Aasta suurim kirjandussündmus

Kangekaelne kangelane on tagasi!

Mis oli kõige tähtsam, kõige suurem, kõige erakordsem ja kahtlemata ka kõige ootamatum kirjandussündmus, mis mulle 2024. aastast elu lõpuni meelde jääb? Sõitku seenele Kullad, Luugid ja Pihelgad! Ka "Ulyssese" ilmumine eesti keeles pole mingi maavärin ega komeet. Minu jaoks oli tähtsaim Asterixi tagasitulek.

Esimene Asterixi koomiks ilmus eesti keeles täpselt kolmkümmend aastat tagasi, just sel ajal, kui ma juhtumisi oma kooliteed alustasin. See viiskümmend aastat enne Kristust elanud tiivulise kiivriga Gallia sõdalane, igavesti kangekaelne kangelane, võitis kohe mu südame. Minusugune põnn ei taibanud veel päris hästi Asterixi sarja konteksti, aga lood ise olid nii naljakad ja põnevad, et kui raamat oli juba kätte võetud, ei saanud seda enam kõrvale panna. Aga nalja ja põnevust lapsed ju mistahes kirjanduse puhul kõige rohkem väärtustavadki.

Asterix tutvustas mulle Rooma impeeriumi, Julius Caesari, Kleopatrat ja ladina fraase ammu enne seda, kui koolis antiikajalugu õppima asusin. Juba varakult oli mul selge, mis on menhir, pilum või sesterts, kes on druiidid ja gladiaatorid ning kuidas teha vahet roomlastel, gallialastel ja gootidel. Õppisin tundma Britanniat, Helveetiat, Korsikat, Kreekat ja Egiptust. Loomulikult sai Asterixi ja Obelixi seltsis kogu Galliale tiir peale tehtud. Mine tea, võib-olla tekkiski mu kustumatuna püsiv huvi ajaloo vastu just Asterixi seiklustele kaasa elades.

Asterixi kaks isa – teksti autor René Goscinny ja piltide looja Albert Uderzo – tulid esimese koomiksiga lugejate ette kuuekümnendate alguses. Vaid mõni aasta varem oli välja kuulutatud Prantsuse Viies Vabariik. Riigi külge liidetud koloniaalalad kippusid mässama. Prantslased olid omavahel pidevalt tülis ja paistis, et Prantsusmaa kui uhke suurriigi päevad on loetud. Need meeleolud kujundasid ka Asterixi maailma. Goscinny ja Uderzo lõid Prantsusmaast satiirilise pildi, mille aktuaalsus pole endiselt lahjenenud.

Rooma on vallutanud kogu Gallia, peale ühe väikese mereäärse küla, mille asukad omavahel pidevalt sõimlevad ja madistavad. Nad on jonnakad, isepäised ja natuke lihtsameelsed. Aga kui oht (ehk Rooma leegion) ähvardab, võtavad nad end kokku, lasevad paagi võlujooki täis ja annavad roomlastele korraliku lahingu. Võit kuulub alati gallialastele.

Kui mu arvepidamine paika peab, ilmus kuue aasta jooksul eesti keeles kaheksateist Asterixi koomiksit. Miskipärast saabus seejärel pikk vaikus. Sel suvel vupsas eesti keeles kõnelev Asterix eiteakust taas välja. Kakskümmend neli aastat hiljem! See on ju terve inimpõlv. Paljud poisid ja plikad polegi temaga varem kohtunud. Suur osa vanadest Asterixi koomiksitest on aga kardetavasti kapsaks või makulatuuriks muutunud ja neid uutel põlvkondadel enam nii lihtne kätte saada polegi.

Minul on varasemad väljaanded kõik kenasti alles. Paar tosinat aastat seisid need pimedas kapis, Miki-Hiire, Piilupart Donaldi, Tomi ja Jerry, Ränirahnude, Muumide ja muu sedasorti kireva rahva otsas. Nüüd, kui kaks uut numbrit on ilmunud, puhusin ka vanadel tolmu pealt ja tõstsin riiulile, auväärsele kohale „Sõrmuste isanda” kolme tellise kõrval. Esimesed numbrid on trükitud kehvapoolsele pruunikaskollasele paberile, edasi muutub paberi ja köite kvaliteet juba peenemaks. Uued numbrid läigivad ja kiiskavad nagu ponksid poisid kunagi.

Asterixi lugusid on prantsuse keeles ilmunud neljakümne ringis, eks näis paljud neist siis ka maakeelde tõlgitakse. Olen mõlemad uued osad kaks korda läbi lugenud (mul ei tõesti midagi paremat teha) ja ootan juba järgmisi. Kui Asterix platsis, on tulevik igatahes helge.

