9. detsember 2017

Kohtumised haldjatega

Looming on üks lõputu otsimine. Tegelikult koosneb kogu elu rahututest otsingutest, millega kaasnevad unistused, lootused, närvipinge, kõhklused, pettumused ja vahel ka ülevoolavalt suur leidmiserõõm. Otsitakse tööd, armastust, hingerahu. Otsitakse õnne.

Mis see raamatu kirjutaminegi muud on, kui õnne otsimine. Kui tipp-topp lugu jõuab kenasti paberile, on see pisuke õnn. Meel saab puhtamaks, koorem südamel kergemaks. Aga õnn on teadupärast püsimatu tirts - ei püsi ta kuidagi pihus, hüppab ikka uuele liblele, paremale kõrrele. Üks lookene saab vaevu hingelt ära, kui muusa seisab jälle ukse taga, uus lugu näpus. "Kirjuta!" nõuab ta. "Kui õnn on su juurest eemale hüpanud, karga talle järele!"

Pexels
Ja nii ma siis tilgutan tinti, torgin hanesulega kortsulist paberit ja lugu üha paisub. Kirjutan, kirjutan. Õnne nimel.

Aga kellele? Jah, kellele õieti? Istun nagu Robinson Crusoe kõvera palmi all ja kriban kitsenahale sõnumeid üksikult saarelt. Pudelipost läheb sulpsti teele. Ja kes ta säält lainete seest leiab? Mida ta välja loeb? Kas talle läheb mu kribu korda? Jummal teab!

Olen varem maininud, et lugejad on minu jaoks nagu päkapikud või haldjad, keda võib harva näha, ent kelle kohalolu on tuntav, toetav ja innustav. Viimase paari aasta jooksul olen kogenud imet. Olen saanud neid haldjaid oma silmaga näha, nendega inimkeeli vestelda. Ei hakka valetama, need on olnud väga toredad, paiguti lausa armsad kohtumised.

Eestimaa teed on viinud mind suurtesse ja väikestesse asulatesse, koolidesse ja raamatukogudesse, uutesse ja vanadesse hoonetesse - kõikjale, kus lugemishimulisi haldjaid kohata võib. Mõnikord avastan, et mul on kõnelda palju rohkem, kui kõlbaks. Teinekord räägin vähem, kui tahaks. Mõtlen neile otsa vaadates: kas tõesti on nad minu pärast tulnud? Miks ometi? Mul ei ole ju midagi tähtsat öelda!

Ma pole sõnakunstnik, vaid niisama... jutuveeretaja. Aastaid tagasi alustasin kirjutamist ilgest igavusest, ajaviiteks. Enamik lugejaid avab raamatu samuti ajaviiteks. Kui nad saavad lisaks kunstilise elamuse, on see harukordne boonus. Kui minul õnnestub raamatusse mingi kunstiline kilk poetada, on seegi pealekauba värk. Ma ei seisa kõrgemal lugejatest, olen üks nendest. Ennekõike lugeja, seejärel (kui tuju tuleb) ka kirjutaja.

Oma arust pole ma kirjutanud midagi tähelepanuväärset. Sellegipoolest potsatab Facebooki postkasti pidevalt sõnumeid lugejatelt, kes tänavad väärt lugemiselamuse eest. Ma ei tunnegi neid, kuid ometi on nad võtnud vaevaks tänusõnumi saata!

Olen raamatukogudes kohanud inimesi, kes tunnistasid, et just minu raamatud on pannud neid kogu eesti kirjandust rohkem lugema. Olen kohanud neid, kes nimetavad end suisa raamatupõlguriteks, kuid kes vastumeelsust maha surudes on siiski mu raamatu kätte võtnud ja pole saanud enam käest panna. Vaevu suudan seda uskuda. Sellised asjad ajavad pirni lühisesse...

Sõnu tehakse palju. See ei tähenda, et sõna väärtus langeb. Häid sõnu, sügavaid mõtteid, kustumatuid lugemiselamusi on alati vähe. Tohutu raamatute hulk, mis aasta jooksul eesti keeles ilmub, annab lootust, et igaüks leiab sealt oma. Jätkuks vaid kannatust otsida!

Muusa kobistab jälle ukse taga. Ta tuleb luba küsimata sisse, lajatab uue raamatu lauale ja nõuab, et selle haldjate keelde tõlgiksin.

"Miks mina seda tegema pean?" üritan vastu vaielda.
"Kes siis veel?" kostab muusa ja teeb mulle kavalalt silma. "Haldjad ootavad."

Samal teemal:
Sõnavangistus
Jalutuskäik raamatute kalmistul
Kas raamatut on lihtne kirjutada?