Ei, ei ja veelkord ei!
Paljudes Euroopa keeltes väljendab eitust või millegi puudumist sõna, mis algab N-tähega. Kes vähegi keeli õppinud, on seda kindlasti tähele pannud.
No, none, never, neither (inglise), non, ne, néanmoins, néant (prantsuse), nein, niemand, nicht (saksa), немає, ні, ніколи, ніде (ukraina), нет, никто, никогда (vene), nē, nekad, neviens (läti), ne, niekada, niekas (leedu), nie (poola), nej (rootsi), nei (islandi), nee (hollandi), não (portugali), nu (rumeenia), nil (iiri).
Need kõik on teadupärast indoeuroopa keeled, mis tähendab, et juurtpidi minnes peaks jõudma välja Indiasse. Nii ongi: nah (pärsia), nexer (keskkurdi), naa (puštu), nahīṁ (pandžabi), nasti, nakis, nà (sanskriti), naeta (singali), nah (sindhi), nā (bengali).
Võtame tšehhi näite:
Ne, tohle nikomu nemůžu udělat, nikdy! (Ei, ma ei saa seda kellelegi teha, mitte kunagi!)
Kuuesõnaline lause, neli sõna N-tähega, kõik eitavad.
Muidu ugrimugri suguseltsi kuuluv ungarlased pole samuti suutnud panna vastu kiusatusele naabritelt laenata. „Ei“ on Ungaris nem. Samas ei kasutata kõigis indoeuroopa keeltes eitades üksnes N-sõnu. Skandinaavia keeltes esinevad ka ingen ja aldri(g). Kreeka keeles lähevad eitamisel käiku aga hoopis teistlaadi sõnad: Όχι, καμία, ποτέ.
En tiedä, en voi, enkä minun pitäisikään!
Pürenee põhjaservas kõneldavat baski keelt võib ses mõttes eesti ja soome keele vaimseks sugulaseks pidada:
Ez, ezin diot hori inori esan, inoiz ez! (Ei, ma ei või seda kellelegi öelda, mitte kunagi!)
Võru keeles on eitus omaette peen kunst. Vaata ja imesta:
ei ole – olõ-i/olõ ei
ei olnud – olõ es/olõ-õs/olõ-s
ei saanud – saa es/saa as/saa-s
ei tee – tii ei/tii-i
ei teinud – tii es
ei oleks teinud – es tennü
Vahel on päris raske „ei” öelda. Eriti võõrkeeles. Taani teadlane Otto Jespersen (1860-1943) kirjutas sel teemal terve raamatu pealkirjaga „Negation in English and Other Languages” (1917).
Jespersen leidis, et keelte algfaasis ei esine keerulisi eitavaid vorme, vaid kasutatakse lihtsalt teatud tüüpi sõnu, mis muudavad öeldu eitavaks. Ajapikku tekivad keerukamad eitusvormid, mis keele arenedes jälle lihtsustuvad. Prantsuse keel kinnitab Jesperseni teooriat lausa kristalse selgusega.
Vanas prantsuse keeles: jeo ne dis, moodsas prantsuse kirjakeeles: je ne dis pas, prantsuse kõnekeeles: je dis pas (ma ei öelnud).
Ka inglise keeles võib märgata lihtsustumist: I do not say – I don’t say. I cannot do – I can’t do. I am not – I ain’t.
Eituse lihtsustumist on näha ka eesti keeles, eriti tavakõnes. Vahel läheb „ei” täiesti kaduma:
Mida sa eile tegid? - Midagi.
Kus sa täna käisid? - Kuskil.
Ka pole-vormides jäetakse ei ära:
Raha on? - Pole.
Teda polegi siin? - Ta polnud veel valmis.
„Pole” tekkis vanapärase eituse „ep ole” lühenemisel:
Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu. (Eduard Vilde)
Kust tuleb aga „teps mitte”? Ilmselt vanast väljendist „mitte eps”.
Kas „ei” peab olema ilmtingimata negatiivne sõna? Ei, ei pea! „Ei” kõlab ju peaaegu nagu „hei” ning võib seetõttu väljendada ka rõõmu, vaimustust ja heameelt:
Ei, oli see alles pidu!
