25. veebruar 2018

Unustamatu juubel vägeva luule ja hapuka moosiga

Poleks iialgi uskunud, et mul avaneb võimalus tähistada Eesti Vabariigi suurt juubelit Tammsaare kodukandis, müütilisel Vargamäel. Aga nii tõepoolest juhtus. See oli tohutu au, privileeg ja õnn. Puhas õnn! Olen meeletult tänulik Järva valla inimestele, kes kinkisid mulle selle harukordse võimaluse.

Minu kodukandist on Vargamäele üle 200 kilomeetri. Teekond sinna ei tundunud üldse pikk. Ikkagi imeline juubelipäev! Ilmataat, Taara või kes iganes hea jumal oli kogu Eestimaa lipuehtesse sättinud: sinine taevas, mustad metsad ja valge lumevaip. Loomulikult võis armsaid kolmvärvikuid näha ka kõikjal tee ääres, majadel, autodel ja isegi puude küljes. Ei tulnud mõttessegi, et õhus on rohkem kui 10 kraadi külma.

Albu mõisa härrastemaja, mille vapustavalt hubases ja päikeseküllases saalis Tammsaare-nimelise preemia kätteandmine toimus, on iseenesest vaatamisväärsus. Barokkstiilis hoonet hakati mõningatel andmetel ehitama juba 17. sajandil. Tänagi võib seal imetleda omapäraseid laemaalinguid, kahhelkividest ahje, stiilseid treppe ja uksi. Mõelda vaid - selles suursuguses härrastemajas, mille põrandatel on kõpsunud Douglaste, Tollide, Lilienfeldide ja Harpede aadellikud tallad, plagisesid nüüd minu vanad pastlad! Saalis, kus keerutati kord valssi ja kadrilli, hüüti pidulikult välja minu nimi. See peab olema mingi ajaloo riugas...

Viibides Tammsaare kodumail ning olles ise teise tuntud kirjaniku Bernard Kangro üleaedne, tundsin, et pean looma aegade silla nende kahe kirjamehe vahele. Sestap lugesin tänukõne raames ette Kangro luuletuse "Minu nägu", mis kirjutatud eesti rahva õnnetuste sügisel, septembris 1944. Kangro oli sunnitud Eestist põgenema, ta edasine elu kulges kodumaatuna Läänemere teisel kaldal. "Minu nägu" kätkeb endas korraga hüvastijättu ning oodatava jällenägemise embust. Vägevalt kõlavad luuletuse viimased read: "Kuid ikka ma püsin ja elan, minu hingus on põhjamaa tuul. Minu mõte on põhjamaa õite rõõmus naeratus kivisel suul."

Oli kirjeldamatult meeliülendav kuulda ka Juhan Viidingu ja Hando Runneli luule- ning lauluridu, mida ürituse teises osas esitasid Inga ja Toomas Lunge. Nende lummav kammerlik kontsert oli kui rukkilillepärg kauni eesti neiu kiharatel. See pärastlõuna jääb kauaks meelde.

Muide, Tammsaare preemiaga kaasneb traditsiooniliselt kolmekümnendate stiilis moosipurk härra Hanseni lemmikmoosiga. Ja nüüd mälumängu küsimus: mis oli Tammsaare lemmikmoos? Õige vastus: pohla ja õuna segu. Hea hapukas!