Eesti rahvas pidavat olema metsa poole. Osalt ka mere poole. Vahel hõljutakse laineharjadel, aga tavaliselt läheb kõik ikka võssa. Maa, millel tegutseme, on kerkinud merest. Meie esivanemad tulid mammuteid jahtides välja metsast. Mets ja meri on eestlaste pärisvanemad.
Ma pole merega palju kokku puutunud, süda kisub metsa. Rääkimata sellest, et silmade ees ning jalgade all on üha salud, palud, laaned ja lodud. Hiljuti avastasin, et mu raamaturiiulgi on metsa kasvanud.
 |
| Mu raamaturiiul hakkab metsa kasvama... |
Pilk libiseb üle raamatuselgade. "Lingvistiline mets", "Vaikiv mets", "Kehade mets", "Jumalate mets", "Öömets", "Metsa taga ei ole mets", "Seal, kus elavad metsakollid", "Kui seda metsa ees ei oleks", "Eesti metsad", "Lumise metsa rõõm", "Karupoeg Viktor läheb metsa", "Metsasosinad", "Metsa maitsed", "Metsast aeda", "Maantee läbi metsa", "Metsik päevaraamat", "Metsik süda", "Metsavennad", "Metsmees", "Metslased ja vombatid", "Väikesed metslased", "Metsavaimu heategu". See nimekiri pole kindlasti ammendav ega tohigi olla.
Isegi plaadiriiulilt tõuseb kuuse- ja samblahõngu: sealt vaatavad suurte silmadega vastu Metsatöll ja Metsakutsu... Mets mühiseb, sest meil on elu keset metsa. Metsa läksid sa ja metsa läksin ma... Las jääda ükski mets... et mets ei läheks metsa!
Paber, millele raamatuid trükitakse, tuleb loomulikult metsast. Sellepärast ongi raamaturiiulite vahel nii mõnus olla. Ka trükivärv tuleb suuresti metsast. Vähemalt varasematel aegadel, kui trükkalid segasid värvi saamiseks kokku puutahma, pigi, männivaiku, linaseemneõli ja kinaveri. Kirjutatakse metsale ja metsast.
Ei salga, et minulgi mõlgub kukla taga mõttekene kirjutada kord raamat, mis kõneleb metsast. Pealkirjaski on "mets" olemas. Õigupoolest on mõte juba kõvasti võrsuda jõudnud, põhiline sündmustik ja tegelaskujud paigas. Aga aeg pole veel küps. Ükski mets ei sirgu paari päevaga.
