19. september 2018

Eesti tunde raskus ja rõskus

Tänavu kevadel ilmunud luulekogumik "Eesti tunne" on üks ütlemata kallis raamatukene. Esiteks seetõttu, et Rahva Raamat (mis on teose ise kirjastanud) kergendab luulehuvilise rahakotti pea kolmekümne euro võrra. Teiseks: "Eesti tunne" põimib kokku kõik need sisekaemused, välisvaatlused, järele-, ümber- ja teisitimõtlemised, mille kaudu kodumaad on nähtud, tajutud ja väärtustatud. Doris Kareva on koostanud parajalt mütaka raamatu, mis sisaldab enam kui 400 isamaalist luuletust ja lauluteksti 100 erinevalt autorilt.

Pixabay

Suurel juubeliaastal võetakse taolised üllitised avasüli vastu. Näiteks Maarja Vaino kiidab: "Üks kõige paremini koostatud eesti luule antoloogiaid. Siin on ühest küljest meie luule paremik, aga teisest küljest tekstid, mida nii hästi ei teata. See võiks olla igaühel kogu aeg öökapil." Viimase lausega olen igati päri. Isamaaline luuletus on nagu magus snäkk, mille võib põske pista, kui vaid tuju tuleb. Mida aga tähendab, et luuleantoloogia on hästi koostatud? Et seal on tähtsamad või tuntumad palad, sekka peotäis tundmatuid pärleid? Et valimikku läbib kuldse traagelniidina ühtne stiil, sarm ja meeleolu? Et kogumik on mõnusalt punnis nagu eesti mehe õllekõht - tühja sest, mis seal sees on? Tunde asi, ei muud.

Õnnetuseks pole isamaalaulikute koor, mis Kareva taktikepi all leelo lahti lööb, sugugi esinduslik. Marie Underit ja Kersti Merilaasi pittu ei kutsutud, nende sulest pole kogus ainsatki luuletust. (Milline halb üllatus!) Puuduvad ka Kross ja Kaalep, kes legendaarseid isamaapoeese sepistanud. Doris Kareva möönab ka ise: "Mitte kõik luuletajad, kellest lugu pean, mitte kõik mulle olulised tekstid ei ole siia raamatusse jõudnud – aga kõigis siin sisalduvais luuletustes olen ära tundnud midagi ainuomast, mida kokku võtta sõnadega: Eesti tunne." Miks lugupeetavad luuletajad pole kogumikku jõudnud, jääbki saladuseks. Eks säärase teose kokkupanemine ole muidugi paras julgustükk ja koostaja valikud jäävad ikka subjektiivseks. Kui aga võtta arvesse, et noorema põlvkonna poetess Eda Ahi on raamatus esindatud lausa üheksa luuletusega (!!), samas kui Under ja Merilaas on sootuks välja jäetud, tahaks küll ilusas eesti keeles röögatada: "Mida pekki?!"

Mõistusega võttes on "Eesti tunde" tekstivalik kohati üsna suvaline ja põhimõttelage. Debora Vaarandi "Tuule valgel" ja Betti Alveri "Lootus" on küll võrratud luuletused, aga nende seos isamaapoeesiaga jääb hämaraks. Samalaadseid juhuslikke luuletusi on kogumikku lipsanud hulgi. Teisalt: mida see isamaaluule üldse tähendab? Kui luuletuses on kirjas "Eesti", kas kuulub ta automaatselt patriootlike vaimuvälgatuste sekka? Või kas eesti luuletajat saab üldse Eestimaast eraldada? Iga eestlase tunne on Eesti tunne, või kuidas?

Kuna eestlased on kõva laulurahvas, uhkavad kogumiku lehekülgedelt vastu ka mõned olulised, rahva südames ja mälus juurdunud laulutekstid. Kel hümni sõnad peas ei püsi, saab neid "Eesti tundest" leheküljelt 55 järele vaadata. Laulupeo püsirepertuaar on kenasti kohal, "Kungla rahvast" "Mesipuuni". Samuti saab veelkord üle lugeda Peep Ilmeti "Taandujad" - teksti, mis eelmisel laulupeol omamoodi skandaali tekitas. Kuhu kadus aga meie püha laul, hümnistki suurem "Mu isamaa on minu arm"? Lydia Koidulalt on kogus küll neli luuletust, aga "Mu isamaa" puudumine jätab hinge kurva tühimiku.

Eesti tunde skaalal on kahtlemata ka koomiline ots, mis paraku kogumikku pole mahtunud. Kodumaad on omal moel mõtestanud ju Contra, Wimberg ja Priit Aimla. Lustakamat ja mängulist tooni lisab "Eesti tundele" üksnes Andres Ehin, mingil määral ka Juhan Viiding. Ei pea see Eesti asi sugugi surmtõsine olema!

