Hääbumise ilu... Kuidas seda õieti kirjeldada? Hüvastijätu kibe magusus. Lootus pöördumatuses. Luule proosas. Erksus halluses. Igaviku hämune peegeldus säravselges mööduvas hetkes. Paradoksid ja oksüümoronid. Vastuolud ja vastandväljendused.
Kunstnikud on tuhandeid pintsleid pooleks murdnud, portreteerides looduse ilu. Keegi neist pole võetud ülesandega hakkama saanud, ilu ei jää ilmaski lõuendi külge. Ilu valgub piltidelt maha, pudeneb porri ja inimesed paterdavad tema peal. Ilu ei saa kinni püüda. Kui, siis ainult silmaga. Nii, nagu kirev päevapaabu või tõmmu admiral püütakse liblikavõrku. Aga võrkusattunud tiivuline on alati määratud surmale. Kinnipüütud ilu on surnud nagu nööpnõelaga läbitorgatud päevapaabu bioloogi klaasi taga.
Ja ometi püsib inimeses väsimatu, lausa sõge tung jäädvustada ilu. Eriti seda, mis õitseb ja haljendab, elujõust rõkkab ja värvidest sibiseb. Õitsevat kirsipuud või õnnelikku tütarlast on väga mõnus maalida, põnev pildistada. Aga tulemus on ikka üheplaaniline, suisa igav. Kolletav vaher ja kortsuline vanaeit pakuvad rohkem ainest. Neist õhkub elu koos kõigi selle juurde kuuluvate hirmsate ja armsate lisanditega. Noore inimese palgelt vaatab vastu õnn või vähemalt lootus õnnele. Vanad ei looda, nad teavad. Teavad, mis õnn, mis õnnetus. Nende palgesse on mõlemad läbisegi kirja pandud.
Kolletus pole koledus. Kollases on rõõmu. Ometi teeb aasta kõige kollasem aeg inimesi nukraks. Kuid eks sageli ongi nii, et rõõmsad hetked varjavad viivuks inimhinge normaalseisundit - kurbust. Kõik liigub lõpu poole ja see lõpp on ilus. Pealegi - maakera jääb ümmarguseks ja iga lõpu taga kumab algus. Kusjuures mõlemad - algus ja lõpp - on illusioonid.
Inimhinges piniseb tüütu igatsus nooruse ja kevade järele. Möödunud kevadet enam tagasi ei saa. Tuleb leppida järgmise kevadega. Seniks nautigem sügise varakambri lõputuid aardeid, lehekulda ja hallahõbedat, pohlade-pihlakate tillukesi rubiine ja jumalate armust samblale pudenenud miljardeid udupärleid.
