Teine Eesti ei saa kunagi Esimeseks

Mis kurat sääl tagahoovis toimub?

Saja aasta eest tabas Eestit agulikirjanduse buum, mille algatasid Jüri Parijõe „Tsemendivabrik” ja August Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”. Noore vabariigi madalamates ühiskonnakihtides sorimine muutus järgnevail aastail nii tavaliseks, et kui Oskar Luts viimaks oma jutustuse „Tagahoovis” lugejateni tõi, sülgasid tüdinud kriitikud selle pihta rohkelt tõrva ja tuld. Luts jäi justkui peole hiljaks, aga ometi – tagantjärele öeldes – saabus ta täpselt õigel ajal. Enamik toonaseid agulijutte on unustatud, kuid „Tagahoovist” ilmub aina uusi kordustrükke. Kui trükitakse, siis järelikult ka loetakse.

1933. aastal ilmunud „Tagahoovile” järgnes juba aasta hiljem ka teine agulinska – „Vaikne nurgake”. Neist esimene on tumedam, teine aga lõbusam. Mõlemad näitavad elukest kolmekümnendate Eestis, vahetult enne Pätsi pööret ja vaikivat ajastut, just sedasi, nagu ta oli. Ja eluke oli päris sitt. Lutsu aususes pole kindlasti põhjust kahelda.

„Tagahoovi” tegelaskonna seast leiame hulga venelasi, „Vaikse nurgakese” fookuses on sakslased, ehkki mitte eksklusiivselt. Mõlema tegevuspaigana võib ära tunda Lutsu kodulinna Tartu. Aga konkreetne tegevuspaik polegi nende jutustuste puhul oluline, vaeseid ja õnnetuid oigab iga linna uulitsal, nii tuna kui täna. Esimene maailmasõda, oktoobripööre ja kodusõda pillutasid miljoneid venelasi mööda ilma laiali, osa neist pudenes ka „Tagahoovi”. Saksa ja Vene keisririikide kokkuvarisemine muutis siinsed baltisakslased teisejärgu kodanikeks. Mõisate võõrandamine oli suurtele parunitele šokk, millest paljud ei toibunudki. Selle järelmitest kõneleb „Vaikne nurgake”.

Aga astugem kõigepealt „Tagahoovi”. Eesti kirjandusest ei leia naljalt ühtki teist nii tuntud teost, mille peategelane oleks õilsahingeline venelanna. Lutsu tundjale ei tule see üllatusena, oli ju ka kirjanikuhärra ise abielus slaaviverd naisega. Kusjuures, „Tagahoovi”-Tatjana on enam-vähem täpselt tegelikkusest maha kirjutatud, tema algkujuks oli Tatjana Tamm. Olen isegi käinud Kastani tänaval otsimas toda õiget Tatjana maja ning Villa Hortensiat. Ei leidnud. Aga ehk on Lutsu Tagahoov samasugune poolnähtamatu paik nagu Paunvere. Südamega tunned, aga silmaga ei näe.

Kui Taavi Libe peaks tollesse Tagahoovi sattuma, korjaks ta sealt „Märgatud Eestis” jaoks üles vähemalt kolme hooaja materjali. No kes seal mesitarus kõik ei sumise: endine valgekaardi ohvitser elumees Belski, sõnnid Bražnikovid, mustakunstiprofessor Pastelli ehk Pastel, pesunaine Veika ja tema tütar Roosi, nahavedajast kingsepp Kapral, autojuht Timka, voorimees Kohv, tema räpane naine Fenja ja äranälginud lapsed, salaviinaärikas Silk-Leib, sildimaaler Trei, klempner Trumli-Sass ja kärner Soin. Lisaks Vint, kes on nagu advokaat ja ei ole ka, Pragi, kes on ajakirjanik ja ei ole ka ning vahel jõlgub sääl päevavaras Murkin, kes on vist üliõpilane ja ei ole ka. Aeg-ajalt teeb Tagahoovi asja politseinik Kärt. Siiski kulgeb elu ses mikroriigis oma seaduste järgi – ja ikka viinavulina saatel.

Mõnigi mõte, mille rahvakirjanik venelaste suhu pani, kõlab endiselt aktuaalsena, nagu oleks seda kusagil bussipeatuses või poesabas oma kõrvaga kuulnud. Maria Sergejevna ütleb: „Lõppude lõpuks see siin ju ongi endine Venemaa, aga mitte mõni Pariis või Berliin, kus meie omad juba ammugi on väliselt ja osalt ka olemuselt ümber viksitud.” Ülbe boss Tibilkin teatab: „... seegi kamalutäieke venelasi, nagu te ütlesite, peaks nüüd ühte hoiduma nagu esimesed kristlased nende tagakiusamise päevil. Kas meiegi praegu ei meenuta esimesi kristlasi?” Lutsu ajaga võrreldes on praegune vene kogukond muidugi hoopis priskearvulisem ja väljendidki vängemad, agressiivsemad.

Pixabay

„Vaikne nurgake” on edasi antud tudeng Heino Andersoni silmade läbi. Siingi astub lugeja ette lutsulikult kirju-mirju seltskond: kadakasaks Vestberg, tema naine Elviine ja tütar Heete, ämmamamma Traubenberg, allakäinud endine mõisnik Lücke, poolpime mutike Leise, kokk Zarubajev, aednik Padrik ja „magus poiss” Rein.

