Eesti koosneb uskumatult paljudest maadest, igaühel sada üks nägu. Eestlaste maa ulatub Kihnumaast Peipsimaale, Virumaalt Võrumaale. Tuuled puhuvad üle Saaremaa ja Hiiumaa, riivavad Muhumaad, ruttavad läbi Järva-, Rapla- ja Harjumaa. Selline ta on, tuulepealne maa! Karmi käega Põhjamaa, ei mingi põdur põhjamaa.
 |
| Pixabay |
Metsa taga Mulgimaa, servapäälne Setumaa, kaunis kallis Kihnumaa, vallatute Vooremaa. Siin Soomaa, kõrval Kõrvemaa, piiril Paganamaa. Mehkamaa, Kullamaa, Põltsamaa!
Nälga sel maal ei ole. Meil on veel põllumaad ja karjamaad, kapsamaad ja kartulimaad. Liiva- ja savimaad. Kergelt ei tule miski. Vanasti vakamaa, ammu adramaa, praegu pärusmaa.
Eesti on õhtumaa. Tähtis liidumaa. Suusa- ja rallimaa, vahel ka pallimaa. Ääremaa... Tuhande võimaluse maa. Loomulikult sünnimaa, kodu- ja isamaa. Kisamaa, kiusumaa, tapluste tallermaa. Ja ikkagi - muinasmaa.
Eestlane ei torma. Ta on maakuulaja. Juur sügaval maa sees. Juurt tuleb hoida, kasta ja väetada. Seda peaks eestlane ometi teadma - juba maast madalast.
Mida soovida eestlasele neil tormistel aegadel? Olgu ta ikka kahe jalaga maa peal!
