17. juuli 2014

Loits

Suvist soojust ei õnnestu kõhnal inimloomal kuigi kauaks oma ihusse talletada. Rakud pole akud. Isegi päikeseliste päevade tähistuseks tekkinud kuldpruun kiht kulub jäsemetelt õige pea maha, lehed varisevad ja raudkaste röövib rohulibledelt elu. Ilusad hetked peaks aga ometigi meele külge jääma. Metsmaasika maik, õhtupalangus punetav järvepind, juhuslikud vidinad läbisegi naerukilgetega, palju puudutusi – siiraid, lihtsaid, loomulikke… 

Suvi hääbub, aga maitsed, pildid, hääled ja puudutused jäävad. Ei, puudutused ei jää. Need lähevad kõige kiiremini meelest, püsivad vaid viivu kauem kui suvesoojus. Aga hääled… nemad kleepuvad mu meelde kõige kindlamalt. Ka siis, kui silmad kinni vajuvad ning keel on kuiv ja maitsetele suletud, püsib kuulmismeel erksana. Kõrvad püüavad vaikusesse imbunud helisid. Südamelöögid. Hingamiskahin. Pianissimo. Milline ilu on neis harjumuspärastes helides, mida müra ja mürgli sees ei kuulegi. Ühestainsast südamelöögist sünnib vaikne sümfoonia. 

Tema nimel on kummaline kõla. Karge ja puhas. See pärineb mingist iidvanast, juba ammu surnud keelest ja tähendab – armastatu. Tõsi mis tõsi. Kel siis veel kõlbaks sellist nime kanda. Mina olen lihtsalt mees ja tema on armastatu. Armastajal on alati hõlpsam kui sellel, kes armastatud. Anda on ju mõõtmatult lihtsam kui vastu võtta. Vastuvõtjale jääb võlg. Peab olema rikas, et palju anda. Aga mina olen vaene. Tahaks anda enamat, anda hingest ja hinge tagant kõik ära – isegi nood kõige mustemad saladused. Anda need talle, usaldada. Ainult et… mul pole musti saladusi, on vaid valged ja pitsilised, siidsed ja tärgeldatud. Ehk lepib ta nendega? 

Külmal ööl, kui akna taga ripub lumepallitaoline kuu ja tähed on nagu jäised killud, teravad ja säravad, liibub tema märkamatult ligi ja mul hakkab tasapisi soe. Suvi oleks nagu jälle tagasi, nähtamatu keebi alla varjatuna, kui tuttavat kätt oma käe vastas tunnen. Sulan aeglaselt üles.

Kõnetan teda. Ütlen ta nime. Niisama, justkui iseendale kinnitades, et ta ei ole kuhugi kadunud, ta on endiselt mu juures ja tema sõrmed siluvad hoolikalt mu juukseid, mis kunagi ühegi kammi sõna ei kuula. Ta sõrmused on külmad ja hõbedased nagu tähetükid akna taga. Aga sõrmed on soojad. Tal on ilus nimi. Ja nii ma siis üha kordan seda nagu korratakse muistse väega rikastatud loitsu. Ka siis, kui teda silmapiiril pole, muutub ta selle loitsu toimel nähtavaks. 

Loitsu ei tohi asjata pruukida. On mul siis üldse õigust teda iga päev kõnetada? Vahel pelgangi teda kutsuda selle nimega, mille esivanemad talle on pannud. Seepärast olen andnud talle hulga lisanimesid. Ta on Kallis ja Nunnu, Kaunitar ja Päiksekiir. Ja Sussu, Potsu, Vipsik… Et asi liiga ninnu-nännu poleks, hüüan teda mõnikord Pähkliks. Ta on ju kõva koorega. Sisu on tal muidugi magus. Natuke mõrkjas. Mulle igatahes maitsevad pähklid. 

Inimesed on rahutud. Ei püsi kuidagi paigal. Ikka nad rändavad siia ja sinna. Kord tulevad, kord lähevad. Kardavad paigale jääda, ei raatsi poetada kaasteelistele rohkem kui paar sõna. Ja jälle edasi! Inimhing ei taha, suuda ega oskagi peatuda. Ta voolab siin ja seal, igas ilmakaares ja kõikjal maakumerustel, vedades ihu enda järel. Inimene ei saa peatuda. Ennem käib ta kasvõi ringiratast – ikka hing ees ja ihu järel. Ühed tulevad, teised lähevad. Aga küll oleks tore, kui mõni paigale jääks. Ainult seisataks korraks. Vaataks enda ümber, märkaks teist hinge sealsamas kõrval. 

Tema tuhises ka mööda ilma. Otsis midagi, millele ta ise õiget nime anda ei osanud, muudkui otsis ja kurvastas, kui taipas, et oli jälle hiljaks jäänud. Ta võis joosta palju tahes, see miski lipsas tal nagu kiuste käest. Viimaks ta enam ei suutnud. Ta väsis ja peatus. Hingeldas raskelt. Vaatas kogemata, täiesti kogemata kõrvale – ja nägi mind. Ta oleks minust peaaegu mööda kihutanud. Aga jaks sai otsa. Ta jäi paigale. 

Ma kordan ta nime. Armastatu. Nomen est omen. Me ei saa põgeneda selle eest, mis on meile määratud. Aga kes määrab? Võib-olla on vastus taevas, kusagil tähtede vahel, teispool kuud? Ta sõrmed ronivad mu huultele. Ei ühtki sõna enam. Metafüüsika ei aita meid. 

Aga vaikus ei püsi kaua. „Miks su käed nii külmad on?“ küsib ta. 

„Sest mul on külm,“ vastan. „Alati on külm, kui sind pole. Ma ootan ja ootan sind ja kui sa õigel ajal ei tule, olen juba jääs. Mulle ei meeldi talv. Olen suvelaps ja iga lumehelves, mis akna taga langeb, on minu jaoks needus. Jah, radiaator on soe, jah ma tegin endale kuuma teed, mässisin ennast sinu pleedi sisse, aga ikka on mul külm… Ei, ma pole haige, olen lihtsalt igatsusest ogar… Ja väljas on nii külm, vastik, jõle. See kuradi talv on talumatu!“ 

„Olgu siis, Torupill!“ ütleb ta mulle, kelmikas muie suunurgas. „Ära nüüd enam torise, ma olen siin ja jäängi siia. Päriselt! Oled sina ikka tegelane…“