Lücke ütleb välja selle, mida ilmselt paljud siiajäänud saksa mõisnikud oma hinges kääritasid: eestlane on küll töökas talupoeg, aga õiget peremeest temast ei saa. „Vaikse nurgakese” ilmudes oli Hitler juba võimule pääsenud ning noorukesed demokraatiad kukkusid nagu doominoklotsid kolks-kolks. Kohalikud sakslased unistasid – kes kainelt, kes viinauimas – saksa võimu tagasitulekust, mis teinuks lõpu eestlaste tekitatud ülekohtule. Maa oleks vanadele mõisnikele tagastatud ja seisuslik au taastatud. Ajalool oli aga varuks veel üks krutski. Kui saksa sõdurid 1941. aasta suvel Eestisse jõudsid, oli suur osa sakslastest Hitleri kutsele järgnedes siit juba lahkunud.

„Tagahoovis” pääses nõukaaegsest tõeministeeriumist puhaste paberitega läbi. 1956. aastal valmis raamatu ainetel ka film. Ehkki vana mõrtsukhai Stalin oli juba ammu maha kärvanud, kestis tema aeg veel edasi ning seetõttu on ka „Tagahoovi”-film punaselt didaktiline, et nõukogude rahvas saaks ikka täie selgusega aru, kui halvasti „kodanlikus” vabariigis elati. „Vaikne nurgake” nõudis vene tsensuurilt aga rohkem tähelepanu. Näiteks on Luts kogemata kombel maininud Emajõe ääres valvavat Kalevipoja kuju ehk Vabadussõja monumenti. Filmi pole „Vaiksest nurgakesest” tänini, ehkki kobeda tragikomöödia saaks sealt kindla peale välja võluda.

Kui otsida kummastki jutustusest moraali, mis ka praegust inimest kõnetaks, siis kõlab see üsna lihtsalt: Teine Eesti, see õnnetute ja armetute, elule ja ajale jalgu jäänud saatuse vaeslaste Eesti on sama vana kui Esimene, õnnelike ja edukate Eesti. Mõneski hoovis ja nurgakeses pesitsevad ikka veel Tatjana, Lücke, Veika, Zarubajev, Fenja, Padrik ja Silk-Leib, kes peavad iga päev pingutama, et kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Nad pole võitlejad, vaid kannatajad, vahel lootjad, aga enamasti meeleheitjad.

Teine Eesti ei saa kunagi osaks Esimesest. Müür on vahel, nagu vanasti Berliinis. Vahel harva õnnestub mõnel Teise Eesti kodanikul pageda Esimesse Eestisse. Kõvasti vaeva, kõvasti vedamist, mõlemat läheb vaja. Vaeva näevad paljud, kuid vähestel veab.

Aga riik? See kõikvõimas riik, need sellid seal Toompeal, kas nemad ei saa aidata? Ei. Kuidas sa aitad seda, kellel lihtsalt ei vea?

Loe ka seda:

Kuida võiksin ühekorra suurt luua, kui ma suurt armastust ei ole tunnud?

Anna Karenina tuli rongi alt välja

Raudsel teel kihutav nõiakatel määrab saatuse

Esimesed rongid jõudsid Eestisse 1870. aastal, kui valmis raudteeliin Paldiski, Tallinna ja Peterburi vahel. „Anna Karenina” esimese jao ilmumiseni jäi veel viis aastat. Muide, Tolstoi olevat ronge põlastanud. Ometi mängis surm talle vingerpussi: kirjanik lahkus siitilmast jaamaülemale kuulunud majas. Ka Charles Dickensile ei meeldinud rongid. Tema sulest on ilmunud näiteks osalt satiirilise, osalt kummitusliku sisuga „Mugby Junction” (1866). Rongid mängivad oma saatuslikku mängu ka Emile Zola romaanis „Inimelajas” (1890).

Pixabay

Rongid ja raudteed on inspireerinud meiegi kirjandustähti, võtkem või Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”, mis olevat sündinud pärast seda, kui luuletaja esimest korda rongiga sõitis. Maast-madalast tunnevad kõik Ellen Niidu „Rongisõitu”, mis ilmus trükis juba 1957. Väikene raamatukene tõi aga loojale nii kopsaka honorari, et ta võis selle eest lausa oma veduri osta. (Õigemini auto.)

Kui rongid kirjandusse ilmuvad, siis hakkavad tavaliselt juhtuma õnnetud lood. Rong võiks esindada ka arengut, õitsengut ja edukäiku, ent autorid eelistavad pessimistlikumaid suundi. Raudteele sattunud vaesekesed muretsevad ja märatsevad, hulluvad ja hukkuvad. Rongi klaustrofoobne keskkond pitsitab psüühikat, tuues päevavalgele koletisi ja peletisi. Ainult raudsete närvidega kangelased tulevad rongi alt välja.

Raudne püüton liigub oma rööpail ikka edasi, kindlal teel, kindlas sihis, kuid inimesed tema kõhus lähevad mõnikord omadega hoopis tagasi, tumedasse minevikku. Igas teises vagunis võib reisida mõni kättemaksuingel, vahel ilmub neid parvedena. Nii juhtub näiteks Agatha Christie romaanis „Mõrv Idaekspressis”.

Kirjanduses ei sõida reisijad rongiga ainuüksi punktist A punkti B, nad läbivad sageli ka vaimse teekonna, mis ei lõpe alati hästi. Rong viib tegelased uude ellu või hoopis ohtude epitsentrisse. Raudtee on liikumatu, aga ometi liigutab – midagi, kedagi, kuidagi. „Harry Potteri” saagas toimib rong vahendajana siin- ja sealpoolse, tavalise ja maagilise maailma vahel. Kui Harry käiks Sigatüüka kooli takso või lennukiga, poleks tema sõit pooltki nii müstiline.

Rong on tõesti nõiduslik masin. Rongis saavad kokku neli ürgset elementi: tuli ja vesi sigitavad auru (õhk), mis paneb liikuma raua (maa). Moodsal ajal pöörlevad rattad muidugi vähem romantiliselt, diisli- ja elektrijõul. Eestlased kui põline maarahvas ei näe rongis paraku mitte nõiakatelt, vaid porgandit.

Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.

Olõ halv lats!

Headus on vaestele

Kas selleks, et elus edasi jõuda, peab ilmtingimata kõigile meeldima? Nii ja naa. Ühest küljest tuleb lihtkodanikul tõepoolest paljudele endast kõrgemal seisjatele kogu aeg meele järele olla. Laps peab tegema ikka nii, nagu tema vanemad, vanavanemad, õpetajad ja üldse kõik suured inimesed tahavad, vastasel juhul on ta üks paha ja kasvatamatu väänkael. Tuleb korralikult käituda, hästi õppida ja täita vastu vaidlemata kõik käsud. Täiskasvanueas peab meeldima oma bossile. Kes ei allu, kaotab töö. Peab meeldima pruudile-peigmehele-elukaaslasele-abikaasale, et suhe üldse toimiks. Lühidalt, ilma ego maha surumata ei liigu asjad kuidagi. Hea on see, kes sõna kuulab.

Freepik

Teisest küljest näib, et kõige kaugemale jõuavad hoopis need, kes teevad täpselt seda, mis ise tahavad. Kas maailma rikkaim mees, Muskuspart, oleks säärase hiiglasliku ärilaeva kapten, kui ta oleks terve elu talitanud ainult nii, nagu nood „teised” ootasid ja tahtsid? Ainult pühendumise, raske töö ja puhta südametunnistusega ei jõua keegi rikkuse ja võimuni. Kui Poti-Trump oleks heatahtlik, armas, viisakas ja läbinisti aus härra, siis poleks ta praegu president, vaid lihtsalt üks pensionär, kes kusagil Florida soos golfipallikesi veeretab.

Suureks saab see, kes autoriteedile vastu hakkab. See, kes normidest üle astub. Nahaalsuse ja isekuse toel võib saavutada kaugelt rohkem kui empaatia ja vastutulelikkusega. Aga isekaid on palju ja peab olema ekstraklassist ülbik, et jõuda päris tippu. Vigu ei tohi seejuures tunnistada, valetamine ja vassimine – või moodsas keeles öeldes: alternatiivsete faktide esitamine – on lausa kohustuslikud. Oma eesmärgi nimel tuleb vahel ka üle laipade ja varemete marssida. Ei mingit kahetsust ega ohvrimeelsust! See kuldne põhimõte kehtib nii äris kui ka poliitikas.

Ega vaesel olegi põhjust ülbitseda. Ülbus ja isekus on rikaste privileegid. Headus jäägu vaestele, nagunii pole sellest midagi kasu.

Eesti veed ja Eesti teed, Eesti mäed ja Eesti väed

Eesti pole saar, rohkem nagu poolsaar. Või veerandsaar. Läänest ja põhjast uhavad Eestit merelained, idas kaitsevad kantsi järve- ja jõeveed. Eesti süda on aga Võrtsjärv. Kaks tähtsat arterit, Suur ja Väike Emajõgi, elustavad oma vetega puid ja maid. Igal Eestimaa veresoonel on oma nimi. Pärnu, Pedja, Pirita, Piusa ja Põltsamaa. Võhandu, Jägala, Ahja, Õhne ja Kasari. On Sinijõgi, Mustjõgi ja Valgejõgi. Puhas Eesti värk. Kõiki ojasid ja järvi ei jõua üles loetledagi.

Pixabay

Veed on ühtlasi teed. Muistsel ajal usaldati maad vähem kui vett. Maised teed olid konarlikud, porised, võsased. Vesi kandis kaupu ja reisuselle lahkelt punktist A punkti B, vahel isegi punkti C. Aga praegusel ajal tahetakse rohkem asfaldi peal sõita. Loeb kiirus, sirgus ja siledus. Elutee on täis ootamatuid kurve ja auke, mõni ime siis, et seda ilusate maanteesirgetega tasakaalustada püütakse.

Teed ja veed kulgevad mägede vahel. Mäed, mille ürgjää kümne tuhande aasta eest mulla- ja liivataignast valmis voolis, on küpsenud kõva koorikuga pätsideks. Neid pätse ei puutu keegi, enne kui Taara viimsel söömaajal võimsa noa haarab ja Munamäest mitu viilu lõikab. Hammustab ka Emumäge ja Vällamäge, kelgu- ja suusamäge, kuni neist pole enam raasugi järel. Lõpetuseks kallab Emajõe kõrist alla. Praegu pole Taara veel nii näljane, ehkki vahel ta tume kõht valjult koriseb ja piksenooled lendavad üle taeva.

Eesti mäed pole kõrged, Eesti väed pole suured. Aga need väed annavad siiski kindla tunde. Eesti väed ei hoia üksnes püssi ega vurista tankiga. Eesti väkke kuuluvad kõik, kelle jaoks on armsad siinsed veed ja teed. Ka mets ja meri on me väed. Nemad jäävad isegi siis, kui inimesi, neid sinimustvalgeid, enam pole.

Jalutuskäik Eesti kirjanduse kalmistul

Kena "Kevade" on jälle käes!

Raamatutest on mõtet filmi teha ainult nende jaoks, kes ei oska lugeda. Kõige rohkem elab selliseid inimesi viimastel andmetel Tšaadis, Malis ja Lõuna-Sudaanis, ka Botswana ja Afganistan ei jää kaugele maha. Täisealiste kirjaoskajate osakaal jääb neis riikides alla 40%. Eestis peaks kirjaoskajaid olema lausa 99,87%. Ometi ei käinud "Tõde ja õigust" kinos vaatamas need tühised 0,13%, vaid kõvasti üle paarisaja tuhande inimese. Mis toimub?!

