25. detsember 2018

Miks ööd on nii valged siin?

Paganate jaoks on jõulud päikese sünnipäev, mil tähistatakse valguse võitu pimeduse üle. Ilma valguseta poleks sel kõvasti kulunud ja kannatanud planeedil elu. Valguseta ei näeks inimsilm kriipsugi. Taimed närbuks ja kivid tuhmuks. Talvisel pööripäeval poeb päike kolmeks päevaks pessa ning hakkab pärast seda jälle suurema väe ja pikema kaarega taevapõldu mõõtma. Läheb valgeks.

Pixabay
Ööd on meie maal alati valged - ka siis, kui kuu, päikese noorem veli, pikutab pilve taga. Teismelise juntsuna kirjutasin luuletuse "Miks ööd on nii valged siin?". Mannetu mõtte ja värsimõõduga luuletus ise on igaveseks kaduvikku vajunud (oh mis õnn!), aga küsimus jäänud. Miks on ööd alalõpmata nii valged? Kas nad ei peaks mustad, sünged ja pimedad olema? Nii ei saa ju kellegi ega millegi kohta öelda: nad on nagu öö ja päev. Kust see valgus tuleb?

Valged on jaani- ja jõuluööd, mõlemad omamoodi. Lumevalgel kulgeb öö teises rütmis ja meeleolus kui pilvevalgel. Poristel sügisöödelgi kumab taevas valge viirg. Lootuskiir pimeduses?

Linnas, tänavalampide lõpmatus säras, muutub inimene pimedaks. Ta ei näe enam lume- ja pilvevalgust. Silm ei märka lootuskiiri. Depressiivne meel kummitab nägemisvaeguse all kannatavat inimkonda. Elekter on toonud valguse igasse kolkasse ja matnud pimedusse südame.

Talvehämaruses elavad põhjamaa rahvad oskavad hinnata valgust. Ka vaimuvalgust. Seepärast saavutavadki nad hariduses tipptasemel tulemusi. Põhjamaades näevad trükivalgust maailma parimad raamatud. Rambivalgusesse astuvad andekaimad artistid. Igatsus valguse järele toob kaasa igatsuse täiuse järele. Vähehaaval liigub inimene ikka selleni, mida ta kõige rohkem igatseb.

Vahel on tunne, et kõik on nii selge. Ei oskagi sellele "kõigele" täpset nime anda. Lihtsalt - kõik! Kirjeldamatu ja kättesaamatu öötaeva müstiline kuma paitab hinge. Tähevalguses on hea unistada. Ka siis, kui mure murrab, valu võtab võimust ja elul puudub tähendus, eksib pilk tähistaevasse ning kõik on selge.

Kõik on valge.