Inimene on mõtlev olend. See pole fakt, vaid ülim kompliment ühele suure ajumahuga šimpansi sugulasele. Kuidas kõige mõjusamalt ära kasutada seda veidi vähem kui 2 kg kaaluvat neuronitekäsna, mis meil kolbaaluses õõnsuses peitub? Keeruline küsimus. Inimene ei suuda enamasti täiel määral kontrollida oma ajutegevust.
Kõik need lõputud kogemused, aistingud, ideed, kujutlused ja tundmused, mis meie teadvuse avakosmoses tiirlevad, ei moodusta omaette süsteemi, kuid inimajul on visa komme neid ometigi mingi korrapära või hierarhia alusel organiseerida. Ja see organiseerimisprotsess ongi mõtlemine. Vaimne liikumine hämarusest selgusesse, kaosest ornungisse.
Mõtlemine pole pelgalt neuronite kõditamine. Selleks, et mõelda järele ja välja, mõelda millegi peale või üle, on tarvis vaeva näha. Vaevakartjat nimetatakse üldrahvalikult laiskvorstiks, loodriks ja siidivennaks.
Õnnetuseks pole nuti- ja infoajastul siid-ajudega vennad kuhugi kadunud. Mõttelaiskusest saavad alguse teisedki looderdamise vormid, nagu keelelaiskus, mis seisneb selles, et ei viitsita enam emakeeles kõnelda, või kombelaiskus ehk avaliku ruumi häbitundetu lagastamine isiklike jäätmetega paksul, vedelal ja tahkel kujul.
Mõttelaisad sünnivad pealiskaudsuse seemnetest. Vohavas pealiskaudsuses süüdistatakse sageli infoküllust. Ilmselt ootab nii mõnigi infost ummistunud kodanik messiast, kes päästaks ta lõpututest uudisvoogudest, mis tava-, sotsiaal-, multi- ja muidumeediast üha välja tulvavad. Muide, too messias on maa peal juba käinud ja nüüdseks juba enam kui nelikümmend aastat mullas puhanud. Tema nimi oli Arnold Gehlen. Ameti poolest oli ta filosoof ja sotsioloog, õppejõud mitmes saksa ülikoolis.
Gehlen leidis, et bioloogilisest nurgast vaadatuna on inimene ebatäiuslik olend. Selle korvamiseks peavad tema meeled olema alati maailmale avatud. Sestap tuleb inimeseloomal hakkama saada tohutu hulga muljetega, mis tema meeltesse lahvavad. Elu on vaja sättida nii, et kogemuste hulk saaks piiratud ja selle tulemusel peaks tekkima muuhulgas identiteet ehk enesemääratlus. Ühiskondlikud institutsioonid ja inimese sisemised võimed ehk keel, kujutlemine ja mõtlemine on kõik kogemuste piiramise ja korrastatuse produktid.
Seega - kui gehlenliku filosoofia vaimus jätkata - peab inimkond kõigepealt aru saama sellest, mis on tähtis ja mis tühine. Tühisest tuleb lahti öelda ja tegelda vaid tähtsamaga. Alles siis saab mõtlemise sisse lülitada, opereerida infoga, millel on ka mingi väärtus.
Igasugune looming eeldab kujutlemist ja mõtlemist. Kirjanik Isaac Asimovi sõnutsi on kirjutamine mõtlemine sõrmedega. (Asimovi ajal polnud personaalarvutid mõistagi kuigi levinud, mõtlemine käis pliiatsi ja kirjutusmasinaga.) Siinkohal tuleb teha üks oluline täiendus. Tihti juhtub, et kui näpud hüsteerilises tempos vastu arvutiklahve põrkavad, ilmub ekraanile vaid tühi tekst. Iva pole ollagi. Mõtelda on vaja juba enne arvuti taha istumist. Sageli pudeneb vajalik ivake pähe metsas või mererannal jalutades. Aktiivsema elustiiliga inimesed ütlevad, et isegi joostes või jalgrattaga sõites sünnivad väärt mõtted. Ka jooga vallandab loova sädeme.
Minu kõige uuema raamatu käsikirjale kulus laua taga umbes 300 tundi. Mõtlesin vähemalt 600 tundi. Muidugi ei mõõtnud ma tunde stopperiga, kuid sisetunne kinnitab, et iga olulise teose sigitamiseks kulub kaks korda rohkem aega kui sünnitamiseks. (Bioloogiline sigimine kulgeb miskipärast hoopis teiste seaduste järgi.)
Mõtlemine nõuab kõvasti aega. Ei anta seda niisama, aeg tuleb võtta. Siis saavad paljud asjad selgemaks ja mitmedki lollused jäävad tegemata.
