Vene hing on müstiline. Seda klišeemaigulist ütlust pole tarvis kahtluse alla seada, ehkki ta ümber hõljub hõbedakarva müüdiudu. Muidugi on vene loovharitlased oma surematute meistriteoste kaudu selle müüdi tekkele ja püsimisele kõvasti kaasa aidanud.
Müstika sisaldab endas alati killukese jubedust. Kõik, mida müstiliseks nimetatakse, mõjub kättesaamatu ja kaugena, teda katab saladuse tume ja vaid kohati läbipaistev palakas. Ent müstikas on ka ilu, sarmi ja magnetilist jõudu. Ilu ei kuulu vaid ilusale, sellest saavad osa paljud.
Müstilised on Puškini, Dostojevski ja Tolstoi kirjutised. Isegi Gogolil ja Tšehhovil oli sahtlis müstiku sulg. Kuid nende sõnamaagide loitsudesse süüvimiseks tuleb jõudu ja mõistust koguda, nad ei anna end lihtsalt kätte. (Kelle mõte oli torgata vene klassikud kooli kohustusliku kirjanduse programmi? Lugesin minagi 18aastasena "Vendi Karamazoveid" ja "Kirsiaeda" - sama, kui anda härjale teemante nuusutada.)
Sõnakunsti varjuküljeks on tema keeleline piiratus. Kirjandusteos funksib kõige mõjusamalt selles keeles, milles ta on loodud. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi, olgu tõlkija nii osav kui tahes. Muusika keel on seevastu universaalne. Ilu ja müstika ei peitu nootides, nende all ega kohal, vaid hoopis kuulaja hinges. Muusika on seetõttu nagu nähtamatu peegel, millesse vaadates võib näha iseennast - ja sageli ootamatust, eneselegi üllatavast küljest. Muusika, eriti sümfooniline, nõuab tundetaipu, emotsionaalset avatust ja kahtlemata kannatlikkust.
Täpselt 150 aastat tagasi pani Modest Mussorgski paberile viimased noodid jõulisest teosest "Öö lagedal mäel". Irvhambad ütlevad, et Mussorgski leiutas sellega heavy metal'i. Teos maalib kuulaja silme ette pildi süngest kõrgendikust, kuhu nõiad jaanilaupäeval pidutsema kogunevad. Tõsilugu: nii venelased, eestlased kui ka skandinaavlased on uskunud, et aasta kõige lühematel öödel liiguvad kõiksugu kurjad elukad aktiivselt ringi. Nende tõrjumiseks sobib ikka suur lõke. Samal põhjusel kinnitas vanarahvas lõõmavad tõrvatünnid pikkade teivaste otsa, et püha jaanitule kuma nõidu ja muid kurivaime eemale peletaks.
Ajad on mõistagi muutunud. Tänapäeval ei sõida nõiad enam lagedale mäele luuavarte, vaid šašlõkivarraste otsas. Mussorgski orkestripilt lõpeb rahuliku ja lüürilise epiloogiga: koidukiired löövad jäleda joomingu laiali, pohmellis nõiad roomavad tagasi oma kanajalgadel urgastesse ja ausad kodanikud võivad end jälle kindlamalt tunda.
Tolsamal aastal, kui valmis "Öö lagedal mäel", kirjutas teine kuulus vene helivõlur Nikolai Rimski-Korsakov sümfoonilise pildikese "Sadko". Teos räägib nutikast kaupmehest ja moosekandist, kel avaneb võimalus saada vetekuninga väimeheks. Paljude mõrsjakandidaatide seast valib ta endale kõige vaiksema ja vagurama näkineiu.
Täna silmitsen neid sümfoonilisi pilte oma vaimusilmal teisiti. 150 aastaga pole tuhkagi muutunud. Näkid ja nõiad inspireerivad endiselt paljusid loovisikuid, sealhulgas nende ridade kirjapanijat. Ja miskipärast viirastuvad mulle just nüüd, kui olen oma loominguga käinud läbi tulest ja veest (otseses tähenduses), igal nurgal vetevaimud, nõiamoorid ja tulilinnud.
