500 aastat on möödunud sellest saatuslikust (või ehk jumalikust?) päevast, kui üks saksa munk, nimeliselt Martin Luther, Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi kinnitas. Sisuliselt tähendas see, et Euroopas oli koitnud uus vaimuajastu. Ühtlasi võib luteri kirik tähistada kenakesti ümmargust juubelit.
 |
| Pixabay |
Luther ei tahtnud luua midagi uut, vaid parandada vana, pöörduda tagasi ristiusu juurte juurde. Aga ikka juhtub, et see, kes tahab taastada kaotsiläinud vana, paneb paratamatult aluse millelegi uuele. Kirik oli juba varem lõhenenud lääne- ja idapoolseks haruks, nüüd kasvas kristluse puule veel üks oksake, mille küljes ripub ka eesti rahvas ja kultuur. Seetõttu, olenemata tollest, mida keegi usub, oleme ikka ristiinimesed, kristlikul kõdukännul võrsunud seenekesed.
Keskaegne kirik oli enamat kui vaimuasutus. Kiriku tiiva alla kuulusid koolihariduse andmine, hoolekanne, isegi pangandus ja statistika (hingekiri). Vaim on Õhtumaades olnud ikka võimuga vastasseisus, ent samas oli vaimulikkond oluliseks partneriks kuningatele-keisritele. Lutheri "oktoobrirevolutsioonile" järgnenud sündmused kippusid olema pigem poliitilise maiguga: Vana-Liivimaa aadel ning ka Taani ja Rootsi kuningad võtsid luteri õpetuse vastu väga maistel põhjustel. Ilmalik võim leidis korraga viisi, kuidas oma positsioone tugevdada. Muidugi toimus see kirikute ja kloostrite mõju kärpimise arvelt. Tasapisi tugevnes riikide keskvõim ning riigiasutused võtsid üha enam ühiskondlikke ülesandeid kirikult üle.
Esimestel reformatsiooni-järgsetel sajanditel kasutasid Põhjamaade valitsejad luterlust poliitilise tööriistana. Ka eesti talupojad pidid Rootsi võimu all omandama luterlikud põhitõed, see oli tänapäevases mõttes umbes nagu kodakondsuseksam. Tolleaegsed talurahvakoolid, mille rohkuse üle praegugi ajalooõpikutes uhkust tuntakse, avati ennekõike selleks, et talurahvas omandaks "õige", s.t. rootsiliku meelsuse.
Ei saa suurel pidupäeval jätta märkimata, et luterlikud riigid (Saksamaa, Põhjamaad, Eesti ja Läti) moodustavad ühtlasi Euroopa kõige ilmalikuma vööndi. Põhjus on sellessamas luterlikus mõtteviisis. Vahel öeldakse, et Luther tõi jumala inimesele lähemale. Inimene võis ise taevase vanamehega suhelda, kiriku roll hakkas seeläbi ajapikku vähenema. Vaimulike peamiseks ülesandeks sai jumalasõna lahtiseletamine ja jutluste pidamine. Luterluses ongi esikohal sõna. Rahvas tahab aga show'd, mitte tühipaljast filosofeerimist!
Ma ei tea, keda luterlased õigupoolest kummardavad. Luteri kirikust ei leia jumalat. Luterlased on ta enda juurest minema ajanud. Jumal hingitseb veel katoliku, kindlasti õigeusu kirikus. Luteri vaimulikel on autoriteeti moraaliküsimustes, kuid seegi hakkab hõrenema. Kogudused kuivavad kokku, sest milleks käia jumalakojas, kus peremeest ennast pole ammu nähtud?
Eestlased ei pea end kuigi usklikuks, ehkki uuringud näitavad, et luteri kiriku kadumist ei taha õieti keegi. Kirikut peetakse endiselt oluliseks traditsioonide kaitsmisel. Selline mõtlemine on muidugi enesepettus, sest tühjad kirikud ei hoia mingeid traditsioone. Kirik saab olla ja lausa peab olema rõhutute pelgupaik, meeleheitlike majakas, kibestunute kosutaja. Tagasi juurte juurde!