Loomulikult pole kirjandust võimalik üks-ühele filmikeelde tõlkida. Mõndagi läheb kaotsi, mõndagi tekib asemele. Kurb, et raamat jääb alati kaotajaks. Kui kogu see kõrilõikajate bande – stsenaristid, režissöörid, operaatorid, kostümeerijad, grimeerijad ja kunstnikud – on raamatust üle käinud, pole temast enam liha ega hinge alles. Raamat sureb, kui temast film tehakse.

Vikerraadio kutsus kirjanduse päeva puhul kuulajaid üles valima oma lemmiksurnut. Ehk siis parimat filmi, mis on valminud mõne eesti kirjandusteose põhjal. Esikümnesse jõudnud filmivalikus oli väikseid üllatusi, aga võidulaip oli muidugi algusest peale selge. Eestlased armastavad Lutsu "Kevadet", mille tappis 1969. aastal Arvo Kruusement. Kuidas mõrtsukat karistatakse? Tema tapatööd näidatakse telekas igal võimalikul juhul.

Tähelepanu väärib, et esimese viie seas on lausa neli debüütfilmi. Lisaks "Kevadele" ka "Tõde ja õigus" (Toom), "Seltsimees laps" (Siimets) ja "Nukitsamees" (Karis). Kusjuures, kaks neist – "Tõde ja õigus" ja "Seltsimees laps" valmisid Eesti Vabariik 100 programmi raames. Kui palgamõrvar on hästi tasustatud, siis raiub ka tema kirves teravalt.

Üllatav on "Viini postmargi" jõudmine esikümnesse. Kuuekümnendate menunäidendi (autor Ardi Liives) põhjal valminud filmi (režissöör Veljo Käsper) suur edu reedab ehk ka seda, et hääletusel osalenute keskmine vanus ulatub kindlalt üle neljakümne. Või isegi viiekümne. Aga kes teab, võib olla on valetamise kahjulikkusest kõneleva filmi üles leidnud ka nooremad põlvkonnad.

"Nimesid marmortahvlil", mis jõudis hääletusel tublile seitsmendale kohale, võib pidada eesti filmi taaskäivitajaks. Üheksakümnendail vajus kodumaine kinokunst sügavale pimedusse. Aastal 2000 ei valminud meil ühtegi täispikka mängufilmi. Kivikase romaani põhjal vändatud film, samuti debüüt, seekord Nüganeni oma, tõi rahva jälle kinno ja algas eestimaise filmi uus tõus.

"Ukuaru", mida hääletajad samuti kümne parima sekka valisid, on mõnevõrra kummaline nähtus Eesti kinoajaloos. Leida Laiuse film põhineb vaid poolel raamatul (teine pool ei ole tõesti kuigi inspireeriv) ja tõstab esile ürgnaise Minna elu ja kannatused. Moodne naine Kaili, teatud mõttes Minna vastand, visati filmist välja. Küllap põhjusega. Ilmselt ei peetaks "Ukuarut" üldse meeles, kui Arvo Pärt poleks seda oma muusikaga, eeskätt muidugi ikoonilise valsiga, igavikku kirjutanud.

Rahva lemmikfilmide sekka on jõudnud ka üks parimaid eesti õudukaid läbi aegade: "Nukitsamees". Mina ei julgenud seda lapsena igatahes vaadata. Ja pimedaga metsa minna ei kavatse ma mingil juhul. Iga kuuse ja tamme otsas võib mõni sarviline elukas varitseda.

Mida öelda "Nipernaadi" kohta, mis samuti paljude südamed võitnud? Tüüpiline näide sellest, kuidas üks erakordne raamat lihunikunoaga ära retsitakse. Gailiti loomingut on raske, tegelikult võimatu ekraanipurki suruda. Tõnu Kark ei ole minu silmis Nipernaadi, nii nagu Priit Võigemast pole Oru Pearu ja Aare Laanemets pole Toots.

Tean-tean, iga režissööri jaoks on paras Heraklese ülesanne leida lugejate vaimusilmas juba elustunud värvikale tegelasele vääriline kehastaja. Kaljo Kiisk otsis seda õiget Nipernaadit maa alt ja maa pealt ja lõpuks lõi käega – las Kark mängib. Laanemets ei pidanud algselt üldse Tootsi kehastama. Osa võtteid oli juba võetud, kui senine osatäitja minema löödi ja kiirkorras uus poiss asemele otsiti.

Aga film kui obsessiivne üritus luua reaalsuse illusioon koosnebki sageli juhuslike valikute jadast. Kirjanduses, väidan ma, on juhustel hoopis vähem ruumi, sest selles vallas sünnib teos kahe võrdväärse looja – autori ja lugeja – koostöös. Filmi puhul on vaataja kõigest passiivse osalusega konstateerija.

Minu halastav loomus andestab neile filmitegijatele, kes raamatut/näidendit ei tapa, vaid ainult vigastavad. Ehk siis: lasevad end kirjandusteosest inspireerida, kuid ei võta seda täiel määral filmi aluseks. Niisugune on hääletusel kolmandaks tulnud "Viimne reliikvia". Bornhöhe "Vürst Gabrielist" on laenatud vaid peategelased ja üksikud tegevusmotiivid, suurem jagu on aga stsenaariumi autori Arvo Valtoni fantaasia. Ka selle filmi õnnestumisele aitas kaasa muusika. Paul-Eerik Rummo tekstidel põhinevad laulud, millele Uno ja Tõnu Naissoo pidid ebainimlikult kiiresti viisid looma (esialgne muusika visati prügikasti), elavad juba üle viiekümne aasta oma elu.

Miks eestlased "Kevadet" nii kõvasti armastavad? Sellele on juba korduvalt vastatud ja ei lisa minagi miskit uut. Me kõik oleme lapsed olnud ja koolis käinud ja mõne Tali, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teelega kokku puutunud. Nostalgia, nostalgia.