Meeldiv, et kogumikku on jõudnud ka murdekeelseid tekste Henrik Adamsonilt, Kauksi Üllelt ja Häniläselt. Võru-, setu-, mulgi- ja kihnukeelne kodumaaluule vajaks kindlasti omaette antoloogiat. (Ja kui juba tegemiseks läks, võtkem kampa ka Saare, Hiiu ja Kodavere murded!)

Näib, et kogumik on kokku pandud suuresti intuitiivsel moel (seda aimub ka eessõnast). Isiklikult eelistan süsteemsust intuitiivsusele, mõistust tundeile. Aga mine tea. Kui kogumiku oleks koostanud keegi teine ja täie mõistuse varal, olnuks raamatu pealkiri hoopis "Eesti mõte". Las see jääda siis mõneks teiseks korraks.

*
"Eesti tunde" luuletused on põimitud üheksasse tsüklisse. Esimene tsükkel "Teretamine on kinkimine" rändab värsside toel maa ja rahva lätetele, kompab eestluse ja eestilikkuse aluseid, vaatleb hinge ja looduse sümbioosi. Ärkamisaegse hõnguga tsüklis "Ühte laulu tahaks laulda" tehakse kummardus eestlaste laululembusele ja laulupidudele. "Ma tahaksin kodus olla" mõtestab kodutunnet ja ülistab emakeelt. Kõige helgem, särtsakam ja nooruslikum tsükkel "Öö valge on õnn" laseb kumada valgete suveööde müstikal. "Me laulame karmi laulu" kõmiseb halvast eelaimusest, pillerdav suvemeeleolu asendub sügisese sünguse, kõhkluse ja murega, ehkki lootus hõõgub endiselt.

"Tuul üle mere" keskendub pagulasluulele, kodumaatuse ja ilmajäetuse tundele. "Liikmed lahti ajas" on raskesti iseloomustatav luuletsükkel, korraga tume ja hele, külm ja hapu, soe ja magus, elutarkuse nukker kontsentraat, eesti jonni ja visaduse vangoghilik kollaaž. Lootus lahvatab taas tuhandetes kiirtes tsükliga "Ta lendab mesipuu poole" - siin on paremate päevade ootust, südametäis usku ja armastust. Viimane tsükkel "Mitte üksi vabadusest" jääb kummaliseks nagu olevik ja mõistatuslikuks nagu tulevik, värssidest tõusevad ohked - ei teagi, kas hingevaevast või kergendusest. Igaüks võtku aega ja mõelgu sellegi peale, miks on kogumiku lõputakt minoorne: "Nii vaikseks kõik on jäänud"...

Ehkki luuletused pole kronoloogilises järjekorras, laseb kogumik jälgida, kuidas on aja jooksul isamaaluule muutunud. Tsaariaegsed värsid Koidulalt ja Liivilt pakatavad unelevast sentimentaalsusest, sekka hõiskavat lapselikku rõõmu. Pagulusse surutud luuletajate tundespektris on ülekaalus igatsus, kurbus ja kaotusvalu. Nõukogude perioodi luules annab tooni mässumeelsus (kord vaiksem, kord valjem), mille juurde kuuluvad eksperimentaalsus ja tõejanu.

Millest ja kuidas kirjutatakse vabas riigis, digi- ja maheriigis 21. sajandil? Vaade pole just kosutav. Kui pisut üldistada (ja üldistus on alati kurviline), siis praegusaja luulerahvas näeb riiklust mudastes toonides. Eestlane olla on uhke, aga raske. Eestimaa on ilus, aga rõske. Kultuur on kohutavalt armas, loodus imetlusväärne, rahvas peab veel vastu, on endiselt õilis ja elab enam-vähem - riigi, valitsuse ja seaduste kiuste. Seda meeleolu rõhutab raamatu ilmetu, luitunud toonides kujundus. Sinine on pleekinud, must halliks kulunud ja valge määrdunud. Näed siis! Kui vabadust pole, luuakse oode. Vabadus on - itkulaule.

Eks võim ja vaim peavadki pidevalt opositsioonis olema, ühiskonnakriitilise hoiakuta luuletaja (või mistahes kunstnik) pole tõsiseltvõetav. Peljatakse ka. Ei ole palju neid värsiseppi, kes tahaksid otsa ette saada kroonupoeedi templit. Aga ehk luuletaks vahel sellestki, mis Eesti riigis hästi on? Kiitkem ja ülistagem ka tänast päeva! Vahelduse mõttes.

Mis seal ikka. Nutt puhastab silmi ja hinge. Lõpetuseks olgu järeltulevatele põlvedele pärandatud veel üks nutulaul (siinkirjutaja tagasihoidlikust sulest), mis kogumikust halastamatult välja jäeti:

Vaba Eesti

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis rämpsust prii
kus külad-linnad ökod
ja president sensitiiv

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis vihast prii
kus kaltsupea ja neeger
endast kedagi välja ei vii

Ma unistan vabast Eestist
maast, mis luulest prii
kus poeedid ja poetessid
tööle lähevad ilusti