15. märts 2017

Pühakuju Pätsile, sammas Savisaarele

Järgmisel aastal tähistab Eesti Vabariik ümmargust juubelit. Sada aastat on tubli tulemus, aga kui võtta arvesse, et okupatsioonid (nõukogude ja saksa) haukasid sellest 51 aastat, saame alles 2020. aasta paiku hõisata, et vabariigi ajaloos on iseseisvusperiood kestnud võõrvõimu hegemooniast kauem.

Ühtlasi on nüüd päramine tund hakata oma ajalugu ausa pilguga vaatama. Tuleb viimaks ometi selgeks vaielda, kas Päts oli diktaator või mitte, kas vaikiv ajastu hävitas demokraatia ning kas ainsagi püssipauguta alistumine nõukogude võimule oli ikka õige samm. Nende kestvate vaidluste taustal on isegi loomulik, et Pätsi monumendi küsimus nõnda vastakaid reaktsioone tekitab.

Ühegi riikliku monumendi püstitamine ei kulge Eestis ilma kodusõjata. Klaasist võidusammas on juba pea kümme aastat Harjumäel seisnud ning endiselt paljudele pinnuks silmas. Vähemalt ollakse ühel nõul selles, et Vabadussõja monumenti on vaja. Küllap ilmub Toompea lähedusse ka Konstantin Pätsi monument. Küsimus polegi, miks see püstitatakse, vaid kellele seda tarvis on. Mida selle "pühakujuga" öelda tahetakse?

Kui ausamba eesmärgiks on mäletada Pätsi kui Eesti vabariigi üht rajajat, siis pole põhjust nuriseda, ehkki kogu au riigi loomise eest ei saa talle omistada. Võrdlust Washingtoniga ei kanna Päts paraku välja. Nende kahe mehe roll ja kaal oma riigi iseseisvuse rajamisel oli väga erinev. Kui austada Pätsi lihtsalt suure riigimehena, valitsusjuhi ja aadete eest seisjana, ei saa mööda vaadata 1934. aasta sündmustest. Diktaatori vari jääb Pätsi saatma senikaua, kuni teda üldse meeles hoitakse.

Mida siis teha? Üks võimalus ajalooga ära leppida on esmalt mõista ja seejärel andestada. Tuleb möönda: Päts oli oma aja laps. 1930. aastate oludes ei suutnud noored, Esimese maailmasõja järel tekkinud riigid demokraatiat hoida (Soome ja Tšehhoslovakkia on ainsateks eranditeks). Kui riiki poleks pööranud Päts ja Laidoner, oleks seda teinud keegi muu. Võimalikud nimed polegi siinkohal olulised.

Ka teised Balti riigid sattusid sarnasesse olukorda. Lätis võttis ohjad üle Karlis Ulmanis ja Leedus Antanas Smetona. Seejuures on kolmel isevalitsejal veel ühiseid jooni. Baltimaades ei tekkinud autoritaarsele korrale märkimisväärset vastupanu. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks langes autoritaarse valitsemise aeg kokku majandusliku õitsenguga, mille taga polnud tingimata kõva käega presidentide tegevus, vaid eelnevate valitsuste äärmiselt ebapopulaarsed otsused, mis avasid tee majanduskasvule ja rahvusliku valuuta tugevnemisele. Seda teadsid võimurid isegi. Teiseks: Balti diktaatorid olid oma riigi iseseisvumisel küllalt silmatorkavat rolli mänginud ning ainuüksi seetõttu oli oponentidel ebamugav neid kritiseerida. Rahva vaikival toetusel said diktaatorid rahulikult valitseda.

Loomulikult polnud Päts, Ulmanis ja Smetona Stalini-sugused lihunikud. Nad ei pidanudki verd valama, piisas vaid poliitiliste vastaste vangistamisest, parlamendi laialisaatmisest ja mõõdukast tsensuurist. Rahvas ei jõudnud demokraatiat taga igatsema hakata - enne marssisid punaarmeelased sisse. Kommunismipõrgus tekkis meelikõditav legend kuldsest Pätsi ajast, mis ei ole kohati veel praegugi elujõudu kaotanud. Demokraatiat polnud, aga ilus oli ikka elada... Nagu lõigukene Ivan Orava mälestustest!

Päris opositsiooniliste torgeteta Päts muidugi ei pääsenud. Poliitik Ilmar Raamot toob oma memuaarides ära endiste riigivanemate märgukirja Pätsile aastast 1936, kus öeldakse muuhulgas: "... näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja kaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigkaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks." Pätsi ajal võrsus ka nõndanimetatud kohvikuopositsioon, mis seisnes põhimõtteliselt selles, et haritlased kirusid kooki nosides riigipöörajate valitsust. Tõsisemaid samme ette ei võetud.

Vaikiv ajastu on hea õppetund meie praegusele ühiskonnale. Mistahes katsetele demokraatiat kitsendada, sõnavabadust summutada ja põhiseadust väänata ei tohi suhtuda leigelt. Tulles tagasi küsimuse juurde, kas Pätsi mõistes peaksime talle andestama, tasub kaaluda ka teist võimalust, kuidas ajalugu käsitleda.

Mõista - ja hukka mõista. Mis andestatakse, läheb meelest. Otsene hukkamõist on ajaloos aga igati omal kohal. Vabariigi "isadesse" ei tohi suhtuda kui pühakutesse. Olevik ehitatakse minevikule ning minevikus tehtud vigu puhtaks pestes rüüstame ühtlasi oleviku moraali. Kas praegune Eesti on demokraatlik riik, mis seab inimõigused kõrgemale kõva käe õigusest? Kui jah, siis ei saa diktaatorile tagantjärele plaksutada. Ühtlasi tuleb lõplikult loobuda sellest eksitavast võltsfaktist, mille kohaselt oli Päts Eesti esimene president. Selle tiitli võttis ta endale sisuliselt ise. Eesti esimene legitiimne ehk õiguslikul alusel tegutsenud president oli siiski Lennart Meri.

Need ajad, kui diktaatoritele monumente püstitati, peaks olema meie maal möödas. Aga kui te nii väga tahate Pätsi kuju püsti panna, tehke talle noorem nägu ette. Selline tõsine ja murelik. Las noor Päts siis seisab seal Toompea külje all, isevalitseja patust puutumata.

Tulevikus terendab veel üks monumendivaidlus. See algab siis, kui hakatakse püstitama mälestusmärki Savisaarele. Pooldajad rõhutavad Savisaare tähtsust Eesti iseseisvuse taastamisel, vastased juhivad tähelepanu tema lugematutele skandaalidele ja korruptsioonijuhtumitele. Ühed peavad teda moodsa Eesti peaarhitektiks, teised iseseisvuse õõnestajaks. Ja nõnda nad siis vaidlevad...