On koomiline juhus, et just praegusel ajal, mil päkapikud akende taga salajasi vaatlusi teevad, hõõgub mitmel pool kommentaariumides vaidlus turvakaamerate pärast. Poleemika põhjustajaks keegi tundmatuks jääda sooviv pikksõrm, keda kuulsa videohiti järgi hellitavalt Viimsi vargaks nimetatakse. Ligi kümneminutilises jupis näeme tummfilmilikku sketši Viimsi Spa riietusruumis askeldavast poolpaljast mehest, kes enne võõra kapi kallale asumist õllest julgust otsib ja seejärel kivikujuliku jäikusega oma kapis asjatab.
Taolised turvavideokatked pole internetis sugugi haruldased, tubli otsimise korral võib leida hulgi (erootilise maiguga) salvestusi avalike ujulate ja riidepoe proovikabiinide sisemusest. Klientide kindlustunde huvides need kaamerad ju üles seatakse, kuid ikka leidub auke, mille kaudu mõni pikantne videoke laia internetti valla pääseb, asudes peatselt ergutama mõne piiluri ilanäärmeid. Ja kellele siis ei meeldiks natuke piiluda?!
Juhtumiga seoses tõmbas minu tähelepanu enesele üks kummaline seik. Viimsi vesila müügijuht kinnitas meedia vahendusel, et naiste riietusruumides kaameraid ei ole. „Isegi kui tulevikus peaks juhtuma sarnaseid intsidente, siis sinna me ei julgeks neid paigaldada, kuna ühiskond ja meie kultuuriruum ei ole selleks valmis.“ Võib-olla jätab tsitaadi täpsus soovida, kuid mitmeti ajakirjanik taolist mõtet mõista ei saaks. Siit küsimus: milleks Eesti kultuuriruum õigupoolest valmis pole? Võtma videosse trikoosse pugevaid naisi? Aktsepteerima paljast naiseihu? Millest tuleneb kõlbeline seisukoht, et riideid vahetavat meest on sündsam salvestusvahenditega jälgida kui naist? Tõepoolest, arusaamatu. Ehk on asi selles, et mehekehal pole suure pindala ja kubatuuriga intiimtsoone? Seda, mis on, võib aga heal juhul ühe pihuga varjata…
Nilbused nilbusteks. Nii nagu piiluritele meeldib natuke silmi hellitada, leidub kahtlemata ka vastaspoolel neid, kes end heameelega riidest lahti harutavad, mõttes tiksumas nurjatu soov, et kui keegi näeks ja vaataks ja imetleks… Enamik inimesi ei lähe aga ujulasse oma ihu näitama, vaid ikka tervist ja meeleolu edendama. Kel pole plaani kogemata liputajaks saada, peaks vähemalt Viimsi vesilas ettevaatlikult toimetama. („Viimsi varga“ videolõigus vilksatab läbi ka porgandpaljas kodanik.) Ehkki inimene ei tohiks keha, seda vaimu- ja hinge ühiskorterit, häbeneda, pole turvakaamerate ees poseerimine kunagi lõõgastav kogemus.
Erinevaks otstarbeks ülesseatud kaameraid on nüüdseks kõikjal: linnatänavail, kaubamajades, autoteenindustes, kõrgete ametnike kabinettides (Savisaar!) ja koguni metsas. Noor ühiskonnaaktivist Daniel Sepp paigaldas kevadel väikese eksperimendi korras oma tuppa samuti ööpäevaringse „kakukaamera“ – suurelt osalt kindlasti edevuse maandamiseks. Kakke ja metssigu ei tohiks see kõrre võrragi pahandada, et nende tegemistel tunnist-tundi silma peal hoitakse, kuid inimesi eristab teistest elajatest kõlblustunne. Kui kõikjal pilkuvad salasilmad aitavad varguslugusid lahendada ja huligaansusi ennetada, jäävad turvakaamerate ülesanded moraalipiiresse, aga… Noh, jah, ükskõik, kuhu me ka ei läheks, peame olema valmis selleks, et meid jälgitakse. Eriti siis, kui me pole riides.
