11. märts 2019

Loojal on lootust

Küsimus „kuidas ma tean, et ei tea?“ on kuratlik. Kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis järelikult ma juba tean midagi. Just sellelt pinnalt annabki teadmiste ja mõistmise poole pürgida. Pole lollimat tüüpi, kui see, kes arvab, et ta on valmis tark. Sama kinnitas ka Sokrates, kes ei pidanud ennast targaks (sofistiks), vaid tarkuse sõbraks (filosoofiks). Niisiis võib öelda, et teadmatuse teadmine on lausa kogu lääne filosoofia seemneks.

Teadmine on omamoodi uskumine, veendumine millegi olemasolus, mida pole kiirelt ja lihtsalt võimalik kontrollida. Teadmiste poole püüdlemine on vaevaline protsess. Parimad jõuavad sel teel veendumuse ja tõeni. Aga tõde, vana vigurivänt, näitab igaühele, kes teda otsib, erinevat nägu. Mõnele lihtsameelsele jääb pihku tõe vasak kannikas - ja temagi hõiskab: tõde naeratas mulle!

Pixabay
Materialism paistab olevat lihtsaim viis, kuidas piiritleda oma tunnetuslikkust, kuid paraku eirab see inimese kaasasündinud vaimsust. Teadmised on seal, kus on südametunnistus. Viimast on aga väga keeruline mõõta. Isegi südametunnistuse olemasolus ei või kindel olla. Teadmised ja tunded on aga raskesti eristatavad. Mida ma tean, seda tunnen. Kuidas ma tunnen, et ei tunne? Jumalik küsimus!

Teadmatuse teadvustamine avab loovuse lätte. Looming pole tühipaljas tekst, pilt, akt, vaid see, mis loodu taga. Just sõnadega seletamatu „miski“ tekitab häid elamusi.

Loovuse algseks tõukeks võib olla äratundmine, et inimest ei seo praegusega miski. Loov inimene on igaviku saadik. Ta saab oma loomingu läbi terviklikuks ja vabaks. Kui oma minast loobuda, sünnib looming. Enesekesksus on hävitajalik, see on võtmine, neelamine. Looming on andmine. Looja teeb seda, mida kõiksus tema ümber ja sees.

Sellega koos seab looja end keeruka dilemma ette: kas leida ennast ja kaotada kõik või kaotada ennast ja leida kõik. Valida materialism, käega katsutav, silmaga nähtav või hoopis midagi nähtamatut, raskesti hoomatavat? Looja võidab igal juhul, isegi kui tema looming pole igavene.

Meistriteoseid saab luua see, kes teab ja tunneb. Teab, kus ja kes ta on, tunneb maailma ja iseennast. Paljud kaotavad enda ega leia enam kunagi üles. Loovus ja lootus on verevennad, kes surevad üheskoos. Teadmine maailmast annab võimu rumaluse üle, teadmine iseendast võimu loovuse üle.

Aeg-ajalt tuleb ikka üle küsida: kes ma olen? Kas ma tunnen end? Jaatav vastus annab lootust, see tähendab loovust.

Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Iga laps on luuletaja