kihutada. Inimsugu jäi surelikuks, igavesi kannatusi trotsivaks tõuks. Ometi peab olema mingi võimalus, kuidas see viga tagantjärele parandada. Religiooni alguseks võib pidada hetke, mil inimesed (ka neandertallased) hakkasid elust lahkunuid matma, uskudes, et need jätkavad eksisteerimist kusagil nähtamatus maailmas. Ehk arvati, justkui tärkaks surnu maapõue sängitades hingena üles sarnaselt seemnele, millest võrsub uus taim või siis siirdatakse lahkunu tagasi maaema üska. Samas eelnes matmisele ka hirm, et laip võib ripakile jäädes võtta mõne õõvastava ja ohtliku kuju. 

Kurjade surnute kartus on sama vana kui inimkond. Aastatuhandeid on erinevate rahvaste seas püsinud kujutelmad mardustest, kodukäijatest, külmkingadest, zombie’dest, vampiiridest, trollidest ja teistest koolnud olevustest, kes kipuvad elavaid kimbutama. Surm tuli kuidagi vaigistada, vastuvõetavamaks muuta. Budistid ja džainistid peavad inimelu suurimaks eesmärgiks pääsemist ümbersündide ahelast ehk sansaarast. Vaid inimesel on ainulaadne võimalus katkestada lõputute kannatuste ring. Ka kristlane peab lootma inimese erilisele seisundile, et pääseda halvimast. Kuidas saada lahti iidsest patust? Kuidas saavutada surematus? 

Pääsemine leiti Galileast, Vahemere idarannikult, kus tegutses kord väga eriline mees. Ta olevat neitsist sündinud, õpetades mööda maad ringi rännanud, inimesi tervendanud ja neid koguni surnuist üles äratanud. Vähe sellest: pärast piinarikast ja ülekohtust hukku tõusis temagi elusana hauast. Usuti, et ta oli messias, kelle tulekut juba Vana Testamendi prohvetid Jesaja ning Miika ette kuulutasid – võimas taevalik pitser, märguanne patustele. Ta oli tõeline inimene ja tõeline Jumal. 

Lunastaja, üleloomulike võimetega inimkujuline isik, kelle võimuses on päästa maailm ja murda surm, kuulub igiomaselt inimliku mõttekosmose juurde. Müütiline maiade valitseja Kuculcan, kes pärast surma üles tõuseb; hiina hea õnne sümbol Zhongli Quan, surematu, kes aitas vaeseid ja tõusis viimaks pilvel taevasse; keltide kuningas Arthur, kes ühel päeval kaugelt Avalonist tagasi oma rahva sekka naaseb; häkker Neo, kelle tulekut oraaklid ette on näinud ja kes inimesed masinate türanniast vabastab; võimas võlur Harry Potter, kes osutub vägevamaks kõige mustemast maagiast ning surmast endastki – kõik nad on vaid vähesed näited mütoloogiast ja popkultuurist, mis ühtaegu leevendavad ning tekitavad janu igavese elu järele. 

Kristuse ilmumine maailma puhtal inimkujul on kompliment end pidevalt ebatäiuslikuna tundvale lihtsurelikule. Õigeksmõistmise kaudu sõlmis Jumal omaloodud olenditega uue lepingu. Pühast Vaimust inspireerituna kirja pandud Uus Testament õhkab tänu ja vaimustust veel ühe võimaluse eest elada inimesena teadmises, et „viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm“ (1Ko 15:26). 

Ehkki inimkonna lätted vulisevad loomariigis, ei saa inimese mõtteid, tundeid, vajadusi ja tahteavaldusi seletada loodusteaduse vahenditega. Ka marksistlik filosoof Ernst Bloch sedastas, et vaatamata sellele, kas Jumal eksisteerib või mitte, on ta inimliku seisundi koostisosa – kõrgeim ideaal, midagi minevikus kaotatut, milleni võib tulevikus taas jõuda. Miljonid kristlased üle maailma sooritavad, Piibel kaenlas, hüppe tundmatusse, pöördudes hinges sinna, kus lootus pühitseb elu ja see elu on igavene.