Ometi ei tasu leppida ainult Kruusemendi "Kevadega". Vahel tasuks "Kevade" haud lahti kaevata, Lutsu lapsuke taas maapinnale tuua ja talle lugedes elu sisse puhuda. See on see lugemise vägi. Raamat ärkab ikka, alati ja uuesti ellu, kui ta avatakse ja läbi loetakse.

Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Kõik teed viivad Litsmetsa

Libusid loetakse sügisel.

Kadus nagu lits vette.

Libuvitsapõõsas puhkes õitsele.

Selle kevade mood: lilleline litsikittel.

Libuhunt murrab mehi.

Litamiin C teeb tervisele head.

Libuprofeen võtab peavalu.

Lööme juubeli puhul litse kokku.

Libula meeshoor pääses laulupeole.

Hoorus ei tule kunagi tagasi.

Neitsi kandis hoorusevööd.

Mu karvast rinda ehivad kaks roosat libu.

Pikk valge pulmahoor lohises mööda põrandat.

VaLITSus moodustas uue koaLITSiooni.

Lits kärneriks!

Osav libukütt lasi kümnesse.

Elasid kord vaar ja hoor.

Kui hoor on punane, ei tohi üle tee minna.

Väljas libutab.

Kevadine litavedu soodustab viljakust.

Paraadi ees marssis libukandja.

Üks litsike enne magamaminekut toob hea une.

Rahvas on ikkagi raamatukogu

Sealt leiab alati lugemist

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Tõsi küll, eestikeelne oli see vaid osaliselt. Mida me tollest raamatust teame? Ainult kribu-krabu. Trükiti Lüübekis, ilmselt koos samalaadse lätikeelse raamatuga, sisaldas luterlikke jutlusetekste, kuid paraku hävitasid kogu tiraaži reformatsioonivastased katoliiklased. Siin faktid lõpevadki. Aga raamatuaasta suurejooneliseks tähistamiseks on põhjus sellega olemas.

Ei saa välistada, et juba varem, sügaval keskajal, kirjutati mõnes kloostris, näiteks Padise, Kärkna või Pirita müüride vahel, käsitsi valmis üks eestikeelne raamat. Või lausa mitu(sada). Küllap maaliti ilusad värvilised pildidki juurde. Mõistagi pole ühtki sellist säilinud. Raamatute ja lugemisoskuse laialdane levik sai võimalikuks ikkagi tänu trükipressile. Paraku kinnitab esimese eestikeelse trükitud raamatu kurb saatus, et alati leidub neid, kes tahavad vabale kirjasõnale käe ette panna.

Praeguseks on eesti keeles ilmunud ligi miljon raamatut. Ehk siis üks raamat iga elusoleva eestlase kohta. Aga raamatud ongi ju paberist inimesed ja inimesed on lihaks saanud raamatud. Koos moodustame ühe raamatukogu. Küsimus suurele ringile: mis žanrist on eesti rahvas? Ulme, krimka, põnevus, armastus? Või hoopis teatmik, vestmik, õpik? Aga nii nagu ühes õiges raamatukogus leidub kõikvõimalikke väljaandeid, tuleks ka rahva puhul üldistamisest hoiduda.

Mõni meist on tundeline armastusromaan, teine ammendamatu spordientsüklopeedia, kolmas usaldusväärne teedeatlas. Kord jalutab tänaval vastu katekismus, kord seisab poesabas koomiks. Kui külla tulevad anekdoodikogu ja noodiraamat, on lõbu laialt. Kohtumine luulekoguga paneb elu üle järele mõtlema. Õudukaga ei taha keegi tegemist teha.

Esimesed eestikeelsed raamatud kuulusid loomulikult kristliku kirjanduse valda. Aga millal ilmus esimene eestimeelne raamat? Ilmselt tuleb see auväärne nimetus anda „Kalevipojale” (1857). Idee kirjutada eesti rahvale oma eepos tekkis kõigepealt sakslase Bertrami peas. Tööga alustas Faehlmann, kuid lõpuks sai „Kalevipojast” ikkagi Kreutzwaldi tähtteos. Õnnetuseks oli Lauluisa ajast kõvasti ees ja rahvas ei võtnud eepost omaks. Neid eestlasi, kes on värsivormis „Kalevipoja” otsast otsani läbi lugenud, on tänapäevalgi vast üksikuid. Ettepanek sotsioloogidele: uurige välja täpne arv!

Esimese eestimeelse raamatu tiitlile võiks esitada teisigi kandidaate, näiteks Lydia Koidula „Emajõe ööbik” (1867), mis sisaldab ka luuletust „Mu isamaa on minu arm”. Ernesaksa viisist kantuna on see tekst pugenud sügavale eestlase põue ning saanud pisikeseks pühakirjaks, eestluse kreedoks.

Kui tuua välja esimene eestimeelne proosateos, siis ei pääse kuidagi mööda Bornhöhe „Tasujast” (1880). Ehkki praeguste standardite järgi on see raamatukene lihtsameelne, hõreda stiili ja segase sisuga ning ajaloo seisukohalt eksitav, tõstab „Tasuja” esile eestlase põlise õiguse elada vabana omal maal ja sütitab tahet selle õiguse eest võidelda.

