Mida on õppida keskaja kloostritelt?
Keskaegne majandusmudel ei olnud orienteeritud kasumi teenimisele, esmane vajadus oli enese äraelatamine. Töötegemine oli igati kooskõlas kristliku moraaliga, mis tähendas muuhulgas laiskuse vältimist, patukahetsust ja keha alandamist. Õhtumaade majandus edenes esmajoones kasvavate rahvahulkade toel, kes vajasid toitu ja katet. Kapitalistliku turumajanduse triumf jäi alles tulevikku.
Kõrgkeskajal tekkis benediktiinlaste kõrvale mitmeid uusi mungaordusid, mis prohvet Elijat ja Ristija Johannest eeskujuks võttes eraldusid maailmast ning tõstsid ausse füüsilise töö. Kloostritest said polüfunktsionaalsed asutused, mis koondasid kokku jumala teenimise (kirik), kirjakunsti säilitamise (raamatukogu, skriptoorium), öömaja pakkumise teelistele (võõrastemaja), väiketööstuse arendamise (veski, sepikoda) ning muudki (õllepruulimine, tõu- ja sordiaretus). Kõik kloostrikompleksid polnud rajatud viljakatele maadele ning saamaks vähegi arvestatavat saaki, pidid mungad välja mõtlema uusi agraartehnilisi lahendusi. Just kloostrites juurutati efektiivseid põlluharimisviise, näiteks kolmeväljasüsteemi. Lammastelt saadud vill tagas tekstiilitootmise, haned andsid kirjutamiseks vajalikke sulgi.
Kloostritest kujunesid majanduse majakad hoolimata keskajale omasest mentaliteedist, mis taunis muutusi ning otsis tuge minevikust. Kloostrid võisid valitseva kristliku ideoloogia tugipunktidena sedasama ideoloogiat vastavalt reaalsele vajadusele kohendada ning tegelda ka „patuse“ innovatsiooni ja liigkasuvõtmisega. Kloostrites aset leidnud uuendused ei tulenenud aga kehtiva mõttemalli tahtlikust murdmisest. Kuluka ja sageli väga tülika transpordi ning vähearenenud rahamajanduse tingimustes oli kloostrimüüride vahel tootmine väga tõhus.
Munkade põhitegevus oli ikkagi palvetamine ja jumalateenistuste läbiviimine, samal ajal kui ilmikvennad hoolitsesid „musta töö“ eest. Samas tegid ka vaimulikud vennad vastavalt päevakavale hoolsalt füüsilist tööd. Keskajal arenes tehnoloogia suuresti tänu kloostritele, sest eraldatuses tegutsenud asutused olid sunnitud kogu tööks vajalikud seadeldised ja instrumendid enamasti ise valmistama. Kui aga klooster tootis rohkem kui ära tarvitas, oli mõistlik ülejääk maha müüa.
Eriti aktiivse ärialase tegevusega paistsid silma tsistertslased, kes seadsid sisse hulgaliselt kaubateid ning turukohti. Mitmetel kloostritel olid oma kindlaksmääratud kaubanduslikud privileegid. Peamise tulu said Lääne-Euroopa kloostrid valdavalt põllumajandusest, mujal pool Õhtumaades, näiteks Ungaris, kauplesid mungad väga edukalt ka käsitööga.
Tsistertslased polnud siiski pelgalt mungarüüs kaupmehed. Kaubandusest saadud kasumi rakendasid nad oma ideoloogia kindlustamise ja levitamise teenistusse. Kiriku ehitamise- ja ülalpidamise hiiglaslikud kulud maksti vähemalt osaliselt kinni mahamüüdud toodangust. Kui katedraalide eeskujul hakati ehitama võimsaid kloostrikirikuid (üks muljetavaldavamaid nende seas tohutute mõõtmetega Cluny kirik Prantsusmaal), pidid vaimulikud vennad selle nimel rohkem pingutama. Kaubandusega tegelemine tõi kaasa ka kloostrite avanemise maailmale.
Kerjusmungad – dominiiklased ja frantsisklased – rõhutasid tsistertslastest veelgi enam kasinust ja moraalset puhtust. Nende jaoks oli vaesus omamoodi ideaal, mida oli pealtnäha üsna keeruline lülitada majanduslikku süsteemi. Koos kerjusmunkadega jõudsid kloostrid ka linnadesse, kus põllumajandusega enam naljalt tegelda ei saanud. Dominiiklased nägid endis esmajoones jutlustajaid – sellest ka nende rööpnimi „jutlustajavennad“ – ning ketserluse vastu võitlejaid, kuid kaubitsemine polnud neilegi võõras. Kloostrikaubandus jõudis ühes dominiiklastega linnamüüride vahele, pakkudes sellega konkurentsi kohalikele käsitöölistele.
1180. aasta paiku tekkis Põhja-Euroopa linnades begiinide liikumine, mille asutasid vallalised või lesestunud naised. Kuigi tegutseti külg-külje kõrval kerjusvennaskondadega, ei andnud begiinid pidulikku kloostrivannet ega järginud kindlaid usulisi reeglistikke. Kiriku jaoks oli taoline nähtus problemaatiline, sest begiinid polnud tollase avalikkuse silmis ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Pealegi õõnestas nende vaesteabi ning üliodavate hindadega kaubitsemine vaimulike ja kaupmeeskonna võimu. Sellele järgnes kirikumeeste dramaatiline käik: usuliikumine tembeldati ketserluseks ning mitmed begiinid lõpetasid elu tuleriidal. Siit ilmneb kiriku palav tahe kontrollida majandust ning püüd ideoloogiliste vahendite kaasabil kõrvaldada konkurente.
11.–12. sajandi kloostreid võib nimetada muuhulgas algelisteks pankadeks, seda siiski vaid tinglikult. Mitmetel juhtudel andsid kloostrid laenu, sest ajal, mil juutidele hakkas nõudlus üle pea kasvama ning kaupmehed kreeditoridena ei tegutsenud, oli see nišš täitmata. Kuigi raha ei sobinud oma kõige üldisemas tähenduses kokku kristliku ja eriti kloosterliku mentaliteediga, mis rõhutas vaesust kui vaga elu üht möödapääsmatut komponenti, oli raha prestiiž tema vähesuse tõttu kõrge. Seetõttu ei näinud ka mungad raha laenamises midagi täiesti jumalavastast, pigem lisas rahaga tegelemine neile ühiskondlikku tähtsust.
