Miks surma ja surnuid nii pööraselt kardetakse? Surm on ju elu loomulik osa, igal aastal lahkub Eestis elavate kirjast üle 15 000 inimese. Ometi seostuvad surmaga üksnes negatiivsed tunded. Kaotus, lein ja kurbus. Me teame, et sureme - ja ikka ei lepi sellega.
Tänavuse juubelilaulupeo eel juhtus laulupeo sihtasutusel väike "apsakas". Õmblusvabrikult telliti T-särgid, millele oli trükitud Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm" esimene salm. Kogemata kombel tulid vabrikust välja ka särgid, mis kandsid teist ja kolmandat salmi. Sihtasutus pidas neid aga liiga "morbiidseks" ning laulupeoliste selga need ei jõua. See pealtnäha tühine juhtum on ometigi ilmekas näide sellest, kuidas praegusel ajal surma suhtutakse.
 |
Selgub, et Koidula luuleridu "ja peaks sada surma ma seepärast surema", "su rüppe heidan unele" ja "mu põrmust lilled õitsetad" kõlbab küll laulda, aga mitte riietele trükkida. Tõsi, eraldi võetuna mõjuvad "Mu isamaa on minu arm" kolm salmi justkui kohatult. Ent milles seisneb luuletuse morbiidsus?
Folklorist Marju Kõivupuu on korduvalt kõnelnud ja kirjutanud surmakultuuri moodsatest trendidest, mida iseloomustab soov surma silma alt "ära peita", endast eemale lükata. Üheks põhjuseks on kindlasti linnastumine ning sellega seonduv olude ja elutempo muutumine. Aina harvem saadetakse kadunuke viimsele teele kodust. (Ei kujutagi ette, kuidas see linnakorteris saaks võimalik olla.) Vähesed ka surevad kodus. Kuuldavasti peetakse väga halvaks seda, kui keegi juhtub oma kodus loojakarja minema. Parem juba lageda taeva all! Kodu on ikkagi elu-, mitte surmakoht!
Ammu on unustusse vajunud surnu valvamise komme. Ka matused on muutunud kiiremaks ja lihtsamaks, matuserituaalid lahjenenud ja hägustunud. (Napsi ja magusat kirstu ääres ikka pakutakse? Ega vist.) Tuhastusmatuse suurenev populaarsus on vanad tavad segi löönud, isegi peiesid ei viitsita kõikjal pidada.
Eriti kiivalt püütakse surma eest hoida lapsi. Uue kombe kohaselt ei sobi pisiperet (alla 10- või 12-aastaseid) üldse matustele kaasa võtta - isegi siis, kui vanaisa või vanaema ära saadetakse. Lapsed kasvagu kiisude ja kutsude - või transformerite ja barbide - seltsis. Aga kes kasvab surmavõõraks, kasvab ka eluvõõraks. Surm ja elu pole teineteisest lahutatavad.
Huvi surma vastu pole mõistagi raugenud. Kõhedustundega kaasneb ka põnevus. Massimeedias valatakse liitrite kaupa verd, ajuollus purskub latvadeni ja pealuud veerevad nagu keeglikuulid. Suurtel ja väikestel ekraanidel peab vikatimees hoogsat lõikuspidu. Mängufilmides notitakse maha tuhandeid pahalasi. Fotoreportaažid terroriaktidest panevad vaatajad juba haigutama. (Kui need just kõrvaltänaval pole üles võetud.) Olgu surm mängult või päriselt, me saame sellest iga päev osa. Surm võib olla korraga hirmus ja äge. Või koguni ilus.
Tagasi Koidula juurde. Palun lugege tähelepanelikult: "Mu isamaa on minu arm" pole sugugi pessimistlik ega sünge luuletus. See on ülistuslaul isamaale ja elule! Köstri tütrena tundis Lydia ristiusku läbi ja lõhki. Tahes-tahtmata poetas ta oma luulesse kristlikke jooni, mida praeguses, peaaegu kirikuvaenulikus Eestis enam õieti ei märgata. Ristiusu kohaselt ei tähenda surm lõppude lõppu, vaid alguste algust. Kristus kannatas ja võitis surma - seesama messianistlik rõõmuküllane sõnum kumab läbi ka Koidula luuletusest.
Küllap tunnevad paljud eestlased, et "Mu isamaa on minu arm" mõjub pühalikult, õnnistavalt, kultuslikult. Püha ta ju ongi, umbes nagu meieisapalve. Gustav Ernesaks andis sellele palvele ka viisi ja laulupidude lõpupalana hõljub ta kõrgemate jõududeni.
Mida tahtis Koidula oma "surmaluuletusega" öelda? Igaühel peab olema midagi suurt ja üllast, mille nimel võidelda - kasvõi viimse veretilgani. See midagi võiks olla isamaa, püha ja kallis Eesti. Inimene vajub põrmuks, aga isamaa jääb. Elu võidab surma.
Kus on siin süngus, kurbus, lein ...? Või hirm?
