16. juuli 2018

Ka pöialpoistel on lootust

Jalgpall tuletab ikka ja jälle meelde: kaotusi tuleb ette sagedamini kui võite. Nii jalkamurul kui elurajal. Kaotused võivad olla hirmus kibedad, aga võidud on seda magusamad. Kullavihmas kümmeldes ununevad läbielatud luhtumised ja kõik ohverdused tunduvad järsku õigustatud. (Oskar Lutsu kommentaar "Kevadest": "Üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrohke minevikuga.") Aga selleks, et üks vägev unistus täide viia, läheb vaja omajagu oskusi, nutti ja loomulikult õnnejumalanna soosingut.

Pixabay
Ehkki jalgpalli suurturniiridel saab kuldse karika pea kohale tõsta vaid üks meeskond, võib tänavuse MM-i kohta liialdamata öelda: võitjaid oli vähemalt neli. Kõik poolfinalistid - Prantsusmaa, Horvaatia, Belgia ja Inglismaa - ületasid neile seatud ootusi. Horvaatia ja Belgia said kirja oma kõigi aegade parima tulemuse, verinoore koondisega Inglismaa jaoks oli tegemist parima MM-iga pärast 1990. aastat ning Prantsusmaa jaoks oli see alles teine meistritiitel.

Küllap elasid väikerahvad, sealhulgas eestlased, finaalmängus kaasa peamiselt Horvaatiale, kuid endiselt jääb kehtima karm rusikareegel: jalgpall on suurte rahvaste pärusmaa. Viimase kolmekümne aasta jooksul pole ükski alla 60 miljoni elanikuga riik vutiväljakul maailmameistriks tulnud. Ah kui armas oleks unistada: 2022. aasta finaalis hakkavad võidukarika peale mängima Eesti ja Malta. Või koguni Eesti ja Läti.

Loomulikult jääb selline stsenaarium ulmeromaani lehekülgedele. Kuid fakt, et pöialpoiss Island on viimastele suurturniiridele kvalifitseerunud ja hiidudega südikalt võidelnud, annab lootust ka Eestile. (Veel fakte: Eesti jäi 2012. aasta EM-ile jõudmisest paari värava kaugusele ning hõbedasel Horvaatial tehti alles eelmisel aastal sõpruskohtumisel selg prügiseks skooriga 3:0.)

Väikerahva tragiduse ilmekas näide on seegi, et horvaadid tulid tänavusel turniiril neli mängu järjest kaotusseisust välja. Esmalt Taani ning seejärel Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. Aga Asterixi kavaluse ja Obelixi jõu täiuslik kombinatsioon jäi murdmata. Taaveti ja Koljati heitlused lõpevad jalgpalliareenidel enamasti Koljati võiduga, kuid sellegipoolest on südikalt võitlev Taavet alati kummardust väärt.

Legend räägib, et punased ja valged malelauaruudud, millesse mähkunult Horvaatia vutiässad pealtvaatajate südameid võidavad, sattusid selle riigi lipule samuti sportliku duelli tulemusel. Nimelt olevat üks sadistlik doodž - muistne Veneetsia valitseja, kelle võimu alla kuulus ka Horvaatia - pakkunud horvaatide pealikule salakavalat tehingut. Kui pealik teda malemängus võidab, kingib ta horvaadi rahvale vabaduse. Kaotuse korral pidi pealikust saama doodži isiklik ori ning horvaadid pidid jääma igaveseks Veneetsia alluvusse.

Julge horvaat võttis väljakutse vastu. Doodž oli meisterlik maletaja, kuid ta alahindas horvaadi pealiku oskusi. Doodži kuningas ja oda langesid. Kaotusest marus veneetslane pidas siiski oma sõna. Horvaadid said vabaks.