Eestimeelne kirjanduskaanon moodustab laia tähistaeva, mille esimeste tähtede hulka kuuluvad juba mainitute kõrval ka Liiv, Haava, Vilde ja Kitzberg. Kosmiline areng jätkub Enno, Lutsu, Tammsaare, Gailiti, Noor-Eesti ja Siuru seltskonnaga. Silmapaistvaid tähtkujusid moodustavad Alver, Talvik, Kangro, Masing, Ristikivi, Alliksaar, Kaalep, Kross, Niit, Raud, Pervik, Kaplinski, Rummo, Luik, Runnel, Traat, Unt, Vetemaa, Meri, Viidingud, Ehinid, Mutt, Kareva, Mihkelson, Õnnepalu, Sauter, Kivirähk ja kes kõik veel. Uusi tähti aina süttib ja vahel vanu ka kustub. Ei mahu kõik tähed taevasse ära. Aga Peterson? Tema oma napi eluaja jooksul raamatut välja anda ei jõudnudki. Kirjandustäht saab olla ka ilma raamatuta.

Iga eesti inimene võiks meie kirjanike seast leida mõne hingesugulase. Kellegi, kelle poole on hea pöörduda, olgu ta siis täies elujõus või juba ammu meie seast lahkunud. Hingesugulasega saab alati ilmaasjade üle arutleda, temalt leiab lohutust või mõtteainet, tema suudab lõbustada ja tuge pakkuda. Raamatu vahendusel on kõik võimalik.

*

Minu jaoks on iga aasta raamatuaasta. Paraku olen üsna aeglane lugeja ning ideaalset normi – üks raamat nädalas – ei suuda ma kuidagi täita. No keskmiselt kolmkümmend tuleb aasta jooksul ära küll. Vahel on pagana raske valida, mida lugeda ja mis täiesti kõrvale jätta, aga sellisel juhul läheb käiku vaist – see asendamatu abimees igas eluvaldkonnas. Kuuenda meelega jõuab kindlalt meeldivate teosteni.

Aga kas teos peabki tingimata meeldima? Ei pea. Ei saagi. Kõik inimesedki pole meeldivad, kaugel sellest! Raamatuid, nagu inimesi, tuleb aktsepteerida nende naturaalsel kujul. Ei saa igaühega sõbrustada, ei tohi igaüht endale külla kutsuda. Samamoodi ei saa mis tahes raamatut enda riiulile panna. Sinna üürivad kodu vaid need, kellega jutt klapib.

Isiklik raamatukogu on nagu suur perekond või lausa suguvõsa. Olen mitut puhku püüdnud kokku lugeda, palju mul neid pabersugulasi õieti on. Järg läheb kusagil kolmesajanda peal sassi. Lasteraamatuid, millest paljud vihikupaksused, oleks vist targem üldse kilodega kaaluda. Aga lambist öeldes – üle tuhande raamatu saab kindlasti kokku, võib-olla isegi paartuhat. Suur suguvõsa igal juhul, aga võiks veel suurem olla!

Vahel kurdavad ka innukamad lugemissõbrad, et raamatuid antakse välja liiga palju. No ja mis siis? Kõike ei pea nagunii lugema. Eestlasi on nõnda vähe, et mingitpidi peab seda kompenseerima. Kasvõi raamatutega. Eesti raamat või eesti inimene, vahet pole.

Samal teemal:

Raamat on ikkagi inimene

Ei pea kandma mõõka, et olla rüütel

Taaskohtumine täiusliku raamatuga

Tänavu lahkus igaviku teele hollandi kirjanik Tonke Dragt. Paraku ei ütle see nimi paljudele siitkandi lugejatele suurt midagi. Kes ta oli? Täiusliku raamatu autor! Ta sündis 1930. aastal Indoneesias, mis oli toona Hollandi koloonia. Teise maailmasõja ajal, kui jaapanlased Indoneesia okupeerisid, sattus Tonke koos ema ja kahe õega vangilaagrisse. Igavuse peletamiseks ja meeleolu tõstmiseks hakkas tüdruk kasutatud paberilehtedele jutukesi kirjutama. Õnneks tuli perekond laagrist elusana välja ning sõja lõpul sai Tonke taas kokku oma isaga. Koos mindi elama Hollandisse.

Hilisemas elus töötas Tonke Dragt kunstiõpetajana, kirjutas lastele raamatuid ja illustreeris neid. Õpetades avastas ta, et põnevate lugude jutustamine aitab klassis korda hoida ning isegi kõige jopsakamad rüblikud rahunevad niimoodi maha.

Tema läbimurdeteoseks sai 1962. aastal ilmunud seiklusjutt „Kiri kuningale” (De brief voor de koning), mis võitis lisaks kohalikele kirjandusauhindadele ka paljude suurte ja väikeste lugejate südamed. Raamat on tõlgitud pea paarikümnesse keelde. Eesti keeles ilmus „Kiri kuningale” 1995. aastal.

Minuni jõudis see raamat siis, kui olin kaksteist või kolmteist. Esimene lugemiskogemus on mälust pühitud, kuid küllap jättis raamat mulle kustumatu mulje. Miks muidu lugesin seda kooli ajal veel vähemalt kolm korda. Nüüd, leides, et kirjanik on meie seast lahkunud, tundus õige tegu võtta „Kiri kuningale” uuesti kätte. Olles ise seitsme raamatu isa, võin julgelt öelda: Tonke Dragt kirjutas tõepoolest täiusliku raamatu.

Täiuslikkust on pagana keeruline sõnadesse panna. Ütleks nii: täiuslikus raamatus ei ole midagi üleliia ega puudu. Lugu haarab esimestest ridadest peale, tegelased on värvikad isiksused, tegevus kannab sõnumit ja stiil on puhas, ent ikkagi mitmekesine. On märulit, koomuskit ja traagikat. Hästi idanevaid mõtteteri samuti. Teisisõnu peab üks õige raamat olema nagu rikkalik pidulaud, kus on ühtaegu soolast ja magusat, haput ja kibedat ja uhke lillekimp keskel.