Viini filharmoonikud, üks hinnatumaid ja ka populaarsemaid sümfooniaorkestreid maailmas, tõi tänavusel suveöökontserdil Schönbrunni lossi aias publikuni kauneid palasid vene, tšehhi, saksa ja ameerika heliloojatelt. Kontserti läbivaks teemaks oli "Muinasjutt". Nõnda siis hõljusid Viini keiserlike müüride kohal näkineiu laul Antonin Dvoraki ooperist "Russalka", avamäng Engelbert Humperdincki ooperist "Hans ja Grete", John Williamsi komponeeritud Hedwigi teema filmist "Harry Potter ja tarkade kivi" ning kolm pala Igor Stravinski balletist "Tulilind". On see mingi kollektiivse alateadvuse hookuspookus või meid kõiki ühendava kosmilise vooluringi sähvatus?
Keskaegsed alkeemikud mässasid tule ja veega, et leida tarkade kivi ning igavese elu eliksiiri. Ühtlasi lõid nad müstilisi õpetusi inimteadvuse tumedate kihtideni jõudmiseks. Alkeemiast kasvas ajapikku välja keemia, kõrvalsaadusena tekkis psühholoogia. Aga mis inimese peas, ajus, teadvuses, meeles, arus, vaimus ja hinges tegelikult toimub... ei saa vanatont ka sotti.
Hing on peen värk, mis laugleb kusagil energia, mateeria ning kirjeldamatu eetri vahelisel alal, kus valitseb alati videvik. Ent mõnel imede ööl, kui näkineiud rõõmsaid aariaid laulavad ja nõiad kuradi seltsis hoogsalt polkat vihuvad, kohtuvad koidu ja videviku pilgud ning isegi müstiline inimhing võib sel äramärgitud hetkel korraks paotuda.
Erilistel hetkedel, mida tuleb elus haruharva ette, tunneb ka põrmust võetud ja õige pea taas põrmuks pudenev inimene, et ta suudab riivata igavikku. Siinsamas, patuse maa peal. Ometi viibivad ülendavad tunded inimese juures üürikest aega. Neid ei saa kunagi vangistada ega taltsutada. Kaunid, igaviku puudutusest sündinud tundmused kaovad nagu luiged, kes ebamaiste heledate varjudena hõljuvad üle öövalguses kumava vee.
Ja kui juba luikedest juttu tehtud, siis...
Samal ajal, kui Mussorgski ja Rimski-Korsakov võisid rõõmustada oma vastsündinud teoste üle, suvitas Haapsalus Pjotr Tšaikovski, tollal veel noor ja märkimisväärsete saavutusteta helilooja. Ühel ilusal suveõhtul istus rahutu meelega noormees Tagalahe kaldale väikesele pingikesele, et mõelda elule ja loomingule (aga loova hinge jaoks on need üks ja seesama!).
Korraga nägi ta kümneid luiki lahevee kohal liuglemas. Muist sabistasid loojangupalangus punakaks tõmbunud lahevees, muist tõusid kõrgemale ja küünitasid pikkade pilvekiudude järele. Kui päike lõplikult merre vajus, sulasid vesi, taevas ja linnud ühte. Noore helilooja ette laotus hiiglaslik puhas valge lõuend, millele lihtsurelik võis kirjutada oma hästihoitud saladused.
Mõni aasta hiljem, kui Tšaikovski juhtus kuulma Baieri valitseja Ludwig II - Luigekuninga - kurvast elust, tuli talle Haapsalus kogetu jälle meelde. Ta tormas laua taha ja kirjutas lühiballeti, mis sai aluseks hilisemale suurele meistriteosele "Luikede järv".
Jah, just nii see võis olla. Aga võib-olla ka mitte.
Fantaasia rikastab elu, kuid teinekord kannab ta meid tegelikkusest ohtlikult kaugele. Siiski tahaks uskuda imedesse, tahaks kogeda muinasjuttu. Õnneks on see võimalik! Põhjamaa suvi ongi ju üks armas, ehkki lühike muinasjutt.
