Isiklikku

Kristjan-Jaagu seltsis
(Foto: Alar Madisson,
Eesti Kirjandusmuuseum)
Mulle on alati meeldinud müüdid ja muinasjutud. Nad annavad ahvatleva võimaluse piiluda ammustesse aegadesse, uidata tundmatuis, kord ohtlikes, kord ilust pakatavais paigus ning kaasa elada vahvate kangelaste seiklustele. Samas räägivad need muistsed lood just praegusest hetkest, sellest kohast, kus igapäevaselt toimetame. Me ise olemegi ühe või teise jututegelase nägu, mõtleme samu mõtteid, teeme samu vigu ja saadame korda samu vägitegusid. Kõik pole ehk võimelised surmama seitsmepealisi lohesid, kuid kas mõni taoline lugu ei anna siiski mõista, et igaüks meist võib tappa tuldsülgavaid monstrumeid enda sees?

Mäletamatutest aegadest peale vestetud lugudesse on salvestunud inimkonna tuumakas tarkus, kuid neis ei õpetata ainult vahet tegema hea ja kurja vahel. Nad näitavad ühtlasi, kuidas valgus ja pimedus iga inimese sisemises varjuteatris üha uusi vaatemänge loovad. Määratlemata aeg ja koht lubavad muinaslugudel juhtuda ka praegu, siinsamas, meie endiga. Iga jutt on nagu palve või loits. Eks ennemuiste arvatigi, et sealt, kus vestetakse muinasjutte, hoiavad kurjad vaimud eemale.

Alles hiljuti tabasin end mõttelt: minu põnevuslood on ju samuti muinasjutud. Nüüdisaegsed, 21. sajandi radioaktiivsuses moondunud muinasjutud, mille üdi ja süda on samad, mis kaugetel eelkäijatel. Kaalul on ikka hea ja kuri, tõde ja vale, elu ja surm. Tõsised lood, mida pole siiski mõttekas liiga tõsiselt võtta.

Selleks, et miski saaks tekkida, peavad kokku sattuma kaks vastandit. Loomise ime sünnib vastandite ühtesulamisel. Elu saab alguse, kui ühtivad mees ja naine. Lugu algab sellest, kui kokku saavad mängulust ja hingevalu. Mõlemal juhul on sideaineks ja katalüsaatoriks armastus. Armastada tähendab hoolida ja pühenduda. Võtta enda õlgadele koorem kohustuste ja vastutusega, tasuks kröömike särisevat rõõmu. See, mis hinge peal kipitab, tuleb paberile jätta, aga mitte ülearu halades ja soigudes, vaid ikka lusti ja mõnuga!

Olin 23-aastane, kui ilmus mu esimene raamat. Kogemata kombel tulin kirjandusse 500-leheküljelise romaaniga. Paras sõgedus! Aga see, kes loob eimillestki midagi, peabki vahel mõistuse piiridest välja murdma. Looming eeldab avatud meelt. Kirjandus kargab häbitult üle maasse küntud rajajoonte, loominguline meel ei tunnista piirikupitsaid ega tolliposte. Riimid ja raamid ei kuulu kokku. Looming vajab vabadust, ahelad on kunstniku surm. Luua ja luuletada - see tähendab mõttejõul lennata, raketikütuseks sügavalt alateadvuse puurkaevudest ammutatud fantaasia, proviandiks rasvased teadmised ja rohke lugemus.

Kõige põnevamad lood – taolised, mis hinge enim pigistavad ja paitavad – sünnivad piiridel. Seal, kus kohtuvad valgus ja vari, öö ja päev, ilus ja inetu. Need on ääremaad, kus näib, et miski pole kindel, kõik paistab nõnda kaksipidine ja muutlik. Ometi säilib ääre peal iidne ja väärtuslik kõige paremini.

Ka minu kodukant Võrumaa om sääne veerepäälne kotus. Mitte kusagil mujal Eestis ei õitse sõnajalad nii värvikirevalt, kusagil mujal pole koduhaldjail nõnda puhtaid hamesid, mujalt on ammu kadunud hõbehäälsed tedred, kes noore kuu aegu endiselt reburaikaid kuduvateks neidudeks muutuvad. Ja milline näkkide populatsioon on siinsetes järvedes!

Eks neist paigust pärine ka mu kiindumus lugudesse. Mõnikord videviku eel kolistab Läänetuul korstnas ja jutustab läbematult kõigest, mida ta oma pikkadel rännakutel näinud. Teinekord tuleb vana vesihall kõuts pulmi pidamast – jälle on tal paar jutulõngakest kasuka külge jäänud. Vahel leian aiast valge roosi kroonlehtede vahelt värsikese, hommikul rohuliblele laskunud kastepiisalt kujutluspildikese. Kui mõni rohevint või varesepoeg on nokast jutupala akna taha puistanud, mis mul siis muud üle jääb, kui see tindi sisse kasta ja paberile põlistada. Kogu ilm on täis lugusid.

Sõna nõuab aega. Ütlemiseks ja kuulamiseks. Me oleme inimesed. Me vajame eluspüsimiseks ka sõnu. Häid sõnu. Iga päev. Ja milline kosmiline rõõm on kogeda, kui sel vahel nii värvitul ajastul, mil masinad inimeste eest mõtlevad ja tegutsevad, avastatakse taas, et mõnel sõnal on tõesti vägi sees!

😊