Kõige lihtsamalt öeldes kõneleb „Kiri kuningale” rüütlitest ja rüütellikkusest. Tiuri on kuueteistaastane noormees, kuningas Dagonaudi alam, kes ootab rüütliks löömist. Enne seda peab ta linna lähistel kabelis ühe vaikse öö veetma. Koidiku eel ilmub kabeli ukse taha võõras mees, kes palub, et Tiuri teda aitaks. Selgub, et võõras on ühe sureva rüütli kannupoiss. Rüütel usaldab noormehele pitseeritud kirja, mille too peab ilmtingimata naaberriigi valitsejale, kuningas Unauwenile toimetama. Kaalul on terve kuningriigi saatus. Tiuri nõustub ning sellega algab tema seiklusrohke teekond läände.

Raamatu alguses on kenasti ära toodud kolme kuningriigi – Dagonaudi, Unauweni ja Evillani maa kaardid. Hea lugedes järge ajada, kus Tiuri parasjagu oma teel viibib. Kuninga mets, Pruun klooster, Mistrinaudi loss, Sinine jõgi, mitmed võõrastemajad, kõrged kaljumäed, Menaurese onn, Dangria linn, Vikerkaare jõe toll, Kuukõrgendik... Tiuri kohtub punaste ja hallide rüütlitega, lossihärrade ja munkadega, kõlupeade ja kerjustega, vaeste ja rikaste, alatute ja lahketega. Pikal ohtlikul teekonnal kulub üks truu sõber ära ning sellise Tiuri ka leiab – särtsaka ja terase karjusepoisi, kel nimeks Piak.

Ehkki lugu on kahtlemata inspireeritud keskaegsest Euroopast, ei peegelda raamatu geograafia ja sündmustik tegelikku ajalugu. Samas ei saa Dagonaudi ja Unauweni maad pidada ka täiel määral fantaasiavallaks. Tiurit ei aita võlurid, ta ei lenda lohe ega luua seljas, tema vaenlased ei kasuta musta maagiat. Noor rüütlihakatis peab ilma nõiaväeta hakkama saama, ainult tarkuse ja osavuse toel. Kusjuures – Tiuril pole mõõkagi. Aga nagu ütleb kuninglik narr Tirillo: „Ei pea mõõka kandma, et olla rüütel!”

Küllap loen „Kirja kuningale” edaspidigi veel ja veel. Täiuslikkus ei ammendu ega kulu. Mul vedas, et leidsin juba nii varases eas oma raamatu. Selle päris oma raamatu, mille juurde ikka tagasi pöörduda, saamaks meeldetuletuse: maailma päästmine algab iseenda ületamisest.

Aasta suurim kirjandussündmus

Kangekaelne kangelane on tagasi!

Mis oli kõige tähtsam, kõige suurem, kõige erakordsem ja kahtlemata ka kõige ootamatum kirjandussündmus, mis mulle 2024. aastast elu lõpuni meelde jääb? Sõitku seenele Kullad, Luugid ja Pihelgad! Ka "Ulyssese" ilmumine eesti keeles pole mingi maavärin ega komeet. Minu jaoks oli tähtsaim Asterixi tagasitulek.

Esimene Asterixi koomiks ilmus eesti keeles täpselt kolmkümmend aastat tagasi, just sel ajal, kui ma juhtumisi oma kooliteed alustasin. See viiskümmend aastat enne Kristust elanud tiivulise kiivriga Gallia sõdalane, igavesti kangekaelne kangelane, võitis kohe mu südame. Minusugune põnn ei taibanud veel päris hästi Asterixi sarja konteksti, aga lood ise olid nii naljakad ja põnevad, et kui raamat oli juba kätte võetud, ei saanud seda enam kõrvale panna. Aga nalja ja põnevust lapsed ju mistahes kirjanduse puhul kõige rohkem väärtustavadki.

Asterix tutvustas mulle Rooma impeeriumi, Julius Caesari, Kleopatrat ja ladina fraase ammu enne seda, kui koolis antiikajalugu õppima asusin. Juba varakult oli mul selge, mis on menhir, pilum või sesterts, kes on druiidid ja gladiaatorid ning kuidas teha vahet roomlastel, gallialastel ja gootidel. Õppisin tundma Britanniat, Helveetiat, Korsikat, Kreekat ja Egiptust. Loomulikult sai Asterixi ja Obelixi seltsis kogu Galliale tiir peale tehtud. Mine tea, võib-olla tekkiski mu kustumatuna püsiv huvi ajaloo vastu just Asterixi seiklustele kaasa elades.

Asterixi kaks isa – teksti autor René Goscinny ja piltide looja Albert Uderzo – tulid esimese koomiksiga lugejate ette kuuekümnendate alguses. Vaid mõni aasta varem oli välja kuulutatud Prantsuse Viies Vabariik. Riigi külge liidetud koloniaalalad kippusid mässama. Prantslased olid omavahel pidevalt tülis ja paistis, et Prantsusmaa kui uhke suurriigi päevad on loetud. Need meeleolud kujundasid ka Asterixi maailma. Goscinny ja Uderzo lõid Prantsusmaast satiirilise pildi, mille aktuaalsus pole endiselt lahjenenud.

Rooma on vallutanud kogu Gallia, peale ühe väikese mereäärse küla, mille asukad omavahel pidevalt sõimlevad ja madistavad. Nad on jonnakad, isepäised ja natuke lihtsameelsed. Aga kui oht (ehk Rooma leegion) ähvardab, võtavad nad end kokku, lasevad paagi võlujooki täis ja annavad roomlastele korraliku lahingu. Võit kuulub alati gallialastele.