P.S.

Need gallialased on hullud!

Nigula vigurid

Kus Jõuluvana päriselt elab?

On nigulapäev. Mida see õieti tähendab? Pühak Nikolaus suri 342. aasta 6. detsembril. Tema täpne sünniaeg on teadmata ja ka elukäigust teame täpselt nii palju, kui vanad legendid pajatavad. Eestis on nigulapäeva tähistanud peamiselt õigeusklikud, sealhulgas setud. 20. sajandi alguseks oli nigulapäev nihkunud talvisele pööripäevale nii lähedale, et mõnel pool peetigi nigulapäeva talve alguseks. Nigulaöö olnud nii pikk, et linnud ei jõudnud oksast kinni hoida ja potsatasid enne päikesetõusu puu otsast maha. Rahvas rääkis sedagi, et Nigul needib veed kinni ja jää hakkab inimest kandma. Muidugi ei saa tänapäeval Nigula neetide peale enam kindel olla.

Pärast seda, kui uus kalender kasutusele võeti, venis nigula- ja pööripäeva vahe paari nädala pikkuseks. Tegelikult on rahvakalendris ka kevadine nigulapäev, mida peetakse 9. mail. Meremeeste kaitsjana tuntud Nikolaus on Niguliste kiriku ristiisa, samuti said tema kaudu nime Lääne-Nigula ja Viru-Nigula. Ometi tundub, et väljaspool õigeusklike ringi pole vanarahvas Nigulit eriti oluliseks pidanud. Seda näitab ka Niguli nime kandvate meeste vähesus. Selle aasta seisuga on Eestis vaid 19 Nigulit. Venelaste seas on Nikolai aga küllaltki populaarne nimi (kokku üle 3700 esindaja), ehkki statistika näitab, et alla 60-aastaste hulgas on Nikolaisid päris väheks jäänud. Kõige rohkem Nikolaisid on sündinud just detsembris, peaaegu 500.

Pixabay

Püha Nikolaus on tuntud eelkõige Jõuluvana prototüübina. Piiskopiametit pidas ta küll praeguse Türgi aladel (toona Rooma impeeriumis), kuid kes tahab oma silmaga näha Jõuluvana hauda, peab sõitma Lõuna-Itaaliasse. Bari linnas asub Püha Nikolause basiilika, kuhu auväärt piiskopi säilmed islamiusuliste saratseenide eest varjule toodi. Nikolaus sai keskajal populaarseks laste kaitsepühakuna, mõnel pool Euroopas hakkasid piiskopiks riietatud mehed, vahel ka poisid, käima jõulude aegu vaestemajades, varjupaikades ja hospitalides, kaasas väikesed kingitused. Hollandis kannab Jõuluvana ehk Sinterklaas tänapäevalgi piiskopirüüd, ratsutab valgel hobusel ja tassib endaga kaasas suurt raamatut, kuhu on üles kirjutatud kõigi laste hea- ja pahateod.

Arvatavalt olidki hollandlased need, kes viisid jõuluvana ka Ameerikasse. New Amsterdam (ehk New York) ja selle ümbrus kuulusid 17. sajandil Hollandi kolooniate hulka. Sinterklaasist sai hiljem Santa Klaus, Coca-Cola Company truualamlik rekkajuht. Tema elupaigaks peavad ameeriklased miskipärast põhjanaba.

Jõuluvana tegelik residents on siiani jäänud segaseks. Otse polaarjoonel, Rovaniemis asub nimelt Jõulumaa, kus pesitseb samuti üks punase kuuega vanamees, kes väidab end Jõuluvana olevat. Suur osa Eesti lapsi peabki just Lapimaa jõulutaati selleks õigeks. Kuulake nüüd, lapsed: teid on petetud!

Kui ma väike olin, nägin oma silmaga, kuidas punases kuues Jõuluvana vara hommikul naabermajast välja tuli, tohutu kopsaka koti oma Žiguli pagassi tõstis ja siis padavai minema sööstis, nii et kets all vingus. Päeva jooksul pidi ta ju kogu maailma lastele kingid kätte toimetama. Minu juurde jõudis ta alles hilja õhtul, üleni higine ja habe katkutud. Laulsin „Oh kuusepuud” ja sain oma kommikoti kätte. Sealsamas, Talve tänaval elab Jõuluvana tänapäevalgi, ainult et nüüd sõidab ta Škodaga.