4. oktoober 2018

Orjale tuleb kibuvitsa anda

Foor muutub punasest kollaseks. Ja roheliseks. Vaher muutub rohelisest kollaseks. Ja punaseks. Asfalt mustendab rataste all. Majad on hallid nagu taevas. Üle sebra astub tudisev kannike - violetse baretiga vanaproua. Bussipeatuses passib rahvamurd, nende seas võõramaalane, näost pruun nagu turvas. Sügis on värviküllane aeg!


Tahtsin metsa minna, aga sattusin hoopis rappa. Mätaste varakambrid on tühjad. Kuremarjad jäid tänavu sambla sisse. Ka murakatel on mure - loomulik iive miinuses. Aga laugastel peegeldub ikka taevas. Või on see põrgu? Vaat sellisesse helklevasse põrgusse tahaks küll pääseda. Kogu taevas ja pool kosmost on ju läbi uuritud. Inglid, komeedid ja Saturni kuud pole inimese silma eest enam ammu varjatud. Põrguväljad on täiesti kaardistamata, imesid ja rõõmu täis.

Kanarbik roosatab veel. Pihlaka punased pärlid hõretavad harvalt. Neidki oli mullu küllaga, miks väärikas pihlamamsel neid tänavu ei kanna? Pole enam moes? Näh, hallile taevalõuendile tekkis helesinine laik. Sügis armastab impressionistlikku stiili. Täpike sinna, tähnike tänna - kogu maastik muutub kunstisaaliks.


Hindamatud rubiinid kõlguvad kibuvitsadel. Ei julge neid puutudagi. Mõtle, kui samblast siugleb välja kuldkrooniga ussikuningas ja sisiseb: "Ssseee mu jagu! Ssssulle pole lubatud!" Mõnel pool nimetatakse kibukaid orjavitsadeks. Mõisahärrad nuhtlesid ogaliste rooskadega sõnakuulmatuid alamaid. Ja nii sadu aastaid.

Võib-olla ei olegi need rubiinid, mis kibuvitsa okstel kiiguvad. Ehk on need hoopis teemandid, mis eesti rahva verest punaseks värvunud?