Kui mu arvepidamine paika peab, ilmus kuue aasta jooksul eesti keeles kaheksateist Asterixi koomiksit. Miskipärast saabus seejärel pikk vaikus. Sel suvel vupsas eesti keeles kõnelev Asterix eiteakust taas välja. Kakskümmend neli aastat hiljem! See on ju terve inimpõlv. Paljud poisid ja plikad polegi temaga varem kohtunud. Suur osa vanadest Asterixi koomiksitest on aga kardetavasti kapsaks või makulatuuriks muutunud ja neid uutel põlvkondadel enam nii lihtne kätte saada polegi.

Minul on varasemad väljaanded kõik kenasti alles. Paar tosinat aastat seisid need pimedas kapis, Miki-Hiire, Piilupart Donaldi, Tomi ja Jerry, Ränirahnude, Muumide ja muu sedasorti kireva rahva otsas. Nüüd, kui kaks uut numbrit on ilmunud, puhusin ka vanadel tolmu pealt ja tõstsin riiulile, auväärsele kohale „Sõrmuste isanda” kolme tellise kõrval. Esimesed numbrid on trükitud kehvapoolsele pruunikaskollasele paberile, edasi muutub paberi ja köite kvaliteet juba peenemaks. Uued numbrid läigivad ja kiiskavad nagu ponksid poisid kunagi.

Asterixi lugusid on prantsuse keeles ilmunud neljakümne ringis, eks näis paljud neist siis ka maakeelde tõlgitakse. Olen mõlemad uued osad kaks korda läbi lugenud (mul ei tõesti midagi paremat teha) ja ootan juba järgmisi. Kui Asterix platsis, on tulevik igatahes helge.

P.S.

Need gallialased on hullud!

Nigula vigurid

Kus Jõuluvana päriselt elab?

On nigulapäev. Mida see õieti tähendab? Pühak Nikolaus suri 342. aasta 6. detsembril. Tema täpne sünniaeg on teadmata ja ka elukäigust teame täpselt nii palju, kui vanad legendid pajatavad. Eestis on nigulapäeva tähistanud peamiselt õigeusklikud, sealhulgas setud. 20. sajandi alguseks oli nigulapäev nihkunud talvisele pööripäevale nii lähedale, et mõnel pool peetigi nigulapäeva talve alguseks. Nigulaöö olnud nii pikk, et linnud ei jõudnud oksast kinni hoida ja potsatasid enne päikesetõusu puu otsast maha. Rahvas rääkis sedagi, et Nigul needib veed kinni ja jää hakkab inimest kandma. Muidugi ei saa tänapäeval Nigula neetide peale enam kindel olla.

Pärast seda, kui uus kalender kasutusele võeti, venis nigula- ja pööripäeva vahe paari nädala pikkuseks. Tegelikult on rahvakalendris ka kevadine nigulapäev, mida peetakse 9. mail. Meremeeste kaitsjana tuntud Nikolaus on Niguliste kiriku ristiisa, samuti said tema kaudu nime Lääne-Nigula ja Viru-Nigula. Ometi tundub, et väljaspool õigeusklike ringi pole vanarahvas Nigulit eriti oluliseks pidanud. Seda näitab ka Niguli nime kandvate meeste vähesus. Selle aasta seisuga on Eestis vaid 19 Nigulit. Venelaste seas on Nikolai aga küllaltki populaarne nimi (kokku üle 3700 esindaja), ehkki statistika näitab, et alla 60-aastaste hulgas on Nikolaisid päris väheks jäänud. Kõige rohkem Nikolaisid on sündinud just detsembris, peaaegu 500.

Pixabay

Püha Nikolaus on tuntud eelkõige Jõuluvana prototüübina. Piiskopiametit pidas ta küll praeguse Türgi aladel (toona Rooma impeeriumis), kuid kes tahab oma silmaga näha Jõuluvana hauda, peab sõitma Lõuna-Itaaliasse. Bari linnas asub Püha Nikolause basiilika, kuhu auväärt piiskopi säilmed islamiusuliste saratseenide eest varjule toodi. Nikolaus sai keskajal populaarseks laste kaitsepühakuna, mõnel pool Euroopas hakkasid piiskopiks riietatud mehed, vahel ka poisid, käima jõulude aegu vaestemajades, varjupaikades ja hospitalides, kaasas väikesed kingitused. Hollandis kannab Jõuluvana ehk Sinterklaas tänapäevalgi piiskopirüüd, ratsutab valgel hobusel ja tassib endaga kaasas suurt raamatut, kuhu on üles kirjutatud kõigi laste hea- ja pahateod.

Arvatavalt olidki hollandlased need, kes viisid jõuluvana ka Ameerikasse. New Amsterdam (ehk New York) ja selle ümbrus kuulusid 17. sajandil Hollandi kolooniate hulka. Sinterklaasist sai hiljem Santa Klaus, Coca-Cola Company truualamlik rekkajuht. Tema elupaigaks peavad ameeriklased miskipärast põhjanaba.

Jõuluvana tegelik residents on siiani jäänud segaseks. Otse polaarjoonel, Rovaniemis asub nimelt Jõulumaa, kus pesitseb samuti üks punase kuuega vanamees, kes väidab end Jõuluvana olevat. Suur osa Eesti lapsi peabki just Lapimaa jõulutaati selleks õigeks. Kuulake nüüd, lapsed: teid on petetud!

Kui ma väike olin, nägin oma silmaga, kuidas punases kuues Jõuluvana vara hommikul naabermajast välja tuli, tohutu kopsaka koti oma Žiguli pagassi tõstis ja siis padavai minema sööstis, nii et kets all vingus. Päeva jooksul pidi ta ju kogu maailma lastele kingid kätte toimetama. Minu juurde jõudis ta alles hilja õhtul, üleni higine ja habe katkutud. Laulsin „Oh kuusepuud” ja sain oma kommikoti kätte. Sealsamas, Talve tänaval elab Jõuluvana tänapäevalgi, ainult et nüüd sõidab ta Škodaga.